Ja siis jään ma magama ja näen unes isa planetaariumi.
See vanamoodne asi seisab tema toa keskel. Vasest käepideme väntamise peale hakkavad planeedid krigisedes ümber päikese keerlema. Ma olin kuueaastane, kui tohtisin seda esimest korda teha. See oli maagiline. Vaid ühe käega panin ma planeedid liikuma. Samal ajal kui mina aeglaselt käepidet pöörasin, selgitas isa, miks on päeval valge ja öösel pime. Ja miks kõikjal maailmas pole samal ajal pime. (lk 20-21)
Anna Woltz, "Sada tundi ööd", tlk Kristel Halman, 2018
