Kopsud

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Luule[muuda]

Mul' võõraks jäi emaste arm
ja tundmatuiks tundmuste keerud.
Mu kopsud sõi tubaka karm
ning alkohol hävitas neerud.


Ma pahvin paberossi, sest
saan uima imeõndsa.
Kuid iga tühjaksimet kest
käib kaares rentslikõntsa.

Nii sinisuitsu Looja kops
pea suigutab me trotsi
ja maailm on ta tuhatops
täis paberossiotsi.


Proosa[muuda]

  • Taevast mõeldes kipume üles vaatama, kuid tegelikult algab taevas maa pealt. Me kõnnime läbi selle, hüüame sellesse, riisume selles lehti, peseme koera ja sõidame autoga. Me hingame seda sügavalt sisse. Iga hingetõmbega neelame miljoneid õhumolekule, soojendame neid veidi ja hingame need siis jälle tagasi ilmaruumi. Sel hetkel hingate te sisse mõne neistsamadest molekulidest, mida hingasid kord Leonardo da Vinci, William Shakespeare, Anne Bradstreet või Colette. Hingake sügavalt sisse. Mõelge "Tormile". Õhk paneb tööle meie kopsude lõõtsad ja annab jõudu meie rakkudele. Me ütleme "õhkkerge", kuid meie atmosfääris, mis kaalub viis tuhat triljonit tonni, pole midagi kergekaalulist. Ainult selline visadus, nagu on raskusjõul, võib seda maa ligi hoida; muidu lendaks see lihtsalt minema ja valguks orvadeta ilmaruumi avarusse. (lk 271)