Murtudsüda
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti

Murtusüda (Dicentra) on taimeperekond, kuhu kuulub kaheksa liiki, millest on aretatud populaarseid aialilli.
Luule[muuda]
ei saa aru mis asja ta tahab
või pärib ta mis sest sai
sellest ahtrast tähikust lehmast
kes ammugi noa alla sai
või kas alles on murtud-süda
eeskambri läve ees
see lopsakas verev põõsas
ja jorjenid kahel pool teed
- Viivi Luik, "*** Olgu maailma rohud haljad". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 273
Proosa[muuda]
- Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.
- Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.
- "Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.
- "Karin istutas lilli," kuulutas Karin.
- "Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju."
- Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64
- Naine oli käinud haual, näinud, et muld oli vajunud: et hilissügisel enne maa külmumist, oli kahe meetri ja neljakümne sentimeetri sügavusel miski kokku varisenud: see ilus ja hoolega tehtu. Kevadel, oli ta teadnud, tuuakse hauale mulda juurde, tehakse kääbas, mis tasandatakse niisuguseks, nagu hauad on, ja istutatakse lilled: fuksia ja murtudsüda. Seda teevad teised, ta teadis ka seda, sest surnud maetakse südametesse.
- Raija Siekkinen, "See oli siin", tlk Piret Saluri, LR 3-4/2007, lk 8