Nimekiri

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Heitkem pilk sel ajavahemikul soetatud vara loendile, mille serval on kulud kokku arvatud - need jätame mainimata.
"Viiskümmend Hispaania tekipaari eelnimetatud karmiinpunasest ja valgest taftist katetega, millel on punase ja valge siidniidiga tikitud valgest atlassist ääris...
Seitsekümmend kollase atlasskattega tooli ja kuuskümmend järi, mis sobivad oma lõuendist kattega igale poole...
Kuuskümmend seitse pähklipuust lauda...
Seitseteist tosinat kasti, igas tosinas viis tosinat Veneetsia peeglit...
Sada kaks põrandavaipa, igaüks kolmkümmend jardi pikk...
Üheksakümmend seitse hõbepärgamendist pitsiga kaunistatud karmiinpunasest damastist patja ja õhukese riidega kaetud jalapinki ning sobivad toolid...
Viiskümmend kroonlühtrit, igas tosin küünalt..."
Juba — nii mõjuvad nimekirjad — hakkame haigutama. Kui loetlemise katki jätame, siis sellepärast, et loend on tüütu, mitte sellepärast, et see lõppenud oleks. Seda on veel üheksakümmend üheksa lehekülge ja kogu väljamakstud summa ulatub mitme tuhandeni — see teeb praeguses rahas miljoneid. Ja kui tema päev kulges nõnda, siis õhtuti arvutas lord Orlando taas, kui kalliks läheb miljoni mutimullahunniku tasandamine, kui meestele maksta kümme penni tunnis; ja veel: mitu tsentnerit naelu, viis ja pool penni kortel, on vaja, et parandada parki ümbritsev tara, mille ümbermõõt on viisteist miili. Ja nii edasi ja nii edasi.


  • Ah, mis ma teile nii pikalt räägin; kes pole kasvatanud igasuguseid miniatuurseid kellukaid, kivirikke, põisrohte, mailasi, liivakanne, kevadikke ja ibeeriseid ja kilbirohte ja leeklilli (ja drüüaseid ja maajalgu ja akakapsaid ja kukeharju) ja lavendleid ja maranaid ja anemoone ja karikakraid ja hanerohte (ja kipslilli ja koerahambaid ja igasuguseid liivateesid), (ja kääbusvõhumõõku ja olümpose naistepunasid ja päikesekarva hunditubakaid ja koldrohte ja emajuuri ja kadakkaera ja merikanne ja käokannuseid), (ärgem unustagem muidugi ka alpi astreid, roomavat koirohtu, eriinuseid, piimalilli, seebililli ja kurekaelu ja kaljukresse ja paronihhiaid ja litriheina ja käokeeli, samuti ka lõvilõugu, kassikäppi ja loendamatul hulgal muid imekauneid lilli, nagu näiteks petrokallis, rusujuur, hundihammas ja muud mitte vähem tähtsad, nagu priimulad, mägikannikesed ja teised), — kes pole kasvatanud kõiki neid lilli, rääkimata paljudest muudest (milledest ma nimetan vähemalt onosmat, atseenat, pelargooniumi, bahhiat ja kesakanni ja herleerat), see ärgu parem rääkigu maailmas valitsevast ilust; sest ta pole näinud kõige ülevamat, mida on loonud seesinane karm maa mõnel õrnusehetkel (mis kestis ainult mõnisada tuhat aastat).
Kui te näeksite kõige roosamate õitega ülekülvatud Dianthus Musalae puhmast, mis iganes...
Ah, mis ma teile räägin; üksnes sellele, kellel on kiviktaimla, on mõistetav see väljavalitute nauding.
  • Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 49


  • Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid veini ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad, tädid ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste kommete kohta, läkitas pika nimekirja riietest ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda õde. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost punaseks minnes ja kogeldes oma vabandust esitada.
"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks.
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2000, lk 421

Luule[muuda]

"Kui kantsli läks jutluseütleja,
siis kurat kiriku tuli ka,
läks longates lähema akna pääl:
siis esimest korda mul naeris hääl.
/---/
Siis laotas naha ta laiale
ja kirjutas hoolega nahale,
kes kiriku pinkidel tukkumas
või mõttega mujale minemas.

Kes magasid, pääle ei mahtunud,
nahk ääreni oli ju täidetud,
sest suuremaks püüdis ta kiskuda
ja hambiga hakkas rebima.

Ta kiskus, ta rebis, ta katkus sääl,
et mahuksid magajad naha pääl',
nahk katkes, lõi pääga ta seinasse:
siis kolmat kord naersin ma valjuste.

  • Jaan Bergmann, "Luupainaja", rmt: "Eesti luule" (1967), koostanud Paul Rummo, lk 119


Deebeti poolel
on kirjas iga meie kude.
Mingit kombitsat ega vääti
ei või jätta endale.

Nimekiri on täpne
ja näib sedaviisi,
et meilt võetakse isegi tühjad pihud.
...
Protesti selle vastu
nimetame hingeks.
Ja see on ainus,
mida nimekirjas pole.

  • Wisława Szymborska, "Midagi ei kingita", rmt: "Oma aja lapsed", tlk Hendrik Lindepuu, 2008, lk 7-8

Draama[muuda]

  • [Macbeth:] Nimekirjas
    te seisate kui mehed. Nii ka hurdad
    ja hagijad ja krantsid, voostrid, puudlid
    ja mopsirakatsid kõik koera nime
    koos kannavad. Ent väärtuste register
    teeb vahet kiire, laisa, nõtke
    ja valvuri ja linnukoera vahel
    talente mööda, mida lahke loodus
    on neisse kätkenud, ning igaüks
    sest oma jao saab lisaks arvele,
    mis loeb neid võrdseiks. Nõnda mehed ka.