Kimp
Ilme
(Ümber suunatud leheküljelt Bukett)
Luule
[muuda]Mu pähe sajab tähtilund. -
Ulm pudenes, kui täis sai tund,
kui lillekimp mu kaenlast.
- Marie Under, "Ulm pudenes", rmt: "Uneretk", 1968, lk 30
Proosa
[muuda]- La Vallière kandis rasket pärlhalli roosakalt helkivat siidkleiti; gagaatehe rõhutas veelgi tema säravvalget nahka; tema peened läbipaistvad käed muserdasid maitsekate lehtedega aedkannikeste, bengaalirooside ja elulõngade kimbukest, mille keskelt kerkis parfüümikarikana suurepärasest liigist hallikasvioletsete kroonlehtedega haarlemi tulp — see oli läinud aednikule maksma viis aastat aretamisvaeva ja kuningale viis tuhat liivrit.
- La Vallière'i tervitades oli kuningas talle kimbu ulatanud.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 627-628
- "Kas olete miss Sedley lahkumiseks kõik vajalikud ettevalmistused teinud, miss Jemima?" küsis miss Pinkerton ise, see majesteetlik daam — Hammersmithi Semiramis, doktor Johnsoni sõber, mrs. Chapone’i korrespondent.
- "Tüdrukud olid juba kella neljast saadik hommikul abiks kohvreid pakkimas, õde," vastas miss Jemima; "lillekimbu tegime talle ka."
- "Ütelge bukett, õde Jemima, nii on peenem."
- "Puketi siis, ja suure nagu põõsa kohe; mrs. Sedley jaoks panin ma miss Amelia kasti kaks pudelit levkoivett ja õpetuse, kuidas seda valmistada."
- William Thackeray, "Edevuse laat", tlk H. Allikas, 1959, lk 13
- Hiljem tuli mõnestki külgeharjunud nimest loobuda. Selgus, et kõuelill on nõiahammas. Mis teha? Ilusad nimed mõlemad, salapärased mõlemad. Mitu korda sattusime vanatänaval kõueilma kätte. See oli omamoodi meeltülendav ja võimas sündmus. Olin õrnkollase lillekese juba kõueilmadega sidunud ja pisut kahju oli teda nõiale hambaks anda... Ta roomab tagasihoidlikult mööda maakamarat, najatades madalamaile rohulatvadele. Igal kollasel õiel veel kollane põll ees ja iga põll tuult täis nagu pisike puri. Kõik nii korralikult kimpu seotud ja puhtaks pestud, läikivad ja siidised nagu pärast kõuevihma. (lk 126)
- Aira Kaal, "Vanatänav", rmt: "Kodunurga laastud II", Tallinn: Eesti Raamat, 1970, lk 125-136
- Mulle meeldib vaadata, kuidas Charlotte lillekimpe seab. Ta on osav lilli värvide järgi sobitama ja enamik tema tehtud kimpe on toon toonis, kui ostjad just ei nõua punaseid roose koos valgete nelkidega. Ta teeb palju oranživärvilisi kimpe; roosid ja metstulbid ja liiliad, võib-olla üksik kollane gerbera, ja sageli on need sätitud ümber pika tugeva, kõige enam luuda meenutava lille. Istun tagaruumis kõrgel toolil ja joon kohvi, kuna Charlotte töötab. Tal läheb kimbu tegemine kähku, ja kui ta seda ostjatele näitab, jäävad need alati rahule. Siis lõikab ta varred väikese noaga tasaseks, paneb paela ümber ja mähib kimbu mitmekordselt siidpaberisse. Lõpuks pakib ta selle jämedakoelisesse liiva värvi paberisse. See näeb rustikaalne välja. (lk 118-119)
- Laupäeval kulutan üle kolmesaja krooni, et ise endale kimp teha. Valin välja kõige tihedama luuataolise lille ja kolm suurt amarüllist ning ohtrasti tulpe ja liiliaid ning rohelisi lehti. Charlotte kingib mulle papagoilille, mille katsun sättida keskele. See on raskem, kui arvasin, kuid tulemusel pole viga. Jätan kimbu siidpaberisse pakkimata, lepin vaid liiva värvi paberiga, ning jalutan mööda peatänavat, hoides kimpu kahe käega. See on raskeim lillekimp, mida eales olen kandnud. Paljud inimesed naeratavad mulle ja mina naeratan vastu, nagu ühendaks kimp meid mingil moel. (lk 119)
- Helle Helle, "Maja ja kodu", tlk Juta Reiska, 2000
- Aga praegu? Kui väike on praegu minu mälestuste kimp, mida olen korjanud lapsepõlve aiast? Kas mu lapsepõlve aed on ka padrik, mida ma praegu puhastan, et sinna alla saaksid uuesti kasvada ülased?
- Heljo Mänd, "Elu roheline hääl", 2007, lk 9
- Lillekimp peaks vist kah kaasas olema. Aastatega oli ta avastanud, et naistele meeldib sihuke värk. Need ei pea olema kallid poest ostetud lilled. Sama hästi võib korraks kraavikaldal peatuse teha ja korjata ussikeeli ja karikakraid ja hobumadarat, punast ristikut ja kurekelli ning ääristada siis kimp sõnajalgadega, mis kasvaski põhjapoolse majanurga juures. Võib tunduda pisut kurb, et tal kulus viiskümmend pikka aastat, et mingil määral naistest aru saada, aga parem hilja kui mitte kunagi. Naised tahavad, et neile üllatusi tehakse.
- Anna Jansson, "Võõras lind", tlk Mari Jesmin, 2013, lk 16