Murtudsüda

Hans Andersen Brendekilde, "Külaskäik" (1925), murtudsüdamepõõsas pildi keskel

Murtusüda (Dicentra) on taimeperekond, kuhu kuulub kaheksa liiki, millest on aretatud populaarseid aialilli.

Luule

ei saa aru mis asja ta tahab
või pärib ta mis sest sai
sellest ahtrast tähikust lehmast
kes ammugi noa alla sai

või kas alles on murtud-süda
eeskambri läve ees
see lopsakas verev põõsas
ja jorjenid kahel pool teed

• Viivi Luik, "*** Olgu maailma rohud haljad". Rmt: V. Luik, "Kogutud luuletused 1962-1997", Tänapäev 2011, lk 273

Proosa

• Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.

Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.

"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.

"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.

"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju."

• Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64