Mine sisu juurde

Embus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Kallistus)
Adélaïde Salles-Wagner (1825-1890), "Armastajate embus", s.d.
Rogelio de Egusquiza, "Tristan ja Isolde" (1912)
Egon Schiele, "Embus" (1912)

Embus ehk kallistus ehk sülelus ehk kaisutus on teise inimese või teiste inimeste (mõnel juhul ka looma või asja) täielik või osaline käte vahele haaramine. Sageli kaasneb kallistusega tugevam või nõrgem enese vastu surumine.

Piibel

[muuda]

Igale asjale on määratud aeg,
ja aeg on igal tegevusel taeva all:
/---/
aeg kive pilduda ja aeg kive koguda,
aeg kaelustada ja aeg kaelustamisest hoiduda


Tema vasak käsi on mu pea all
ja tema parem käsi kaisutab mind.

Proosa

[muuda]
  • Neid võiks tobedaiks pidada, kes mõtlevad, et mängus on armastus, kui daam on vaid küllalt viisakas, et õnnetule läheneda, teda sõbralikult kohelda ja emmata.


  • Selleks, et sügav mõtleja tema joovastusest välja tuua ja teda selle halbade tagajärgede eest kaitsta, sobib kõige paremini õigeaegne kallistus õrnalt hellitavalt naisterahvalt.


  • Kirglik embus on nelja käsivarre nurkade summa. (lk 19)
  • Kirjutusmasina kaks tähte, mis teineteist kallistavad ja koos lendu tõusevad, reedavad, et nad on armunud. (lk 27)
  • Joodik nagu tuleks meid kallistama; tegelikult kardab ta pikali kukkuda. (lk 39)
  • Kuu kallistab kujusid. (lk 47)


  • Üht ema sõbrannat, kedagi preili Towerit, mäletan peamiselt sellepärast, et nägin kurja vaeva temast eemale hoidumiseks. Tal olid mustad kulmud ja tohutu suured valged hambad, ja ma mõtlesin endamisi, et ta näeb välja justkui hunt. Tal oli kombeks mind kinni krahmata, ägedasti musitada ja hüüda: "Võiksin su ära süüa!" Kartsin tõesti, et ta sööbki. Eluaeg olen hoolikalt hoidunud oma kallistusi ja suudlusi lastele peale surumast, kui nad selleks ise valmidust ei avalda. Vaesed väikesed ei saa ju end kaitsta.
    • Agatha Christie, "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996, lk 52



  • Öö tundus tondinahkadele tavalisest külmem, ehkki tuli miilas heledalt. Tondinahad judisesid ja hoidusid kobarasse. Lõpuks jäid nad magama, käed-jalad läbisegi, ühe selg vastu teise kõhtu. Nii oli kaitstum tunne, kui naaber kõrva juures nohises.


  • Siis ütles noor Sam: "Ma tahaksin, et minul oleks ka sellised suured käed. Mis su nimi on?"
Tüdruk vastas Vimesile juba tuttavaks saanud jõnkslikul viisil: "Mina olen Seene Pisarad."
Otsekohe võttis noor Sam tüdrukul ümbert kinni, niipalju kui see võimalik oli, ja hüüdis: "Seened ei tohiks nutta!"
Ilmet, millega härjapõlvlasetüdruk Vimesi vaatas, oli Vimes juba palju kordi näinud nende nägudel, kellele said osaks noore Sami kallistused: seal oli segu üllatusest ja millestki, mida parema sõna puudumisel tuli nimetada kimbatuseks. (lk 162-163)
  • Ilmselt oli preili Beedle Seene Pisaraid hoiatanud: tüdruk istus harfi kõrval toolil, ülearu suured käed tagasihoidlikult põlle peal koos. Sõnatult läks noor Sam tema juurde ja kallistas tema jalga. Härjapõlvlasetüdruk paistis olevat paanika äärel, nii et Vimes ütles: "Ära karda, Sam tahab lihtsalt näidata, et armastab sind." Ja ta mõtles: ma ütlesin ühele härjapõlvlasele, et ta minu poega ei kardaks, sest ta armastab teda, ja maailm on pöördunud pahupidi ja kõik patud on andestatud, minu omad võib-olla välja arvatud. (lk 187)


  • "See olen ainult mina, vabandust müra pärast," ähkis koer. "Mul on täna lihtsalt ainus vaba hetk. Mirjamit pole kodus."
"Mis sa seal teed?" uudistas Piia naabrit. Parun oli tavaliselt väga kuninglik, aga täna näis ta kuidagi räsitud olemisega. "Nad panid mu di-eedile, et ma kõhnemaks läheks," kostis Parun mornilt. "Loomaarst ütles Mirjamile, et ma olen üle-kaaluline. Aga see di-eet on üks õudne hädaorg. Ma olen kogu aeg kuri ... ja kõht koriseb." "Kas sa sellepärast teedki mürglit?" küsis Piia kaastundlikult. Tema meelest oli Parun täpselt parajas mõõdus – pehme ja vetruv, hea selga ronida ja kallistada. "Ma ei mürgelda, ma treenin!" solvus Parun. "Näiteks praegu tegin hüppeid – sada diivani peale ja sada maha."


  • Minu jaoks oli tähtis olla midagi enamat kui lohutaja. Olin oma elu jooksul kuulnud palju tühje sõnu tähtsate inimeste suust, kes jagasid kriisihetkedel lubadusi, millele ei järgnenud tegusid. Tahtsin olla inimene, kes räägib tõtt, kasutada oma häält selleks, et aidata võimalusel hääletuid ja mitte kaduda hädas olevate inimeste silmist. Ma mõistsin, et kui ma kuskile ilmun, toimub see väljast vaadates dramaatiliselt - ootamatu ja kiiresti kerkiv torm, mille keerutasid üles autokolonn, agendid, abid ja meedia ning nende keskel mina. Me olime kohal ja siis läinud. Mulle ei meeldinud, mismoodi see mõjutas minu suhtlemist, kuidas minu kohalolek pani inimesi vahel kokutama või vaikima, teadmata, kuidas olla loomulik. Just seeparast püüdsingi sageli end tutvustada kallistamisega, et võtta hoogu maha ja vabastada mõningasest teesklusest, muutes meid kõiki lihast ja luust inimesteks.
    • Michelle Obama, "Minu lugu", tlk Hella Urb ja Kaido Kangur, 2018, lk 391-392



  • Lena räägib äsjaloetud teadusuuringust, mis väidab, et inimese üks põhivajadustest on vähemalt üks kallistus päevas.
"Kui inimene jääb pikemat aega kallistuseta, võib ta lausa haigeks jääda," tutvustab Lena uuringu tulemusi ja otsustab selle peale meid mõlemaid tugevalt kallistada.
Pean tunnistama, et mulle ei ole kunagi füüsiline kontakt võõraga meeldinud, aga oleme päevadega piisavalt lähedaseks saanud, nii et kallistusel näib võlujõud olevat. (lk 53)
  • Mida inimene muud ikka vajab kui ligimest, kes raskel hetkel oskaks hoida ja kallistada. Me arvame tihti, et põlvele kriimu saanud laps vajab seda, aga tegelikult januneb inimene valusal hetkel kallistuse ja hoidmise järele vanusest olenemata. Kinnine eestlane, kes oma tundeid ei avalda ega valu ei tunnista, seda enam.
Ma pole selles osas päris eestlane ja usun end üsna avatud olevat, aga vahel ei oska ma märgata seda, mis tegelikult haigeks teeb. Lihtsad reeglid kipuvad igapäevaelu karussellil ununema. (lk 54)

Luule

[muuda]

Kes kõrd om kallistanu okeaani
jääp kuivass egän tõisen sülen

Allikata

[muuda]




Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel