Punastamine

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Punastaja.

Proosa[muuda]

  • Ja ma olen tähele pannud, et eksivad väga inimesed, kes selle peale naeravad, kui öeldakse, et mustanahaline värvi võib muuta, sest mina olen näinud neid niisama sagedasti punastamas ja kahvatamas, ja niisama nähtavalt kui kõige kaunimad valged inimesed. (lk 18)
    • Aphra Behn, "Oroonoko", tõlkinud Kätlin Kaldmaa, 2009


  • "Ja nüüd," lausus Buckingham noormehele ainiti otsa vaadates, "kas suudan ma teile iial kuidagi tasuda?"
D'Artagnan punastas kuni juuksejuurteni. Ta sai aru, et hertsog otsis sobivat viisi, kuidas sundida teda midagi vastu võtma. Mõte, et tema ja ta sõprade vere eest tasutakse inglise kullaga, oli talle imelikult vastumeelne. (lk 207)


  • [Maria:] Nii ma siis kutsusingi professor Darcourti teiseks jõulupühaks perelõunale. Ta läks näost üpris imelikuks, kui ma end piisavalt üles olin soojendanud, et sellest lõpuks juttu teha - roosatus algas kaeluseservast ja levis seejärel järjest ülespoole, nagu täidaks keegi veiniklaasi. Ma ehmusin. Kas ta oli kuulnud, et ma elan mustlasperes? Kas ta kartis, et peab istuma põrandal ja sööma küpsetatud siili, ainsat asja, mida gadjo'd enamasti mustlaste söögikaardist teavad? (lk 212)


  • Ja nüüd lõpuks sain ma aru, et meie toolikandjad, kes meid veini ja kookidega tervitasid, polnud mitte teenijad, vaid kuningliku perekonna naised, Verity kihlatu vanaemad, tädid ja nõod, kes kõik pidasid kinni Jhaampe tavast ning teenisid oma rahvast. Mõte sellest, et ma olin nendega nii sundimatult ja õdusalt lobisenud, ajas mulle hirmujudinad peale ning ma kirusin uuesti mõttes Regalit, kes selle asemel, et saata meile teavet nende inimeste kommete kohta, läkitas pika nimekirja riietest ja ehetest, mida me pidime talle kaasa viima. Minu kõrval seisev vana naine oli seega kuninga enda õde. Ta ilmselt märkas minu segadust, sest ta patsutas mulle mõistvalt õlale ning naeratas, kui ma püüdsin näost punaseks minnes ja kogeldes oma vabandust esitada.
"Sest te ei ole ennast millegagi häbistanud," teatas ta mulle ning palus mul siis kutsuda teda mitte "kõrgeauliseks emandaks", vaid Jonquiks. (lk 421)
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane". Tõlkinud Kaaren Kaer. Varrak, 2000


  • Ma ei tahaks vahetada oma kohta söögisaalis ühegi teise koha vastu. Minu vastas istub pealetükkimatu välimuse ja valitud kommetega pime noormees. Kauni õiglusmeelega sööb ta oma lõunaid. Teenindavaid kelnereid tänab ta naeratusega, mis teeb ta näo valla, kelnerid punastavad kõrvuni. Ärge punastage, ütleb ta, mul on jumala tõsi taga. Ta pöörab oma valged silmamunad akna poole ja voldib suuräti kokku, enne kui tõuseb lauast ja lahkub meist kerge peanoogutusega.


  • [Seth:] "Abby on üheksa-aastane ja see on tüdrukute puhul kõige jubedam vanus. Tal pole aimugi, kui ohtlik maailm on, aga ta arvab, et on James Bond ja suudab kõik New Yorgi probleemid ära lahendada."
"Ja et ta võib sulle tüdruksõbra sebida."
Kohe soovin, et ma poleks midagi öelnud, sest ta põs­kedelt oli punetus just kaduma hakanud. (lk 36)
  • Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018


  • Henna solvus. Nägu värvus punaseks nagu ta loomulik juuksevärvgi.
Eveli palus vabandust. Tal oli lapsepõlvest veel meeles, et puna ema põskedel ei tähendanud midagi head. Põsepunale järgnes tavaliselt torm. (lk 24)


  • Pisut aega valitses vaikus. Siis sosistas noorperenaine vapustatult:
"See medaljon on meie perekonna aare ja seal sees on minu vanavanaema pilt. Ma kandsin medaljoni alati kaelas, kuni see ühel õnnetul päeval salapäraselt kaduma läks."
"Ja tänasel õnnelikul päeval saate te oma aarde jälle kätte," ütles Muhv ning ulatas medaljoni noorperenaisele. "Te olete oma vanavanaemaga muide äärmiselt sarnane."
Kingpool oli parajasti kolmanda kausitäiega toime tulnud ja teatas nüüd rahulolevalt:
"Kui Muhv vanavanaema pilti nägi, siis tegi ta otsekohe ühe täitsa talutava luuletuse."
"Oo!" ütles noorperenaine. "Seda luuletust tahan ma küll ilmtingimata kuulda!"
Kõigi pilgud pöördusid Muhvi poole ja Muhv kohmetus lõplikult ära. Kuid ta võttis ennast siiski kokku ja luges pominal:
"Sa naeratad, su hambad on nii valged
ja õrnalt õhetavad roosad palged."
Noorperenaine naeratas tõepoolest ja ühtlasi ilmus ta palgetele õrn õhetus.
"Ma tänan sind," ütles ta. "Ma tänan sind enda ja samuti oma väikese tütrekese nimel, kes praegu küll veel hällis lebab, kuid kes ükskord hakkab seda medaljoni kandma."
"Ma pühendan selle luuletuse teile," ütles Muhv.
Nüüd haaras noorperenaine Muhvi kaenlasse ja kallistas teda nii kõvasti, et ka Muhvil palged õhetama hakkasid, veel hoopis tugevamini kui noorperenaisel endal. (lk 160-161)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel