Mine sisu juurde

Valentina Mišanina

Allikas: Vikitsitaadid

Valentina Mišanina (sündinud 25. novembril 1951 Adaševo külas Lõuna-Mordvamaal) on mokšamordva kirjanik.

"Hõbedane jõekarp"

[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Valentina Mišanina, "Hõbedane jõekarp", tlk Arvo Valton, 1974.


  • Nad elasid üsna küla serval. Tee läks Ksjuša majast mööda ning kadus vingerdades kaugele põldude vahele. Ema oli rääkinud, et seda teed mööda minnes jõuab algul metsani, siis jaamani, siis linnani ja nõnda ikka edasi ja edasi. Veel oli ema rääkinud, et seda teed mööda läks isa õnne otsima. Läks ega tulnudki tagasi. Enesele leidis küll õnne, aga meid jättis maha, ilma õnneta.
Ksjuša oli siis emalt pärinud:"Mis see õnn on ja kuidas sellest ilma jäädakse?"
Ema oli pärast mõtlemist vastanud nõnda:
"Õnn on see, kui südames on rõõm ja näos naeratus. Isa, näe, varastas meie rõõmu ära ja..."
Ksjušal oli meelde tulnud, et ema naeratas tõesti harva. Tähendab, õnn oli tõepoolest kadunud. (lk 5-6)
  • Mõtles Ksjuša ja mõtleski välja, kuidas rõõmu ja naeratust emale tagasi tuua. Kui ta õnn oli seda teed pidi ära viidud, siis tuli seda teed pidi see ka tagasi tuua. Hakkab Ksjuša mööda teed minema, kuni leiab isa ja ütleb talle: "Too ema õnn tagasi." Paha, et ta isa ei tunne. Tõsi küll, riiulis on album, selles on väike pilt. Ema oli rääkinud, et see olevatki isa.
Ksjuša tuhlas kaua albumis, kuni leidis lõpuks väikese pildi, mille peal oli paksude kulmude ja suurte kurjade silmadega onu. (lk 6)
  • Ksjuša tahtis õhtuks tagasi tulla, aga päike hakkas juba loojuma ja tema polnud veel metsanigi jõudnud. Teel ei paistnud lõppu tulema. Viimaks oligi mets. Ksjuša polnud kunagi metsa lähedalt näinud. Tulid meelde ema räägitud muinasjutud ja hakkas kõhe. Kuid puud võtsid teda hella sosinaga vastu. Õudused olid ju ainult muinasjuttudes. Mets oli palju-palju suuri ja ilusaid puid. (lk 7)
  • "Tee algus", lk 5-8


  • Olja ja Andrjuška olid sõbrad. Nad mängisid alati koos. Olja sõbrannad panid seda pahaks, aga Olja ei saanud sinna midagi parata, et Andrjuška oskas nendest paremini mängida. Ta ehitas kiiresti kividest maja ja vedas tõelise veoautoga kollast liiva. Olja koristas tube ja tegi liivataignast pirukaid, pannkooke ja saiu. Koos sõitsid nad Andrjuška jalgrattaga. Vahel nad koguni narritasid haudujaid kanu. Kui see kõik ära tüütas, läksid nad Lillede aasale. Andrjuška korjas lilli ja Olja punus talle selle eest pärja. Poisile meeldisid pärjad, ta riputas neid kodus seina peale. Poisid ju neid peas ei kanna.
Pärg oli seina peal ilusam igasugusest vaibast. Ainult et närtsis kiiresti ja ema viskas lehma ette. Andrjuškal oli sellisel hetkel nii paha olla, et kohe pisarad tulid silma Olja ja enese pärast. Ta rahunes alles mõttest, et Olja punub talle varsti uue pärja. Nad olid tõelised sõbrad. (lk 11)
  • "Sõbrad", lk 11-12


  • Leena vaatab ühtelugu taeva poole. Ema tuleb heinaniidult alles pärast päikeseloojangut. Aga päike on täna kui vallatu laps, ei taha magama minna, ei kuula Leena sõna. Ta ähvardab päikest sõrmega, kuid päike hakkab sellest veel heledamini naeratama.
    • "Aasalilled", lk 12-17


  • Saša läks Jagaga kaklema. Ise head sõbrad. Kuidas see siis juhtus? Saša kahetses juba, kui ronis lavatsi alla peitu.
Nad olid mänginud. Saša oli sõitnud oma autoga üle Jaga jala. Too oli valu pärast nägu krimpsutanud ja ajanud kuullaagri üle Saša suure varba. Siis oli Saša veoauto liikunud otse Jaga peale. Jaga ei olnud lasknud mänguautol enesele otsa sõita, oli virutanud jalaga. Veoauto oli lennanud kaugele, seitse tuuri peal, ja uks oli küljest ära tulnud. Saša oli vihastanud ja tõuganud Jagat tugevasti õlaga, Jaga teda. Siis oli Saša äianud rusikaga ja tabanud vastu nina. See oli olnud väga valus, Jaga oli paigale tardunud, pühkinud nina alt midagi märga. Oli tahtnud teda vastu lüüa, kuid näinud sel hetkel, et see märg pole muud kui veri. Jagal olid läinud silmad ehmatusest suureks, ta oli äkki hirmsasti kisama pistnud ja kui arust ära koju jooksnud.
Saša oli taibanud, et lugu on täbar, ja samuti koju jooksnud. (lk 17)
  • "Käisid kaebamas", lk 17-18


  • "Emme, kas linnas jääb meie korter tühjaks?"
"Seal hakkavad teised elama."
"Mispärast teised? See on ju meie korter..."
"Riigi oma."
"Rii-iigi! Mina mõtlesin, et meie oma. Aga kui see maja ära laguneb, kuhu me siis läheme? Näe, uks kriuksub, trepp on sisse vajunud. Kas me läheme linna tagasi kivimajja?
"Ei ta lagune. Parandame ära, kui tarvis."
"«See on vana maja ja meie alustame selles uut elu, mis? Kas isa ei hakka pahandama?"
"Ei. Tema meiega enam ei pahanda. Tema alustas veel enne meid uut elu. Ta mängis meiega niigi küllalt kassi-hiirt."
"Kas siis mängisite, kui te väikesed olite?"
"Ei, suurest peast."
"Miks mina kunagi ei näinud, kui te mängisite? Isa oli ju nii harva kodus..." (lk 25)
  • "Vanas majas", lk 24-25


  • "Vahva oleks, kui saaks äkki suureks! Рeaks korrapealt minema tööle, aga mitte kooli..." rääkis Vitjа unistavalt.
Isa heitis talle pilgu.
"Kuule, sina, igavusest ajad lora või? Oota, küll tuleb aeg, saad suureks, ja kui tahad, siis paksuks ka. Mina aga ei saa enam kunagi selliseks nagu sina," ütles isa ja kummardus pesukausi kohale.
"Milleks sulle seda tarviski on," jätkas Vitja juttu. "Ainult täiskasvanud saavad ju olla õnnelikud. Täielik tegevusvabadus," sõnas ta pidulikult. (lk 32)
  • "Kuidas tuli õnn", lk 32-34


  • "Serjoga, miks sa vait oled, mis sa seal teed?" küsis vanaema köögist.
"Mõtlen," vastas Serjoga vaikselt ja näris pliiatsit edasi.
Vanaema armastas Serjogat väga ja sellepärast hoidis kõige eest.
"Ära mõtle liiga palju, mõtlemine tõukab pattu tegema."
Vanaema kolistas toimekalt nõudega.
"Vanaema, mis see patt on?"
"Patt, patt," pomises vanaema. "See on see, mida еi tohi teha."
"Mida ei tohi teha? Kui ma hüppaksin praegu pea ees ahju otsast alla, kas see oleks patt?"
"Tobu."
Oligi kogu jutt. Temaga oli ikka nõnda, et ise alustas, aga pärast oli pahane. (lk 34)
  • Ka Serjoga vaikis. Ta mõtles tõepoolest. Mõtles isale, kes oli ilma söömata tööle täinud. Kui Serjoga oli hommikul ärganud, olid isa ja ema juba üleval. Serjoga nägi, et isa nägu oli kui tume pilv. Ta asutas tööle minema, otsaesine kipras kui lõõtspill. Laual oli aurav kapsasupikauss, aga isa ei kavatsenudki sööma hakata. "On pahane," käis Serjogal läbi pea. "Läheb söömata, lõunat ka kaasa ei võta, tuleb alles hilja õhtul." Tal oli isast kahju. Ta nägi, kuidas isa hakkas ise särgile nööpi ette õmblema. Torkas sõrme ja pistis selle naljakalt suhu nagu laps. Serjoga oli selle vahe sees ahju pealt alla roninud, lipsanud kööki, lõiganud paksu kääru leiba ja torganud isa vihmakuue taskusse, mis rippus ukse kõrval.
"Mis sa jooksed paljajalu," kuulis ta isa pahast häält.
Serjoga oli roninud sõna lausumata ahju otsa tagasi.
Isa oli võtnud kuue ja läinud. Selle vihmakuue pani ta tugeva tuule ja lumega vatijopi peale.
Serjogal oli hea meel, et ta oli isa näljast päästnud. Katsu sa näljasena terve päev mehemoodi töötada. Serjoga oli ise mehe eest, sai aru. (lk 35)
  • Serjoga võttis oma vineeritüki, mis tal laua asemel oli, pani vihiku selle peale ja hakkas joonistama. Serjogal tuli kõige paremini välja isa, küllap sellepärast, et tollel olid tihedad ja paksud kulmud ja kongus nina. Saigi isa paberile. Väga nukra ilmega isa. Serjoga pliiats oli ta suunurgad allapidi joonistanud, silmad kitsamaks ja niigi pika nina veel pikemaks maalinud. (lk 35-36)
  • "Sooja ahju peal", lk 34-37


  • Jõudsin sillani, sinna, kuhu me koos emaga olime isa saatmas käinud. Edasi ma teed ei teadnud. Polnud kedagi, kelle käest küsida, tagasi ka ei tahtnud minna. Seisin pisut aega keset teed, kui nägin äkki, et keegi tuleb üle silla. Kui see lähemale jõudis, tundsin ära Danila-taadi.
"Danila-taat, mis teed mööda komandeeringus käiakse?" küsisin ma väga viisakalt. Ta oli kurdivõitu vanamees, küsis üle.
"Kuhu, kuhu, mis komandeeringusse?"
Rääkisin siis ära, mis komandeeringusse ma pean minema. Ütlesin, et sinna komandeeringusse, kus kõik mehed käivad, ja minu isa ka.
"Siis, sõbrake, lähme koos," ütles taat. "Ma lähen, ise ka komandeeringusse."
Olin nõus, ühine tee. Temaga koos oli julgem ka. Aga koti asemel oli tal kirves käes. Imestasin ja pärisin selle kohta, aru. Ta muheles omaette ja ütles:
"Eks igaüks võta tarviduse järgi. Kotil oma otstarve, kirvel oma."
Kui otstarve, siis olgu otstarve, mõtlesin mina. Vaatasin ta kulunud ja paigatud pükse, ja mõtlesin, et ega ta ometi ilma uute püksteta komandeeringusse lähe. Kotti tal ei olnud, võib-olla kandis pükse põues. (lk 38)
  • "Danila-taat, me läheme ju komandeeringusse," pidasin ma ta kinni. Taat jõllitas mulle otsa.
"Kuidas nii? Kas see ei olnudki siis komandeering või?"
Ma mõtlesin, et ta tegi nalja, ja seletasin, et me pole ju veel komandeeringuni jõudnud. Danila-taat laiutas käsi.
"Mis sa räägid, sõbrake, olime ju komandeeringus, tegime kõva tööd ja nüüd läheme tagasi koju. See oli meil täielik komandeering kohe."
Mul läks jälle meel tusaseks, nutta oleksin tahtnud.
"Kas siis minu isa on ka niisuguses komandeeringus?"
Mul värises hääl ja värisesid jalad.
"Enesestki mõista, ka sinu isa teeb komandeeringus kõva tööd."
Nägid siis, missugused need komandeeringud on. Mina tulin ka nagu mees kunagi komandeeringust koju.
Enam ma muidugi sinna ei kipu. (lk 41)
  • "Komandeering", lk 37-41


  • Kunagi oli ta olnud üle küla kass, silmapilk oli ta posti või puu otsas, kui püüdis linde või põgenes koerte eest. Siis olid tal väga teravad küüned olnud ja ta polnud tundnud, et tal on olemas luud. Nüüd aga oli millegipärast, nagu tahaksid luud koost laiali laguneda, see oli valus ja Pätal oli vahel isegi raske püsti tõusta.
Kuid Ljusja oli teda ka sellisena hoidnud. Oli silitanud tema kohevat karva väikese käega. Selle õrnuse eest oli Päta laulnud talle oma pikka kassilaulu:
"Ülistan sind, elu. Kadestagu mind kõik loomad, kes ma olen inimese lemmik. Ilus on minu elu. Hiired kardavad mind kui tuld. Üksi minule usaldab inimene kogu maja, üksi mina tohin mõnuleda ahjusoojas. Kas pole õnn olla niisuguse toreda tüdruku sõber, nagu seda on Ljusja. Ma laulan talle hällilaulu ja tema uinub õnnelikult. Head ööd... head ööd... Ma olen õnnelik... olen õnnelik..." ja ka ise Päta oli magama jäänud. (lk 42)
  • Pärast seda, kui kõik laua äärest püsti tõusid, ronis Ljusja väikese kassipojaga ahju otsa. Ta ütles mõlemale hellalt:
"Saage tuttavaks. See on Päta," ta näitas käega. "Sina aga oled veel ilma nimeta," ta sasis väikest kassipoega naeratades. "Olge sõbrad. Päta õpetab sind hiiri püüdma..."
Kui väike kassipoeg Pätat nägi, hakkas ta kurjalt turtsuma. Päta pööras pea põlglikult kõrvale. Ta teadis, et nad ei saa kunagi sõpradeks. Päta oli seniajani muretult elanud, päevad oli läinud libedalt kui koor üle keele. Nüüd ilmus see herneterasuurune näru ja südamesse hiilis arusaamatu kahtlus. (lk 43)
  • Väike kassipoeg võis küll karata ja hüpelda, kuid mitte laulda Ljusjale nii nagu tema. Ja taregi läks otsekui valgemaks. Päta pigistas silmad kinni ja hakkas laulma. Ta laul oli kurb.
"Hea on tukkuda sooja ahju otsas, hea, kui sul on truu sõber nagu Ljusja. Aga mis on see külm, mis hiilib mu südamesse, miks tahaks iseennast küünistada? Ma polnud tige isegi siis, kui inimesed mind lõid. Mis on see, mis mind praegu nõndaviisi piinab? Kas tõesti tõi see väike kassipoeg häda majja?!"
Kassipoeg kuulas, kõrvad kikkis, Päta laulu.
Ei, ta laulus ei olnud tigedust või haavumist, oli pitsitav nukrus. (lk 43-44)
  • Nad laulsid ühesuguselt, ühest ja samast. Millest? Õnnest. Mitte sellest õnnest, millest Päta seni üksinda oli laulnud. See oli teistsugune õnn. Nad laulsid suurest, helgest lõputust armastusest. Oo, see oligi tõeline õnn. Päta kõrval oli väike Päta. See oli tema ise, tema elu jätk. Ta hakkas väikest kassipoega armastama. Miks polnud ta varem seda armastust tundnud! (lk 44)
  • Ka Pätale kippus uni peale ja esimest, korda elus kas unes või ilmsi — nägi ta silmade ees pilti lapsepõlvest.
...Varakevadel mängisid nad emaga maja ees muldril. Laisalt naeratades laskis ema tal närida oma kõrvu ja käppa. Siis hakkas Päta ahnelt imema ema piima. Kui isu täis, hakkas Päta uuesti mürama. Hullates jooksid nad pööningule. Seal oli tugev kuiva heina lõhn. Heina sees sahistasid vaevukuuldavalt hiired. Päta kartis siis hiiri, hoidis sellepärast krabinast eemale. Ta kuulis, kuidas ema äkki üles kargas ja käppadega heina laiali kraabis. Mõne aja pärast tõi ta Pätale oma saagi — peaaegu Päta-suuruse hiire.
Järgmisel päeval püüdis Päta ise. väikese hiirepoja kinni. Pererahvas oli väga rõõmus Päta saavutuse üle.
Päta mängis hiirepojaga tükk aega, siis sõi ära. Oli väga maitsev.
Õhtul aga toppis vanamees ema millegipärast kotti ja läks ust kõvasti kinni lüües välja.
Päta ei näinud enam kunagi ema. (lk 44-45)
  • "Päta laul", lk 41-45


  • Ariška kodus pidasid kõik muusikast lugu, ainult igaüks isesugusest. Volodjale meeldisid lõbusad laulud, mille saatel sai tantsida ja karata. Leena laulis pikki ja venivaid laule. Emale aga meeldis kuulata, nagu Ariškale näis, kõige nukramat muusikat. Temal oli ka plaate kõige rohkem. Ariškale meeldis Volodja muusika.
Ema kuulas muusikat harva. Ta kuulas seda kuidagi isemoodi, vaatas nagu läbi seinte ega pannud kedagi tähele. Kui Ariška juhtus sel ajal lähedal olema, jälgis ta ema ilmet. See muutus huvitavalt, kord oli kurb, siis lõi rõõmust särama, või siis kortsutas ta äkki kulmu, nagu oleks millegi peale kurjaks läinud. Ariška ei saanud sellest aru. Ta istus oma nurgas kahhelahju taga ja vaatas ema. Püüdis ise ka kuulata, aga igav hakkas, ja ta läks vaikselt teise tuppa. (lk 45)
  • "Imelik plaat", 45-47


  • Uks läks lahti ja Viktor nägi ema erutatud nägu. Tervituse asemel pahvatas see:
"Mis sa jälle oled teinud? Kas mõnele kallale läinud?"
"Ei, seda mitte. Tõi kassipoja portfelliga kooli."
"Oi issake," ema laiutas käsi ja ta häalest kostis kergendust. "Selle kassipoja andsin ma talle ise kaasa, et ta viskaks ta tee peal kraavi taha nõgestesse, mis ta sest klassi siis tassis... Kui ma seda oleksin aimanud, oleksin ise ära viinud."
Ema hakkas Viktoriga tõrelema:
"Mis tempe sa, tohman, teed, mis? Kust sul see pähe tuli, et kassipoeg kooli tuua, mis? Esimese klassi laps ei tee ka niisugust asja, sina oled viiendas..."
Vitali Jakovlevitš vaatas nüüd Viktor Oftini poole heatahtlikult ja kaasatundvalt. Ta oli aru saanud, miks Oftin polnud kassipoega nõgestesse visanud. Inimene, kellel süda sees, ei heida ometi nii toredat olevust hukatusse.
Viktori ema jätkas:
"...Tõi kolm poega, kaks võeti ära, aga sedа ei taha selle tähnilise karva pärast keegi. Vanarahvas räägib, et selline värv ei too majja head." (lk 58)
  • "Tähniline kassipoeg", lk 56-59


  • Sandrnja kutsus õe kõrvale, endal kõrvad viha pärast punased.
"Miks sa Mitjokile mehele lähed?"
"Mis siis?" kõverdas Ljuba imestunult suud.
"Mis, mis," osatas Sandrnja, "tal on silmad kui kaarnal, ise kui teivas, sinust pikem, hakkab sind kolkima..." ja lisas paluvalt: "Ära mine nende juurde..."
Ljuba silmad muutusid nukraks.
"Pean minema, saad aru, ma armastan neid kaarnasilmi..." (lk 65)
  • "Õe pulmad", lk 63-66


  • Kodus oli vaikne, kuigi kõik olid kohal. Niina jäi mõttesse, kuulas traatide lõputut undamist. Traadid undasid nukralt, nagu oleksid halva ilma pärast nutnud. Niina võttis vihiku ja hakkas harjutust tegema. Kirjeldas suve. "Suvi on rõõmus isegi vihma ajal." Vaatas siis aknast õue ja lisas, et tuisune talv on seitse korda õelam. Kui ilm oleks ilus olnud, oleksid nad sõbrataridega suusatama läinud. Nüüd aga tuli kodus istuda ja täiskasvanute juttu kuulata. (lk 67)
  • "Traatide laul", 66-70


  • Bašmakovi Ljoša kirjutas midagi kiiresti. Njuta jälgis teda. Poiss lõpetas kirjutamise ja ulatas kirjutatu Leena kätte. Too luges ja hakkas itsitama. Njuta pööras pea pahaselt kõrvale. Ent hakkas miskipärast mõistatama, mida see Bašmakovi Ljoša võis Leenale kirjutada. See oli toosama Ljoša, kes kuni kolmanda klassini ei pesnud kõrvu. Njuta oli siis sanitariks olnud ja iga päev klassi puhtust kontrollinud. Pärast kolmandat klassi ta enam sanitar ei olnud, kuid need kõrvad sattusid talle iseenesest silma alla. Tõsi, nüüd olid need alati puhtad, aga tal oli huvitav jälgida, kuidas muutus nende värv. Njuta võis Ljoša kõrvade järgi määrata tema meeleolu.
Täna olid kõrvad roosad - Ljoša enesetunne oli hea. (lk 71)
  • Saabus kevade kõige ilusam aeg — roheline mai. Lõpuks võis tüütud üleriided ära panna.
Njuta võttis kirstust veel talvel ostetud valge jaki. See oli ilus jakk, midagi polnud öelda, pealegi sobis Njutale väga. Ise ta aga oli näost... Njuta vaatas peeglisse. Jah, ilus ta ei olnud: väike nöbinina, sinised silmad, neil polnud muud viga, kui et olid liiga kitsad, valged kulmud.
"Nagu põrsal," kirtsutas Njuta pahaselt nina. "Oleksid need mustad..."
Vähe aja pärast plaksutas Njuta rõõmsalt käsi, tal tuli hea mõte. Ootas, kuni vanaema läks köögist välja, lipsas sinna, võttis musta söe ja jooksis tagasi. Ta tõmbas peegli ees hoolikalt üle kulmude. Nüüd olid kulmud ja juuksed ühte värvi. Ta oli vaid väga kergelt värvinud, aga vaata, kuidas ta oli muutunud! Njuta naeratas rahulolevalt, ta meeldis enesele. Vaatas kella, oli aeg kooli joosta, võttis portfelli ja läks. (lk 73)
  • Njuta läks tahvli juurde ja... mis temaga lahti oli?! Ta ei mäletanud üldse, millest alata. Kohmetus. Vaatas Ljoša poole ja läks hoopis verest välja: Ljoša silmitses teda avalikult pealaest jalatallani. Ja nüüd meenusid Njutale ta värvitud kulmud, ta punastas ja peast käis läbi: "Ma olen kadunud!" Kogu klass vaatab teda, kõik näevad ta värvitud kulme, hakkavad naerma. Njutа vaatas ühe otsast teise otsa, kõikide näod olid tõsised.
Teised mõtlesid, et tal on õppimata, ja hakkasid ette sosistama suure füüsika seadust, mis oli sel hetkel kõige tähtsam asi Njuta elus.
Njutale näis juba, et terve igavik on möödunud ajаst, mil tema tuli klassi ette, ja otsekohe lausub Jegor Petrovitš: "Istu, Loksteva, sul on õppimata." Jegor Petrovitš hakkas tõepoolest rääkima, kuid hoopis teisiti:
"Ohmi seadus algab nõnda..."
Njuta oli päästetud, kohe meenus talle kõik.
Terve klass vaatas teda imestunult. Otsekui poleks mitte suur füüsik kunagi avastanud seda seadust, vaid Njuta — nüüdsama, klassi ees, ilusal kevadpäeval. (lk 74)
  • Njuta pööras näo Ljoša poole ja küsis:
"Kas sa oled "Tom Sawyeri seiklusi" lugenud?"
"Mis siis, kui olen?"
"Tom Sawyer ja Becky suudlesid seal. Ja nad olid meist veel väiksemad..."
"Suudlesid! Suudelgu, kui tahavad. Mis hea asi see on? Neil oli pursuide seas igav, sellepärast nad hakkasidki suudlema. Koolis polnud neil ühtegi ringi, mitte midagi. Isegi vutti nad ei mänginud. Kas tead, mitu väravat ma täna lõin?..."
"Oota, aga kas sa tunni ajal oled mõnikord tüdrukuid vaadanud?" katkestas Njuta teda, ise punastas miskipärast.
"Tüdrukuid, tunni ajal? Mis siis sellest, kui olen?"
"Kes siis sinu meelest on kõige ilusam?"
"Kõik te olete iludused," muigas Ljoša.
"Ljoša, aga kui sul kästaks ühte neist suudelda, kelle sa valiksid?"
"Suudelda? Lolliks oled läinud või? Ena mul tarvis..." (lk 74-75)
  • "Õues on kevad", lk 70-75


  • Kui saabus õhtu, lõid Issaa silmad sinakalt helkima: talle meeldis õhtuti laulda. Tasane tuul kandus üle küla. Ei leidunud südant, mis oleks Issaa laulu vastu ükskõikseks jäänud. Neiud unustasid oma ämbrid ja seisid võlutuna, vaadates kaugusesse, kust kostis imelaul; neile näis, et praegu laskuvad ise taevajumalad nendе juurde maa peale. (lk 76)
  • Tänane päev oli kaluritele halb olnud, terve päeva oli puhunud kõva tuul, jõgi oli rahutu ja kala oli läinud sügavasse peitu.
Rahulolematud kalurid võtsid tujutult oma püügiriistad ja lonkisid väsinud sammul kodu poole.
Issaa istus üksinda jõekaldal, tema kurb lauluviis sai uut jõudu. Tal polnud täna vedanud, kuid raske päev oli läbi ja pea näeb ta oma Lamsuri. Mis on see tuul tema armastuse kõrval! Pugegu kala põhja, see-eest teeb Issaa õhtul sellest tuulest oma armastatule tiivad, ja päev saab omamoodi õnnelik ja ilus. (lk 76-77)
  • Issaa vaatas taevasse, tõepoolest oli pilv kuu katnud. Läbi ta ihu jooksis värin, ta ei mõistnud, mis temaga toimus. Ta tundis, kuidas kuumus uhkas rinnus ja ta oli valmis laulma. Alustas tasa-tasa, otsekui oleks kõnelnud õhtuse vaikusega, pärast kõlas hääl üha valjemini. Ta laulis armastusest ja sellest jõust, mida jumalad on inimestele andnud. Iga inimese sees on jumalik säde, seepärast võivad inimesed õnne tunda. (lk 78)
  • "Issaa, ma ootasin sind, et kuulda su häält. Keegi ei mõista sind nii nagu mina. Sa saad tunda tõelise armastuse jõudu, Issaa..."
"Ma armastan Lamsuri ja pole sellest suuremat armastust."
Issaa vaata neiut ja nägi, et see istus eilsel kivil.
"On! Sa ei tea veel paljusid asju," neiu hambad helendasid salapärasest naeratusest ja silmades läigatas imelik tuluke.
Issaal hakkas kõhe.
"Võib ju olla. Iga päevaga saab mu südames armastus Lamsuri vastu üha tugevamaks, selle lõppu ei paista. Kas saabki armastusel lõppu olla!"
Issaa vaatas neiule silma ja küsis:
"Kas sina, neiu, oled tundnud armastust? Armasta sina, nagu sina oskad. Mina ei püüa taevatähti, aga mis on olemas, selle eest palvetan jumalate poole."
"Tahad, ma aitan sul taevatähte katte saada..."
"Tead, neiu, mul on rinnas õnnetäht ja ma ei taha külma taevatähte."
Neiu naeratas nukralt, tal oli ilus naeratus, ilusad huuled, kuid Issaal hakkas tema naeratusest miskipärast kõhe. (lk 80)
  • "Ära karda oma armastatud jumalannat, Issaa! Sa oled tugev ja ilus, sinu laulud on suutnud võita jumalanna südame. Sinu armastatud jumalanna on sinu juures, Issaa. Kaua, väga kaua olin ma üksinda ja see ei vaevanud mind. Aga kui ma hakkasin kuulma su laule, nägema su peegeldust vees, tundsin igatsust... Mind hakkas vaevama, et olin vaid jumal... Issaa, sinus on palju inimlikku soojust, kingi mulle seda, soojenda mind. Ma tahan sind inimesena armastada, Issaa-aa... Kuuled mind! Ma võtan sind veealusesse riiki, kus asuvad mu kristallpaleed, kus ei sega meid sagivad inimesed, kus on roheline vesi ja kaunid näkineiud. Sul saab seal olema kõik, mida soovid; teen, et jumaladki hakkavad sind kadestama. Sa jääd igavesti elama, must maa ei võta sind kunagi. Sulle tundub, et on möödunud vaid paar-kolm päeva, aga inimesi, keda sa tunned, ei ole enam maa peal, nad on surnud. Sina aga jääd igavesti minuga. Pea meeles, Issaa, nagunii ei anna ma sind kellelegi!"
Issaal tõusid juuksed peas püsti. Ta heitis põlvili Vedjava ette ja palus:
"Kõigevägevam Vedjava, ma hakkan veel hoolsamini palvetama sinu poole, jäta mind. Ma ei taha elada kristallmajas, ma ehitan enesele nagunii uue maja... Mulle meeldib kõndida mööda maad..."
"Sa teed nii, nagu mina käsin!" Vedjava nägu läks pilve.
"Ei!" karjatas Issaa.
"Inimesed teevad jumalate tahtmist, sest jumalate viha on suur," kuid Vedjava hääl läks uuesti lahkeks. "Sul ei tarvitse palehigis leiba teenida, hakkad vaid oma laule looma ja neid mulle laulma..." Vedjava pigistas Issaa kätt.
Issaa tõmbas käe ära ja tormas küla poole. (lk 84)
  • Vaatas ja nägi jões kahte neiut, mõlemad olid Lamsur. Mõlemad tõmbasid teda sõrmega ja kutsusid tasa-tasa: "Issaaaa, Issaa-aa...", otsekui oleksid lained ta nime sosistanud.
Kumb neist on Lamsur, sellest ei saanud Issaa kuidagi aru.
"Lamsur, vasta mulle!" palus Issaa.
Mõlemad neiud vastu: "Mina-aa, mina-aa, mina-aa!..." ja mõlemad näitasid üheaegselt teise peale:
"See on Vedjava!"
Ja jälle kutsusid, hüüdsid nad Issaad enda juurde. Issaa jooksis kord ühe, kord teise poole ja kaotas pea. Kuid siis nägi ta, et ühe Lamsuri käed on veest kortsulised, teisel siledad. Issaa sai aru, et kortsuliste kätega on Lamsur, vesi oli ta ilusaid käsi krimpsutanud. Issaa tormas ta juurde ja pani käed talle ümber. See oli tõesti tema! (lk 85-86)
  • Vedjava vihastas, ta nägi, et isegi omaenese riigis ei suuda ta neid lahutada. Ta muutus kahe hambaga vanaeideks, kihutas nende juurde ja võttis ära Issaa ja Lamsuri õnne, muutis selle hõbedaseks jõekarbiks ning viskas karbi allavoolu. Issaa ja Lamsuri muutis veeks.
...Issaa ja Lamsur ujusid oma õnne järele. Ees helendas neil hõbedane jõekarp. Kui Lamsur Issaast maha jäi, sosistas ta: "Issaa-aa, Issaa-aa, Issaa-aa..."
Pärast antigi jõele uhke noormehe järgi nimi, just nii, nagu Lamsur teda hüüdnud oli: Issaa.
Vanarahvas räägib, et kes seda jõekarpi näeb, sellest saab kõige õnnelikum inimene maa peal. (lk 86)
  • "Hõbedane jõekarp", lk 76-86