Murtudsüda

Murtusüda (Dicentra) on taimeperekond, kuhu kuulub kaheksa liiki, millest on aretatud populaarseid aialilli.

Proosa[muuda]

Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.

Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.

"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.

"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.

"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju."

Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64

Päris esimeses mälu kojas, sügaval aegruumi ajatuses ta puhkab: Jumala lill. Noor tüdruk andis selle mulle meie Yrjönkatu korteri õuel.

Tundis ta mind? Muidugi tundis terve kvartal üksteist, teadis ka Schjerfbecke. See vaesevõitu perekond, elava jutuga naine ja uhke pilguga mees, kaks last.

Ma võtan lille vastu. Panen silmad kinni (häbelikkusest), mu laiaäärelise kübaraga ema tänab. Alles trepil vaatan: kui kaarjas vars, väikesed südamekujulised õied, punast ja valget värvi, need pannakse veeklaasis aknalauale, kõrgele,

seal nad hakkavad otsekui iseenesest tantsima -

Rakel Liehu, "Helene", tlk Tiiu Kokla, 2013, lk 27-28

Naine oli käinud haual, näinud, et muld oli vajunud: et hilissügisel enne maa külmumist, oli kahe meetri ja neljakümne sentimeetri sügavusel miski kokku varisenud: see ilus ja hoolega tehtu. Kevadel, oli ta teadnud, tuuakse hauale mulda juurde, tehakse kääbas, mis tasandatakse niisuguseks, nagu hauad on, ja istutatakse lilled: fuksia ja murtudsüda. Seda teevad teised, ta teadis ka seda, sest surnud maetakse südametesse.
- Raija Siekkinen, "See oli siin", tlk Piret Saluri, LR 3-4/2007, lk 8

Luule[muuda]

ei saa aru mis asja ta tahab
või pärib ta mis sest sai
sellest ahtrast tähikust lehmast
kes ammugi noa alla sai

või kas alles on murtud-süda
eeskambri läve ees
see lopsakas verev põõsas
ja jorjenid kahel pool teed

Viivi Luik, "*** Olgu maailma rohud haljad", rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 273