Tulp
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
.jpg)
Tulp (Tulipa) on liilialiste sugukonda kuuluv liigirikas taimede perekond.
Proosa[muuda]
- La Vallière kandis rasket pärlhalli roosakalt helkivat siidkleiti; gagaatehe rõhutas veelgi tema säravvalget nahka; tema peened läbipaistvad käed muserdasid maitsekate lehtedega aedkannikeste, bengaalirooside ja elulõngade kimbukest, mille keskelt kerkis parfüümikarikana suurepärasest liigist hallikasvioletsete kroonlehtedega haarlemi tulp — see oli läinud aednikule maksma viis aastat aretamisvaeva ja kuningale viis tuhat liivrit.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 627-628
- Kui väikesed pidid need külalised küll olema! Nad istusid maapinnal ringis ja rüüpasid. Rüüpasid punast limonaadi uhketest karikatest. Nad jõid meil kõik tühjaks. Tulbikarikate põhja ei jäänud tilkagi.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 44
Luule[muuda]
- Reet Sool, "metall", kogus "Õrn Morpheus" (2007), lk 88
Tulbid õitsevad, punased, kollased,
Metstikk tuleb nende kohale õunapuuoksale,
Laulab oma laulukest, lendab murule,
Must, valge, toomingas õitseb ka,
Valge, roheline. Värvid niimoodi eraldi,
Igaüks midagi ütlemas, aga kokku ei loe.
/---/
- Tõnu Õnnepalu, "9. mai, reede" kogust "Kevad ja suvi ja"
Heade asjadega harjub kiiresti. Sina.
Sa oled nii oma, peaaegu lahutamatu mu kehast
Tundub, et tulbid õitsevad kõikides Viljandi aedades
ja iga hoov on veripunast armastust täis
- Carolina Pihelgas, "Sa istud" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 41
Ma õiteküllast joobununa,
silmis tulbitulemeri
lendlema jään kohal silmapiiri,
kui tuhaks saamist pelgav serpentiin.
Kui langen, olen lumi.
- Livia Viitol, "Tulbituli", rmt: "Ebavere mäel", Libri Livoniae, 2018, lk 13
