Mine sisu juurde

Piibeleht

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Maikelluke)
Marie Elisabeth Moritz-Lübben (1860–1925), "Piibelehed", s.d.
Adelheid Dietrich, "Vaikelu metsalilledega" (1877)
Albert Durer Lucas, "Piibeleht" (1884)
Hildegard Lehnert, "Vaikelu krookuste ja piibelehtedega" (1896)
Emma Augusta Løffler (1843-1929), "Piibelehed ja õunapuuõied", s.d.

Harilik maikelluke ehk maikelluke ehk piibeleht (Convallaria majalis L.) on mitmeaastane rohttaim liilialiste sugukonnast maikellukese perekonnast.

Proosa[muuda]

  • Saabus suure balli päev ning hommikueine ajal arutasid daamid, missuguseid bukette tuleks kanda. Sellest nihkus jututeema lilledele. "Siin on neid nii palju," lausus Valentine, "ja ma ei tea kunagi, milliseid peaksin kandma."
"Mina küll ei kõhkleks," ütles Ronald naerdes. "Te võite mind muidugi sentimentaalsuses süüdistada, aga mina annaksin eesõiguse valgetele piibelehtedele. Piibelehed on kõige kaunimad."
Leedi Earle kuulis nende vestlust, kuigi keegi teine ei paistnud seda märkavat. Ning ta polnud eriti üllatunud, kui Valentine ilmus ballisaali valgete piibelehtedega juustes ning samadest õitest buketti, mis oli pooleldi peidetud haljaste lehtede alla, kandis ta käes.
Paljud pilgud pöördusid imetledes jahedale, uhkele kaunitarile ja ta valgetele lilledele. Ronald nägi neid. Ta pidi täheldama, et õhtutualett on pimestav ning seda ei riku ükski pisidetail. Kaunid piibeleheõied olid värsked ja lõhnavad. Talle ei tulnud mõnessegi, et Valentine oli need valinud, et talle meelehead teha.


Luule[muuda]

Põld — vaid kivid, räharünkad,
rähal higilehk,
heinamaa — vaid mättad, künkad,
tarn ja piibeleht.


Veel viimseid lumelaike paistab luhast
öösompude kord-korralt hajudes,
kuid puhkeb sirel, soojust tajudes
ja tärkab piibeleht kui tõustes tuhast.


Mu tuba on küllastatud lõhnadega
maikellukestest tillukestest.
Mu süda on troostide kõhnadega
tulnud närbumistest sügisestest.
/---/
Kuid liiga naiivsete lillede leid
on see palavikusepiste pajast.
Ei avatle enam mind Kevadeneid
ega kellukesed musude ajast.
/---/

  • Gustav Suits, "Maikellukesed". Rmt: G. Suits, "Luule". Koostanud Nigol Andresen. Tallinn: Eesti Raamat 1992, lk 95


Läksin põiki. Niiduperv.
Tavaline metsaserv
Jõgeva ja Pedja vahel.
   Kastenõres kase all
   piibelehed, piibelehed, piibelehed!
      Õite hõbe-hillerdist
      levis lõhnarohelist.

  • Betti Alver, "Jõgeva ja Pedja vahel". Rmt: B. Alver, "Teosed" 1. Tallinn: Eesti Raamat 1989, lk 39-40


Su valgete hammaste naer,
su hammaste valge naer
on maikellukeste helin
sarapuusalu all hämaras,
armsam.

  • Aleksander Suuman, "*** Su valgete hammaste naer" (1959) kogus "Kaunis on kummaline" (1988), lk 18


Joob valgeid lilli punasest pokaalist.
Nartsissid? Piibeleht?
Jah piibeleht.
Nii kikivarvul, kergel, kergel kõnnil
tast vari lahkub, kumb
on eht?

  • Mari Vallisoo, "Pidu". Rmt: "Mälestusi maailmast". Tartu: Ilmamaa, 2015, lk 245


Maikellukesed roosas koorekannus
ja palju muud, mis mind ei riivanud,
kui puudutas.
Mul sees on surmav annus.
Ma olen ankru hiivanud.

Kirjandus[muuda]

Välislingid[muuda]