Anna Woltz

Anna Woltz, 2016.

Anna Woltz, 2016.

Anna Woltz (sündinud 29. detsembril 1981 Londonis) on Hollandi laste- ja noortekirjanik.

"Sada tundi ööd"

Tsitaadid väljaandest: Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018.

• Olen neljateistaastane. Mu isa kannab velvetpükse ja üle kõige meeldib talle tähti vaadata. Oih, ja selle olek­sin peaaegu unustanud - eelmisel teisipäeval hävitas ta maailma. Mu ema nimi on Nora Quinn. Ta on Iirimaal sündinud ja räägib minuga vahetevahel inglise keeles. Ma pean sellega silmas, et vahetevahel ta räägib minuga. Alati inglise keeles. (lk 7)

• Tõmban kotist passi välja ja lehitsen templiteta raa­matukest. Passipildi juures jään pidama. Mulle ei meeldi endast tehtud fotosid vaadata. Mu juuksed on liiga sir­ged, mu silmad on liiga suured, mu nägu on liiga kah­vatu. Ma näen välja, nagu lahustuksin olematusse.

Aga foto passis on teistsugune: see tehti kolm aastat tagasi, kui ma käisin veel põhikoolis. Mul on sellel kart­matu pilk ja ma näen välja, nagu oleksin oma ülejää­nud elu suhtes ülipõnevil. Ma olin siis üheteistaastane ja mulle meeldis tühjade munakoorte sees aedkressi kasva­tada.

Ma ei ole enam see tüdruk. (lk 10)

• Passifoto kõrval on mu nimi. Emilia December de Wit. Tõsiselt, mul ongi selline nimi.

Teine eesnimi oli ema idee, ja isegi kui ma tulekuga hiljaks jäin ja alles 2. jaanuaril sündisin, oli tema meelest suurepärane mõte mulle December nimeks panna.

Isa oleks võinud öelda: "Võib-olla sobiks talle Sanne paremini. Või Margriet." Aga ta oleks võinud ka öelda: "Paneme talle nimeks Koosinus Võrdkülgne Kolmnurk de Wit." Siis oleks ema ehk mõistnud, et oma hullumeelsust lapse nimes kajastada ei ole just hea mõte. (lk 10)

• "Kuhu sa siis lendad?" küsib päikesekollases vormis registreerimislaua töötaja.

"New Yorki."

Ajan selja sirgu. Ma kardan. Samas aga tunnen midagi uut ja huvitavat läbi oma keha voolavat, kui linna nime ütlen. Ma lähen New Yorki. Kõigi mu sõbrannade voo­dite kohal ripuvad postrid poistest, keda nad pole iial oma ihusilmaga näinud. Minu voodi kohal on aga New Yorgi panoraam. Ma pole seal kunagi käinud, aga olen ikkagi armunud. (lk 11)

• Kõik on nii teistmoodi, kui oled üksi. Värvid on ereda­mad, helid kõlavad valjemalt, plaanid võivad iga hetk nurjuda. Kõnnin läbi passikontrollitaguse kajava saali ja ütlen endale, et pean olema tugev. Tüdruk, kes öösel isa krediitkaardi näppab, et lennupilet osta, ei hakka ometi lennujaama tualetis nutma. Samuti ei hakka selline tüdruk äkki karjuma ega lülita telefoni sisse, et emale helistada. (lk 13)

• Väljas klaasseinte taga näen seitsetteist lennukit. Nad lasevad mootoritel möirata, tõusevad õhku ja muutuvad kõrgel taevas luikedeks. (lk 14)

• See on möödas, ütlen endale. Ma ei saa Junoga enam koridorides kokku juhtuda. Tema sõbrad ei saa enam koolihoovil mulle midagi järele karjuda. Mu spordikott on kaitstud nende tulemasinate eest ja see kriimustustega hoiukapp ei ole ka enam minu oma.

Ma ei lähe sinna kooli enam kunagi tagasi. (lk 14)

• Mul on kotis artikkel, mille eile öösel pähe õppisin. Lennuki kliimaseade filtreerib õhust välja lausa 99,97 prot­senti kõigist bakteritest ja viirustest. Kui pead Õhureiside Kümnest Kuldreeglist rangelt kinni, on sinuga kõik korras.

Niipea kui oma aknaäärsele kohale istun, asun ellu viima Reegel Number Ühte. Võtan kotist paki desin­fitseerivaid salvrätte ja hakkan küürima. Plastist klapplauake, istme käetoed ja turvavöö kinnitus — kõik peab puhtaks saama. Õnneks on ümbritsevad inimesed hõi­vatud ajakirjade ja kõrvaklappidega ning sellega, et teiste inimeste pagasit pea kohal olevates kappides oma kotte jõuga sisse toppides lapikuks litsuda. Nad peaaegu ei vaa­tagi minu poole. (lk 18)

• Ma tunnen, kuidas asi hakkab viltu kiskuma.

Vahel, kui ma pingsalt oma PIN-koodile mõtlen, ei suuda ma seda järsku enam meenutada. Samamoodi on hingamisega. Niipea kui hakkan oma hingamisele tähele­panu pöörama, ei saa mu kopsud enam aru, kuidas nad normaalselt toimima peavad.

Issand, kui piinlik see on.

Ma hakkan hingeldama. (lk 19)

• Ja siis jään ma magama ja näen unes isa planetaariumi.

See vanamoodne asi seisab tema toa keskel. Vasest käepideme väntamise peale hakkavad planeedid krigise­des ümber päikese keerlema. Ma olin kuueaastane, kui tohtisin seda esimest korda teha. See oli maagiline. Vaid ühe käega panin ma planeedid liikuma. Samal ajal kui mina aeglaselt käepidet pöörasin, selgitas isa, miks on päeval valge ja öösel pime. Ja miks kõikjal maailmas pole samal ajal pime. (lk 20-21)

• Kui lennukirattad maad puudutavad, tunnen kurgus klompi.

Olen Kolumbus. Esimest korda elus Ameerikas.

Niipea kui Newarki lennujaamas sees olen, vaatan innukalt ringi. Aga ma näen vaid räpase vaibaga halli koridori ja ähvardavaid silte punaselt mahatõmmatud mobiilidega. Salamisi olin lootnud, et Ameerika lausa läigib. Et kõik on laitmatult puhas ja moodne. See oleks mulle küll tõesti meeldinud. (lk 22)

• Ameerika pole maa, kuhu võib niisama lihtsalt sisse jalutada. (lk 22)

• "Okei. Pane oma vasak pöial skannerile."

Ma kõhklen hetkeks, kui seda rasvast klaaspinda näen. Aga Ameerika heaks teen mida iganes. Mõtlen kõigest jõust kotis olevale antibakteriaalsele geelile ja asetan pöidla skannerile. (lk 24)

• Seal, hallikas kauguses, on New York.

Ma tunnen tänu oma voodi kohal rippuvale postrile linna silueti otsekohe ära. Sajad hallid, pruunid ja läiki­vad hooned moodustavad maailma kõige ilusama tulpdiagrammi. Kui neid vaatan, keerutavad mu peas tant­sida kaks sõna: lõpuks ometi.

Lugematul hulgal filme ja fotosid ja telesarju ja uudislugusid on mind selleks hetkeks ette valmistanud. Kõik, mida olin seni vaid telekast näinud, on nüüd tõelisuses mu silme ees. Mul on tunne, nagu hoiaksin planeete liikumas.

Ja järsku taipan sedagi, miks Ameerika immigratsiooniametnik tahtis, et mu räägitud lugu kõlaks tõeliselt. Ma näen maailmakuulsat siluetti oma ihusilmaga ja mõistan.

Ameerika ongi üks lugu. Siin astud justkui elusuuruses ekraani ette. Ja kui tahad ise filmis osaleda, pead siia sobi­tuma. (lk 27-28)

• Reedepärastlõunane liiklus on hullumaja. Kõikjal on kollased taksod. Nad tuututavad sajal erineval moel, nagu räägiks iga takso oma keelt. (lk 28)

• Ja järsku tekib mul küsimus, kas mina siia ikka sobin.

Ma tean ju, kuidas asjalood on.

Samal ajal kui New York bussi akna taga tuututab ja undab ja lõõmab, vaatan mina oma käsi. Nahk on kuiv ja praguneb nagu värvikiht vanal maalil. Mu sõrmed on peaaegu katki pestud.

Mida peaks see linn minuga peale hakkama? (lk 29)

• Et kas ma siia sobin?

Kuulge, see on ju New York. Vaadake lihtsalt kor­raks kõiki neid tüdrukuid, kes filmides siin elavad. Kui lood vähemalt veidigi tõele vastavad, kihab siin üksikutest, segastest kontrollifriikidest. Naistest, kes alati kõik oma punnis märkmikesse üles kirjutavad. Kellele ei meeldi üllatused ja kes üksi kodu korista­vad, seljas surnud isa või poiss-sõbra liigsuur kampsun, kel on seltsiks vaid kass ja kes igal õhtul söövad papptopsi seest mingit kaasaostetud einet ja kelle korralikult üles tehtud vooditelt vahib vastu tohutul hulgal kaisukarusid.

Its beginning to look a lot like Christmas.

Mul pole ühtki tolmust kaisukaru ja karvast kassi kohe kindlasti mitte. Aga kui ma üldse kuskil maailmas end koduselt tunda võin, siis peab see siin olema. Selles säravas linnas. (lk 30)

• New Yorgi kaarti tuleb vaid korra vaadata, kui juba taipad, kuidas see linn rajatud on. Justkui oleks keegi oma klotsikarbi sisu ruudulisele paberile laiali laotanud. Põhjast lõu­nasse suunduvaid laiu teid kutsutakse Avenue'deks, idast läände viivaid tänavaid nimetatakse Street'ideks. Kõigil neil tänavail on number, nii et tead alati, kus oled.

Ma tahaks, et minu elus oleks ka nii. (lk 32)

• Mul on selline tunne, nagu astuksin taksost otse filmivõtete keskele. Võtteplatsile, mille kallal on inimesed töötanud nädalaid, et isegi maailma kõige lollimale vaatajale selgeks teha: selle loo tegevus toimub New Yorgis.

Aga et siis päriselt ongi nii.

Kui takso minema sõidab, vaatan põnevusega enda ümber ringi. Tänavat ääristavad kõrged, õhulised, leegitsevates sügisvärvides puud. Enamik maju on viiekorruselised. Nad on punakaspruunid ja ookerkollased ja hallid, lamedate katuste ja graatsiliste metallist tuletõrjetreppidega fassaadidel. Mööda kõnnib kaks tüdrukut, kelle kohta võin kohe öelda, et nad on modellid. Nende jalad on pikad ja peenikesed. Neil on näol tüdinud ilme ja käes suur papptops kohvi. Sellise plastkaanekesega. (lk 33)

• [Seth:] "Abby on üheksa-aastane ja see on tüdrukute puhul kõige jubedam vanus. Tal pole aimugi, kui ohtlik maailm on, aga ta arvab, et on James Bond ja suudab kõik New Yorgi probleemid ära lahendada."

"Ja et ta võib sulle tüdruksõbra sebida."

Kohe soovin, et ma poleks midagi öelnud, sest ta põs­kedelt oli punetus just kaduma hakanud. (lk 36)

• "Ma räägin liiga palju," ütleb ta.

"Mina ka," ütlen kiirelt.

See pole tõsi, sest enamasti hoian ma suu kinni. Ma kardan kogu aeg, et ütlen midagi valesti. Olen juba neli­teist aastat ilmas elanud, aga mul on tunne, et ei tunne selle reegleid ikka veel. (lk 36)

• Viimastel päevadel olen jõudnud ette kujutada kõik­ võimalikke katastroofe, mis Jeesuse sünni järel on juhtu­nud. Ja kõike, mis võib veel juhtuda. Rongiõnnetused, lennukatastroofid — ma olin kõigeks valmistunud.

Aga ma ei oleks ealeski osanud arvata, et minu üüritud tuba üldse ei eksisteerigi. (lk 38)

• Tahan talle järele karjuda, et ta peab siia jääma. Et ma olen neliteist ja mul pole õrna aimugi, mida ma nüüd tegema pean. Ta on ainuke newyorklane, keda ma kasvõi natukenegi tunnen. Igatahes ainuke, kes arvesse läheb, sest muidu tean ma siin vaid kuulsusi: Ashton Kutcherit ja Beyoncét ja seda noormeest, kes Harry Potterit män­gis. Aga ma ei karju ja Seth vuhiseb kauguses nurga taha. (lk 40)

• Vaatan telefoni. Olen saanud kolm uut vastamata kõnet isalt. Mu kehas on šokeerivalt palju rakke, mis tahavad nuttes talle tagasi helistada, aga ma ignoreerin neid. (lk 41)

• Kell on kuus õhtul ja väljas pimeneb kiirelt. Tänavalaternad löövad põlema ja ühtäkki näib tänav justkui mõnest teatritükist pärit olevat. Enne jalutasin üle võtte­platsi, nüüd seisan laval koos papist tuletõrjetreppide ja plastist rekvisiitpuudega. Aeg-ajalt viskab keegi alla paar sügislehte. Iga leht on kahe teineteise külge kleepunud südamekese kujuline.

Silmitsen neid tükk aega. Siis asetan jala kahele süda­mekesele ja liigutan saabast aeglaselt edasi-tagasi. (lk 41-42)

• Tõmban kohvril sanga välja ja hakkan kõndima. Rattad kõrisevad tuhmilt betoonist kõnniteel. Möödun värvilistest majadest, astun ühest valgusvihust teise - ja mõtlen noormehele, keda kord televiisorist nägin. See kahekümneaastane tüüp oli kolmeteistkümnendast elu­aastast saadik tundnud, et ta on filmis. Ta ei olnud tõe­line, ütles ta ise. Ja vanemad ja sõbrad ja õpetajad olid ka kõik näitlejad.

Mul oli temast kahju. Keegi ei taha igavesti näitleja olla. Aga samal ajal mõtlesin, kas ta polnud mitte ainuke, kes ütles valjusti välja selle, mida me kõik tunneme. Põhi­koolis oli võib-olla teisiti. Aga minu keskkoolis mängib igaüks mingit rolli. Tõsiselt. Terve meie koolimaja on üks suur teater.

Ma loodan muidugi, et hiljem see muutub. Aga vahel, kui keset kõige sügavamat ööd ärkvel olles voodis laman, kardan ma, et see ei lõppe iialgi. Siis on mul hirm, et täiskasvanuna ei saagi näitlemist lõpetada. Et sa ei saa kunagi vabaks. Et see jääbki alatiseks kestma. (lk 42-43)

• Tänava lõpus on kuuerealine tee, mis lõikab põiki läbi linna. Liiklus seisab tohutus ummikus ja — otse loomuli­kult - kõik tuututavad vahetpidamata. Vähemalt pooled autodest on taksod. Mitte kuhugi minevad taksod. (lk 43)

• Üritan mõelda filmide peale, taas ette kujutada, et kõnnin üle lava, aga olen liiga väsinud.

Suudan mõelda vaid isa planetaariumile. Näen enda ees planeet Maad ja mul on tunne, et seisan kaldu. Kogu aja Hollandis kõndisin ma püstiselt. Nüüd lendasin aga täiesti teisele poole maakera. See peab peaga ju midagi tegema? Siis ei voola ju veri enam normaalselt? (lk 47)

• Olen harjunud end üksildasena tundma. Kui kuulen, kuidas ema minu kandmise ajast räägib, siis tean, et tundsin end kindlasti ka tema kõhus veidi üksildasena.

Aga et nii üksildane saab ka olla, see on midagi uut. (lk 48)

• Ta võtab jälle lonksu. Siis kortsutab kulmu. "Kas sinul on ka osa minu halvimas päevas? Või istud siin niisama?"

"Ma arvan, et istun siin niisama," ütlen ma. "Mul on juba osa mõne teise inimese halvimas päevas." (lk 50)

• "Mida sa siin õieti teed?" küsib poiss.

"Ootan sõpru."

"Sõpru? Need on need nelinurksed pildid Facebookis või?"

Ma noogutan. "Neid ma ootan." (lk 50)

• Avastan, et vigastatud tüübi kolmandale korrusele vedamisel on üks eelis: see annab sooja. Sellest on juba kaua aega möödas, kui mõni teine keha mulle nii lähe­dal oli. Isa ei ole juba aastaid tohtinud mind puudutada. Emale pole kunagi meeldinud kellegi teise ihu enda oma vastas tunda. (lk 52)

• Tean väga hästi, et see on hullumeelne idee. Tavaliselt ma isegi ei mõtleks mingi võõra tüübi juures ööbimise peale. Sethi juures küll, aga see oli teistmoodi. See Seth on minust veel kohmakam ja ujedam ning tal on üheksa­-aastane õde. Vanema venna juures võib ööbida küll.

Aga see isik, kes praegu mul kaela ümber ripub, ei paista üldse uje olevat. Ta näeb välja kui vaesunud pärija ja vannub nagu Ameerika filmide kangelased. On vaid üks asi, mis võimaliku öömajalise vaatenurgast praegusel hetkel tema kasuks räägib: ta on vaid pooleldi teadvusel.

Seda pole palju, olen nõus. Aga New Yorgi tänavad on täna õhtul karmid. Ja kui tõenäoliselt saab sind vägistada keegi, kes pidevalt ära minestab? (lk 53)

• "Kus mu telefon on?" mõmiseb poiss. Ta korjab pük­sid uuesti üles. "Pean äratuse panema. Need jobud seal haiglas ütlesid, et mul võib olla peapõrutus. Kui kogu seda verd nägin, kukkusin ja lõin pea ära." Ta ohkab.

"Nad ütlesid, et ema peab mu täna öösel iga kahe tunni tagant üles ajama."

Ma kergitan imestusest kulme. "Kus su ema siis on?"

"Kodus, Detroitis."

"Kas sa seda arstile ka ütlesid?"

"See pole tõesti tema kuradi asi. Miks ma pean mõnele lollpeale ütlema, kus mu ema elab?" (lk 54)

• Annan talle pooltäis pudeli ja oranži tableti ning üri­tan mitte tähele panna, kui kena ta on. Koolis on sedasi välja nägevad tüübid need kõige hullemad. Kõik nad on Juno sõbrad. Ja eelmisel nädalal pidin just nende internetipostituste peale oksele hakkama. (lk 58)

• [Jim:] "Täiskasvanud on ühe kuradi jama kokku keeranud. Ja nüüd pean mina terve igaviku koolis käima, et õppida, kuidas nende jama säilitada? No kuulge!" (lk 58)

• Vanasti, kui ema reisil oli, võisin isa kõrval suures voodis magada. Talle ei meeldinud muinasjutud, nii et enne uinumist rääkis ta mulle asjadest, mis olid tõeliselt olemas. Saturni rõngastest. Õhupallidest, aurumasinatest ja baromeetritest. Ja Benjamin Franklinist, kes läks tormi ajal tuulelohet lennutama, et välku kinni püüda. (lk 59)

• "Jim?"

Ta oigab.

"Ma lähen hommikusöögi järele. Ma võtan su võtmed kaasa, okei?"

Ta ei vasta. Ma otsustan, et see tähendab sobib, tore ja abivalmis neiu. (lk 59)

• Selline on meeste ajalugu lühendatud kujul: kõigepealt maalisid nad muuseumide viisi alasti naisi. Seejärel leiutasid nad arvuti. Ja siis toppisid nad interneti pornot täis. (lk 77)

• [Jim:] "Just see," ütleb ta ja näib järsku väga tõsine, "ongi maailmas valesti. Et inimesed teevad asju, mida nad tegelikult teha ei taha, ainult sellepärast, et nad selle eest palju raha saavad. Müüvad narkootikume. Lasevad panga pankrotti minna. On prostituudid. Ma arvan, et keegi ei teeks seda kõike lihtsalt asja enda pärast. Aga nad teevad seda raha pärast." (lk 117)

• "Sa ei saa tõesti aru, pole üldse selles, kui palju sul raha on."

"Haa!" Ta naer kajab vastu. "Sedasi arvad sa nii kaua kuni sul raha piisavalt on. Nii kaua, kuni saad isa krediitkaarti kasutada, et tema juurest ära joosta." (lk 120)

• [Abby:] "On olemas üks veebileht, mis peab arvet, kui palju inimesi sünnib ja kui palju sureb. Võid näha, kuidas number loenduris megakiirelt kasvab. Selle ajaga kui ma bageli ära söön, sureb 392 inimest ära."

Seth vaatab teda rangelt. "Ema ei lubanud sul sellele veebilehele enam minna."

"Aga seal pole üldse paljaid inimesi näha! Ma võin ju liikuvaid numbreid vaadata?" (lk 184-185)

• "Emilia," ütleb Seth vaikselt, "sa ei pea kostüümi selga panema, kui sul selleks tuju pole." Ta vaatab mind taas nii, nagu oleksin ma see naine Picasso maalilt. Nagu näeks ta mind eest ja kõrvalt korraga. Mul on ebamugav. Miks peaks keegi mind nii põhjalikult vaatama?

"Ära ole kogu aeg nii mõistev!"

"Mida sa sellega mõtled?" küsib ta üllatunult.

"Sa käitud kogu aeg nii kenasti. Nagu sa mõistaksid mind. Aga sa oled viisteist. Ja sa oled poiss. Ole veidi tuimem." (lk 189)

• "Mida teie arvate," küsin, "kas me ei peaks internetist täiesti lahti ütlema?"

Abby võtab oma telefoni. "Smile!"

Hoiame päid lähestikku ja naeratame foto jaoks.

"Internetist lahti ütlema?" küsib Seth.

"Jaa! Kes ütleb, et me peame kõike seda kasutama, mida meist juhuslikult varem elanud inimesed on välja mõelnud?"

"Täpselt," ütleb Jim. "Me ei taha nende aatompomme ja tapjaroboteid ja haletsusväärseid koole."

Seth pistab suhu tüki parti. "Ratas mulle iseenesest muidu täitsa meeldib." (lk 194)