Akaatsia

Akaatsia (Acacia) on suur ja mitmekesine troopiliste ja subtroopiliste puude ja põõsaste perekond liblikõieliste sugukonnast umbes 1350 liigiga.

Proosa

See puu, Platero, see akaatsia, mille ma ise istutasin, roheline leek, mis kevad-kevadelt muudkui kasvas ja mis praegu katab meid oma küllusliku ja helde krooniga loojuva päikese valguses, oli sel ajal, kui ma ses praegu tühjaks jäänud majas elasin, parim toit minu luulele. Üksainus oks, aprillismaragdi või oktoobrikulla ehtes, üksainus pilk sellele värskendas mu laupa nagu muusa puhas puudutus. Kui kena, kui nõtke, kui sire ta oli! Praeguseks, Platero, on tast saanud peaaegu kogu õue valitsejanna. On teine vast tore! Ma ei tea, mäletab ta mind veel või ei. Ja minulegi paistab, nagu poleks siin ta ise. Kogu selle aja, kus mina olin ta unustanud, just nagu polekski teda olnud, oli iga kevad nende aastate jooksul, kus ta oli jäänud kaugusse, kuhu ei küündinud minu tundmuste heakskiit, vorminud teda oma tahtmist mööda.
- Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk Asta Põldmäe, Eesti Raamat, 1989, XLV, lk 72

Last ei olnud ka akaatsiapuhmastes, murtudsüdamepõõsas ega üldse kuskil.

Aga kartulivao vahel tema oli. Tal oli täpselt kartulilehtede karva kleidike seljas, nii-öelda kaitsevärvi, sellepärast ta silma ei paistnudki. Vaovahesse oli kogunenud kena loiguke vihmavett, tüdruk oli põlvili maas ja latsutas kahe peoga vastu armsalt lirtsuvat vedelat pori.

"Näe, kui ilus," näitas ta meile kahte kummikut, mis võisid alguses olla kollased, nüüd aga seisid ääreni nätsket pori täis ja kummalgi lilla kartuliõiekobar keskele ehteks torgatud.

"Karin istutas lilli," kuulutas Karin.

"Tõesti väga ilus ja maitsekas," arvas vanaema ja oigas, küllap vaimustusest. "Viime lilled ka koju."

Asta Kass, "Pahupidi puhkus", 2. trükk, Tallinn: Tiritamm, 2006, lk 64

Luule

Külm laskub... Lõikav hoop raksatab raskelt.
Ja haavatud akaatsia heidab valus
endalt tsikaadi kesta
novembri esimese pori sisse.

Eugenio Montale, "* Külm laskub", tlk Maarja Kangro, rmt: "Varietee" (2019), lk 17

Pimemale tundmatuga rannal
majaka välkvalguses
annate mõlemad parima
et seisusse selgust tuua
õiglase otsuseni õiglase lahenduseni
akaatsiate lõhn mere kohal
uppunud lepatriinud kaldavees
värvilised sõnad mõlus
käiguks tõusnud käsi
nihutab mängijaid teisele mandrile

Kalev Kesküla, "Päeva küps vili" V kogus "Aeg rannal" (1988), lk 11