Mine sisu juurde

Vanaema

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Vanaemad)
Ferdinand Georg Waldmüller, "Vanaema sünnipäev" (1856)
Gaetano Bellei (1857–1922), "Vanaema ja lapselaps", s.d.
Kaks vanaema lapselastega, Sloveenia 1955

Proosa

[muuda]
  • Nüüd läheb Arno koju ja ütleb enesele minnes: "Vahel on vaikimine huvitavam kui kirjavahetus. Ükskõik... võib-olla tuleb järgmise postiga mõni sõna."
Kodus võtab ta viiuli ja mängib kaua üht kurba viisi, nii et vanaemale pisarad silma tulevad.
"Jäta, Arno," ütleb vanake, "mängi midagi rõõmsamat."
"Rõõmsad viisid on põllul," vastab noormees.


  • Meie, tolle vana maailma elanikud, asusime tegelikult kaunis, hästi tempereeritud ja lillelõhnadega täidetud kasvuhoones. Väljas sündis kohutavaid asju, ent meie märkasime neid vaid uduselt läbi väänkasvudesse uppunud akende ning ei lasknud end seetõttu neist häirida. Kasvuhoone soodustas aga samuti mitme hea omaduse võrsumist: siirast armastust ilu vastu, tõelist kultuuri, enesevalitsemist, mis kuulus lahutamatult heade kommete juurde, selle kõrval aga teatud eluvõõrust, abitust praktilistes asjades, mis varjas end igasuguste "äriasjade" põlastamise mantli abil. Meie individuaalses kasvuhoones tundus üks klaasiruut vanaema targa käega puhtaks küüritud olevat ning sealtkaudu võisin vaadata välja tegelikkusesse. Juba lapsena silmasin seal probleemide probleemi, rikkust ja viletsust, ehk seda, mida tollal nimetati "vaesteks inimesteks". (lk 11)
  • Ka vanaema võttis mind tõsiselt ning ma mäletan pikki vaidlusi temaga naiste passiivse ja aktiivse valimisõiguse üle. Põhimõtteliselt oli ta selle poolt, kuid arvas, et naised ei ole veel piisavalt küpsed, Austrias valiksid nad peaaegu eranditult klerikaale. Mul oli loomulikult parem arvamus oma sookaaslaste tarkusest — nüüd pean siiski möönma, et vanaemal oli paljuski õigus. (lk 13)
  • Et ma soovisin saada "arukaks", selles oli süüdi onu Anton. Kogu perekonnal — vanaemal, isal, emal —, kõigil oli looduse poolt antud ilus nina; mind aga oli karistatud tšehhi ninaga, mis oli mu teise, tšehhi vanaema pärandus. Isa naeris mu üle ja arvas, et vihm sajab mulle ninna, nii väga olevat see taeva poole püsti.
Kuid onu Anton uuris mind ühel päeval ja ütles siis: "Selle ninaga, mu laps, pead sa tingimata saama väga haritud ja arukaks naiseks". (lk 31)


  • Sel hommikul suri vanaema.
Ta oli juba enne heinaaega voodisse jäänud ja nii ta ise kui ka kõik teised rääkisid ja ootasidki, et ta varsti sureb. Ka mina ootasin. Ma tahtsin näha, mis asi see suremine on ja kuidas vanaema sureb. Ma tahtsin näha ta hinge, mille ingel pidi taevasse viima. Ma tahtsin teada, mis asi see hing on — ma polnudki rumalam kui praegu. (lk 6-7)
  • Ma ei tea, milliste tunnetega vanaema kord minu und valvas. Armastust seal vist palju polnud, sest seda polnud mul talle tagasi anda. Minu hing on nagu tükike Rummusaare kehvast põllust: kõik, mis sinna on külvatud, kasvab umbrohu ja ohakatega segi. Ja armastust on sinna üldse vähe külvatud. (lk 7)
  • Ma püsisin kogu vanaema haiguse aja ta läheduses ja öösiti olin juba esimese kellakõlksu peale jalul, et talle ulatada kaljatoop, mida ta neil juhtudel peagu alati soovis. Aga ta ei tülitanud mind öösiti palju. Ta oli üldse väga vähenõudlik haige. Ainus, mida ta siis, kui ta ise enam tõusta ei jaksanud, soovis, oli, et ta säng tõstetaks tagakambrist eeskambrisse, nii et ta saaks õue näha. Seda polnud palju, mida ta läbi suitsust pruunistunud klaasi võis näha — tükike koduõue. Seda aga oli siiski rohkem kui mina praegu tohin soovida.
Kui ahe üles pandi, tahtis onu ta viia oma majasse, aga vanaema oli vastu. Ta ei mõistnud, mis kahju võiksid talle teha suits ja ving. Ta oli seda sisse hinganud kogu oma eluaja. Ja samal hommikul, vahest tund enne ta surma keedeti rehetoas kartuleid. Ma hoidsin tuld leekonksu küljes rippuva paja all ja vaatasin, kuidas suits tahmatolkus lae alla kogunes, siis end ukse kohal nagu suur hall elukas küüru tõmbas ja aeglaselt hakkas välja roomama. (lk 7)
  • "Kutsu... Juak," käskis ta.
Lasksin ta käe lahti ja jooksin onu järele. Kui me mõni minut hiljem tagasi jõudsime, oli vanaema hing juba kehast lahkunud.
Vanaema oli surnud. Kui mulle seda öeldi, ei tundnud ma esimesel hetkel peaaegu midagi muud kui pettumust. Surm näis mulle liiga lihtsana! Ma ei mõistnud, miks sellest enne nii palju räägiti. Ma polnud näinud ei inglit ega vanaema ega vanaema hinge. Ja vanaema ise oli ju alles. Magas nagu. Ainult, et ta ei lõõtsutanud enam magades.
Alles siis, kui vanaema juba reheall värsketest õlgedest tehtud asemel lamas, hakkasin tundma, et siiski oli midagi juhtunud. Midagi, millest ma aru ei saanud. (lk 10)
  • Jäin vanaemaga üksi. Algul mõtlesin pisut onu sõnade üle ja imestasin: miks kass läheks surnule kallale? See on ju vanaema, ja kass pole iialgi varem vanaemale kallale läinud. Kas sellepärast, et vanaema on surnud? Surnud? Mis see on? Ma vaatasin valge linaga kaetud kogu ja minus tekkis nagu kahtlus ja tõrksus. Kas see ikka tõesti on vanaema? See näis hulga pikemgi kui vanaema. Ja kuidas siis vanaema nüüd nii on?... Lina peal surnu rinna kohal oli must lauluraamat. Kaanel kuldne rist. Miks see raamat sinna pandi? Kas sellepärast, et vanaema on nüüd surnud? Surnud?? Mu südamesse tekkis senitundmatu ängistus. Astusin lamaja kõrvale ja kergitasin lina ta näolt. Ons see ikka tõesti vanaema? Olin ise pealt vaadanud, kui onunaine pani vanaemale selga mustad kalevist riided ja pähe pruuni kabimütsi ning selle üle sidus musta siidrätiku. Nii müts kui riided olid mulle väga tuttavad, vanaema aga nende sees näis väga võõrana. (lk 10)


  • Jorge õpetajanna oli öelnud, et see poiss on imelaps - et ta on otse matemaatikageenius. Seepeale pistis Danieli vennal pähe hakata kutsuma Jorget Einsteiniks - see on suure juukselakaga teadusmees, kelle pilt on entsüklopeedias, kus on öeldud, et ta on maailma suurim matemaatikageenius. Kuid Jorge sai tulivihaseks, kui teda kutsuti Einsteiniks, ja ütles isegi viimaks, et: "Hoopis su vanaema on Einstein." On väga inetu öelda niiviisi teiste vanaema kohta, sest vaene vanake pole süüdi lastelaste koerustes.


  • Armastusega on imelik lugu, ütles Sophia. Mida rohkem teist armastad, seda vähem ta sust lugu peab.
Täiesti õige, lausus vanaema. Ja mida siis teha?
Tuleb edasi armastada, vastas Sophia ähvardavalt. Armastada üha hullemini ja hullemini. (lk 70)
  • Kivivalli keskele oli direktor pannud mustade tähtedega suure plakati: Eravaldus. Maaletulek keelatud.
Lähme maale, ütles vanaema, ta oli väga vihane. Sophia oli ehmunud näoga. Siin on suur vahe, seletas vanaema. Ükski hästikasvatatud inimene ei lähe teise inimese saarele, kui see on inimtühi. Aga kui niisugune plakat üles pannakse, siis minnakse küll, sest see on väljakutse. (lk 114)


  • Üks küsimus kõlab nii: "Oma ema sa muidugi abistad?"
Teine: "Oma pükse pressid sa ikka ise?"
Vanaemale oleks mõttetu seletada, et pressimine oleks mu teksaspükste suhtes kõige taktivaesem ja alatum tegu. Siis küsiks ta veel rumalamalt: "Paned nad siis ööseks madratsi alla või?" (lk 13)
Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.
"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.
"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.
"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju." (lk 64)
  • Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006


  • Unenägu ja järelehüüe üheskoos tekitasid minus veendumuse, et vanaema on sisenenud mingisse teise elementi, mille kohal hõljub meie elu, kaalutu, kombitamatu, hajumatu ja hävimatu nagu veepeegeldus. Mu vanaema oli laskunud sügavustesse, eristamatusse minevikku, ja tema kamm ei kiiranud inimkäe soojust rohkem kui Trooja Helena oma.



"Papikene, mõtle ikka veel järele," astus vanaema lähemale. "Talve tulles hakkab sul seal ju kole külm ja kuidas sa seal niiviisi üksi oled. Kes sulle süüa keedab ja ..." Vanaema murdis käsi.
Vanaisa lõi neelatades pilgu maha. "Sina mind ju enam ei taha."
"Tobu," sosistas vanaema ja kallistas meest. "Sa oled mulle kõige kallim! Ma ei saa lihtsalt nii, kui sa igal nädalal motikaga mu porgandipeenrasse kütad." Vanaisa noogutas, pea vanaema õlal, ja nuuskas ta varrukasse. "Ma enam ei tee," sosistas ta.






Luule

[muuda]

Vanaema helde, lahke,
Oli kallis sinule,
Oli sinu lapsepõlve
Soojendaja päikene.

Kuis ta, õnnis, pehmel käel
Sinu pääkest silitas,
Armurikkal häälel, sõnal
Õpetas ja juhatas!

Kuis ta heldeist silmist läige
Langes sinu põuesse;
Lustil hõiskasid ja laulsid
Nurmel, väike karjane. —

Hauas hingab vanaema,
Aga sinu südame
Jäänd on läige tema silmist,
Tema kuju kullane. —

Kullerkupud, jaanililled
Eide haual õitsegu,
Tähe sära, päikse hiilgus
Kallist kalmu ehtigu.

  • Anna Haava, "Sinu vanaema", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", 1996, lk 52


Vastu minu ihu liibub
kale dušikardin.
Toolileenil vargsi kiigub
kootud sukavardin
soe ja pehme sokk.

Vanaema tiivuline,
sokivars on triibuline.
Vanaema läinud ammu,
kuulda pole tema sammu.
Jäänud nurka tokk.

  • Lauri Pilter, "*Vastu minu ihu liibub...", rmt: "Laikmaa välu", 2021, lk 28

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Vanaema&oldid=109968"