Mine sisu juurde

Rakel Liehu

Allikas: Vikitsitaadid
Rakel Liehu (2010)

Rakel Maria Liehu (sündinud 3. septembril 1939) on soome kirjanik. Eesti keelde on tõlgitud tema 2003. aastal ilmunud romaan "Helene" kunstnik Helene Schjerfbeckist.


Helene[muuda]

Rakel Liehu, "Helene", tlk Tiiu Kokla, 2013

tema silmadest vaatavad ainitisel pilgul vastu kadunud sugupõlved, vaatab jumal ise! ja paradiisi õnnetu läigatav madu -
sügisel olen ma oma parimas vormis, sügise suures hämaruses,
ilma modellita pole mind ollagi, maalimine on alati ka dialoog, teekond paotunud ajusilmadest sisse ja välja,
kartuse karmile liumäele,
tüdruku, Margareta Windi silmad kui soolaukad, suu pisut pingul, väike võitleja, SEE ta on!
nüüd tüdruk muigab endamisi, peenikesed sääred on kõverad, sukad lontis,
nüüd, nüüd on ilme viimaks ometi hää. Bon! (lk 12)
  • Tulin, mina "pankrotilaps", kaugelt, Linnutee tuulistelt radadelt... tulin lämbumasvalgena, ent Leonardo kihar kuklas, tõsine kui tomat; mul oli sõdalase süda ja sõjariistaks pikad pehmed küüned. (lk 21)
  • Mida tähendab olla vana, Wester? Mu juuksed on hõredad kui pajulill, neli hammast suust ära... Mu aju on ablas, kurikaval tähistaevas, vaikus mähib mind oma ämblikuvõrgutaolisse pulmakleiti... Horrible! (lk 25-26)
  • Munch maalis oma sõpru normaalsuuruses ja säilitas neid suuri töid "ihukaitsjatena" seinal, enda julgestuseks.
Ent oma töödes see vihane mees ei kartnud midagi, ka oma laimajaid mitte, neid, kes ütlesid, et tema maalid on "põletikulised igemed". "Hull Wagner," ütles Einar kord Munchi kohta, ütles sügavalt imetleval hääletoonil. (lk 27)
  • Üle tundrute kihutas valgus nagu Düreri linnutiivulised inglid. (lk 29)
  • Üksilduses vallandub inimeses sitkus, karjast mahajäänud hundi kannatlikkus. Aju töötab ebanormaalse võimekusega. Aistingud teravnevad. (lk 31) (ÜKSINDUS)
  • Olen elukutselt maalikunstnik. Mis see on? Sa näitad vaatajale asjade tõelist olemust, das Ding-an-sich, nagu ütleb Einar Reuter.
Tammisaaris - ma olin siis ligi kaheksakümnene - maadlesin aasta otsa raske kollase värviga. Maalisin - Vene pommilennukid lendasid mu linna poole - maalisin sidruneid ja greipe. (lk 33)
  • Ma laman oma voodi peal nagu hunnik musti tiibu. (lk 40)
  • Ma olen ikka uudishimulik. Uudishimulik nägema, kuidas inimese salajane sisim vanusega pinnale kerkib. Iseäranis näos. Silmades.
Näidates, kuidas oled elanud.
Mõtted, juhtlaused on inimese näos nagu jäljed märjas liivas. Mitte ainult aeg, vaid ka inimene ise kujundab oma näo. (lk 40)
  • "Ka sina pead rääkima," ütles mu inglasest peigmees mulle tihti.
"Ma ju räägin," ütlesin mina ja jutustasin talle oma lapsepõlvest.
Temale ma rääkisin, tahtsin rääkida, sest tema otsmikuluu - nii ma arvasin, ja ehk mul oligi õigus - oli tehtud samast paradiisi seedripuust kui minu oma. (lk 47)
  • Kui kaua läheb aega, kuni saad lahti juhuslikest vanematest?
Ja kui kaua võtab kunstnikul aega, et langetada endine puu ja istutada haljaid, uusi puid? Oma julmi mõtteid. Sest jultumus on kunsti alus, selle ma õppisin ära noorena Pariisis. (lk 48)
  • Hommikupoole ööd, kella nelja ajal kõlistan öökella ja palun põetajat anda mulle riiulist mu van Goghi raamat. "Ehk pigem unetabletti?" küsib too. (lk 55)
  • Lapsepõlve suved - arutu ülivõimas argument surematuse kohta... (lk 64)
  • Miks tänapäeval tundub iroonia olevat ainus õige sõnum, otsekui kauneim jõulumeloodia. Seda leiab kõikjalt, selg kühmus, nagu tulise pilguga naine, kes õpetab sind viimasel minutil elama. Kes pakub viinamarju oma kassikakkvalgest pihust ja ütleb: Jäta järele, narr. Ära näitle enam. (lk 69)
  • Õhtupoolikul saabuvad külalised kaarikuga. Nad toovad korvitäie kirsse ja kimbu mesikollaseid gladioole. Imelik komme, mõtlen, anda teisele lilli. Kas selle peale ei peaks mitte nutma puhkema? Ja Maija lükib neid vaasi justkui soolasilke. (lk 70)
  • Ka valgusel on oma teekond. Ja omad takistused. Sügise valgus on terav, külm karastab selle kajavaks, puud pillavad oma jõu, kui valgus langeb maha. (lk 77)
  • Ma istun Sjundby jahedas kivihõnguses aknasüvendis, raamatuid nagu vahtralehti ümberringi. Varasuvine kosk kohiseb ja kobrutab vägevalt. Oskan kunstiajalugu peast - mida sellega peale hakata? Ja pealegi: ma pole leidnud sealt ainsatki naist! (lk 78)
  • Alles siis, kui ma olen maalinud nagu mehed, sõda, kui olen maalinud sureva sõduri lumme vastu sihvakat kaske, alles siis paotavad võimukandjad minulegi oma rahakotirauad...
"Harva, vaevalt et kunagi varem on nähtud nii küpset esiktööd," saab suguselts lehest lugeda.
Tegin selle maali väikeseformaadilise, et see kedagi ei ärritaks ja et nad (Kunstiühingu ninamehed) maali (autoportree) puudusi eriti ei märkaks... et haavatut ei jäeta tavaliselt kunagi üksi maha, et verd pole kusagil näha, aga et näha on "tunde ja kompositsiooni ehedust".
"Ex ungue leonem," kuulen, lõvi tuntakse küüntest.
Ja koguni Walter Runeberg, tunnustatud kujur, on nimetanud maali "briljantseks", kusjuures ta muidu naljalt ei kasuta nii vängeid sõnu. (lk 78-79)
  • "Kuidas Pariisis oli?" küsib Mariefredi uus praktikandinäitsik Lilith mulle öösärki selga aidates. Vasak käsivars - nagu habras kepp - ei tõuse tohterdamisest hoolimata.

Õlanukk on olnud jääkülm juba üle nädala aja.

"Räpane," vastan talle. Kuid lisan kohe: "Pariis" - tahan maigutada seda suursugust sõna - "Pariis lõhnas isemoodi."
"Mismoodi?" küsib haruldaselt kerge sammuga Lilith aupaklikult. Ta ei ole Stockholmist kaugemale saanud.
"Kuuma kivi järele... Millegi väga inimliku järele... ihunaha, kõdunevate lillede järele."
Eks ta ole. Pariis õhkas pikantse metslooma lõhna. Vabadus, seda too kunsti Meka kuulutas ja ülistas, ent kes oli seal vaba peale kerjuste? Otsekui sümbol, et vaesusest ei rabelda tingimata lahti... sellestki võis kunsti teha, vabaduse jultunud illusioon. (lk 83)
  • Pariis ei ole koht, vaid emotsionaalne seisund. (lk 85)
  • Muuseumides ripuvad inimese sügavaimad mõtted kui lõhnavad loorberilehed. (lk 101)
  • Punast värvi ei saa elulõuendilt maha kraapida, ei tärpentiniga ära nühkida, ei välja lõigata. (lk 127)
  • Goghil oli epileptiku aju.
Nägi ta lõhustavamalt kui teised? Värvid kriiskavad kui sireenid... Nagu ta otsiks, raevuselt, sumpsiks ahinguga ringi, et saaks oma jumala vetesügavusest välja aetud, sumpsiks ja tambiks, siis lööks! Ja sic! SAABKI KÄTTE; me oleme päästetud!
Kunstil on palju ülesandeid. (lk 130)
  • Võib-olla ebatäiuslikkus ja ähvardav kuristik, sügavus, on osa armastuse unustamatust täiuslikkusest. (lk 131)
  • Kuid kõige rohkem, kõige kummalisemal kombel armastab inimene seda, et tal on kodu: teise inimese valgustatud süda. (lk 132)
  • Iga inimene tajub end olevat seesama laps, kes kord kinkis oma esimese naeratuse ja südame maailmale. Ja iga inimene ammutab jõudu oma lapsepõlvest, oli see siis milline tahes - (Üldiselt on see raske, sest sulle antakse kätte viiul ja sa ei oska mängida.) (lk 143)
  • Mu migreenine pea on nagu viimsepäeva sirp, mis lõikab ajuti mu vaateväljast tükke ära. (lk 160)
  • Ja siis, nagu elus ikka: paduvihm. (lk 161)
  • Olen lugenud Baudelaire’i luuletusi, need lehkavad kui sootaimed. Mitte küll nii vängelt nagu Edith Södergranil, kes maalikunstnikuna olnuks selgemast selgem ekspressionist. (lk 166)
  • Iga teise lausutud sõna liigutab mingit lauset sinus. Muudab su asendit kõiksuses. (lk 182)
  • Sina saabud varsti (surm, mis tumesinine sõna), astud minugi tuppa, saabud, mustas kaenlas Fiesole lõhnavad nõlvad, selle sulnid viluvarjud. Saan lebada nende all... Ja maalida, sest eks saa ju paradiisiski maalida?
Kui ei saa, ei kavatse ma eales surra! (lk 206)
  • Lapsepõlv on inimesele ränk aeg. Kas sellepärast mäletab rõõmukohti ülearu selgelt? (lk 227)
  • Jätsin täna teise näopoole maalimata. Olen tundmatu kaart, olen (inimene on aina) pooleli. Üks pool elab siin, silm juba sooja läikega suurelt pärani, elab ja kõneleb, ütleb lauseid,
see pool, mida ma EI kujuta, isa, see sant pool on vaba ning vaatab sumusele mereseljale, sinna, kuhu EI tohi vaadata.
Vaatab ja võib-olla näeb. (k 230)
  • Kõigis Goya maalides on kaasas surm. Olgu see või siniroheline kuri leek, mustjaks söestuv paber. (lk 230)
  • Veiniklaas öökapil on poolik. Selle hõng meenutab sügisest daaliat, naise tühja süle, ja mina olen kurb, kurb nagu loom. (lk 250)
  • ASTU OMA SUGUVÕSAST VÄLJA JA JOONISTA... Mu silmad on nägijad ja ma joonistan. Tuulisel murul on varjud nagu must pits. Elu on olnud tormiline. Looklev. Olen hakanud joonistama üha veidramaid, pealetükkivamaid, koledamaid kaarte, isa, ja see ei ole minu võimuses.
Sügavuse kaart, saan aru, on INIMESE NÄGU. (lk 279)
  • Maalid on minu aknad. Mu piltidel on tihti inimestel pilk maha löödud, nende pupillid on mustad, mispärast?
Kas sellepärast, et inimene midagi ei tea, valguse ja pimeduse, suitsulõhnaste palsamipuude, pupilli saladust ei paljastata - ei kõnelda surmast, mis on peidus me silmades, me ajude seifides, väike valge konn.
Ja see on hea. (lk 308)
  • ... "mis värvi on orgasm?" küsis Zdenka kord, ning vastas ise: "Must! Lapidaarselt must nagu öine Seine." (lk 309)
  • Kui tähtis on teine maalija maalijale... Braque ütles Picasso kohta: Ta on minu naine. (lk 327)
  • Silmitsen suurt tähte laotuses, Cimabue süles, tuul tümistab katusel. Ei leia oma nukrusele sõnu. Keeles peaks olema eraldi kirjamärk kurbuse väljendamise jaoks. (lk 333)
  • Ma tahan nüüd saavutada edu, Einar. (Tahan... tahan seljatada... Cimabue! ja Ensori.)
Ei, mitte Picassot, temast ei tarvitse jagu saada, sest seesugust vägivaldset puuliiki pole rohkem vaja kui üks. (lk 334)
  • ... kas pole vabadus üleüldse inimesele üks võõrastav seisund, justkui vale suurusega raske mantel. (lk 342)
  • Läheb aastakümneid, ja taas aastakümneid, ja inimesest koorub üks võõras. Etranger. Kas seetõttu on süda lõpuks avar nagu taevas. (lk 350)
  • Melanhoolne inimene ei nuta. Ta jälgib maailma otsekui halvatu, alasti. (lk 360)
  • Elurõõmsad inimesed ei käi kirikutes ega kalmistutel. (lk 364)
  • ... mu autoportreed hakkavad olema enamat kui mina. Need on hakanud kurvastama, nad on suutelised suuremaks kurbuseks kui mina...
Need on karje üles tähe poole, mis pöörab ehk selja... Neist kumab läbi veel midagi, mis pole mina. Kuri surm, korgitõmbaja. (k 392-393)
  • Ons armastust? Võib olla mitte. Aga on kiilisilmseid hetki, mis annavad rahu. (lk 395)
  • Talv teeb inimese religioosseks. (lk 415)
  • Ainsat ausat dialoogi peab inimene loodusega. (lk 415)
  • Taevas, selgel pakaselisel ööl, paistab Linnutee nagu pintsliga tõmmatud. Kes lõppude lõpuks teab kellestki midagi?
Igaühel on rinnas üleloomulikult sitke süda. (lk 419)
  • Stenman käis külas. Rääkisin naiskunstnike saatustest.
"Võite rahulik olla," ütles Stenman, "kunstis lüüakse risti nii mees kui naine." (lk 429)
  • Üha agressiivsemana olen ennast aastate jooksul kujutanud.
Miks? Sellist küsimust ei tasu alateadvuse kobrutavale soole esitada. Sest, armas Freud, kui naine maalib, on ta kogunisti hoopis teine, iseendast suurem maailm, tundmatu kontsert, liiga kaua tagasi hoitud. (lk 433)
  • Minu tööd ei või ju "kunstiks" nimetada. Püüan lihtsalt planku üle sügaviku upitada; ja tagasiteed ei ole. (lk 439)
  • "Uhhuu, uhhuu," huigub kodukakk,
see tähendab surma, teab Don Quijote, endal silmad suured.
"Ega surm ei ole väsinule paha," ütlen. (lk 441)
  • Maalikunst on plus indiscret, jultunum kui miski muu. See on tunnistus autori moraalsest seisundist sel hetkel. KIREST.
Sellest on näha, juba pisikesest maikellukeste kimbust on näha, kas suhtutakse oma töösse ükskõikselt või mitte. (lk 442)
  • Olen lasknud sõnumeid lendu. Mu maalide kirjatuvid. Nüüd on need vangistatud muuseumidesse ja väärtkogudesse, neid tohib RAHA EEST vaadata.
Tasuta peaks neid vaadata võima, ka kõige vaesem, seljakotiga noor. Nõnda nagu võib luuletusi tasuta lugeda. (440-450)
  • Katsetamine on tähtis. See päästis ka Picasso liigsest virtuooslikkusest. Maalija peab olema leidlik nagu vaene ema. (lk 479)
  • Keegi oli näitusel mu autoportree ees seistes ütelnud, et nii julmalt ja ninnakargavalt ei tohi maalida. Ega tohigi. PEAB. (lk 487)
  • Olen täna maalinud otsekui elu eest, keskpäeva ajal tuli kuiv särk selga panna. Peeglist nägin ennast - nagu kokkuvarisenud kuur.
Mitte kelleski teises ei saaks ma maalida vananemise julma ideed sel kombel. Must lõng ripneb mõlemast suunurgast. (lk 492)
  • Kuulen kajakaid omal rämedal viisil kriiskavat valguse nime. (lk 502)