Tulp
Mine navigeerimisribale
Mine otsikasti
.jpg)
Tulp (Tulipa) on liilialiste sugukonda kuuluv liigirikas taimede perekond.
Proosa[muuda]
- La Vallière kandis rasket pärlhalli roosakalt helkivat siidkleiti; gagaatehe rõhutas veelgi tema säravvalget nahka; tema peened läbipaistvad käed muserdasid maitsekate lehtedega aedkannikeste, bengaalirooside ja elulõngade kimbukest, mille keskelt kerkis parfüümikarikana suurepärasest liigist hallikasvioletsete kroonlehtedega haarlemi tulp — see oli läinud aednikule maksma viis aastat aretamisvaeva ja kuningale viis tuhat liivrit.
- Alexandre Dumas vanem, "Vikont de Bragelonne, ehk, Kümme aastat hiljem", tõlkinud Henno Rajandi ja Tatjana Hallap. Teine osa (1960), lk 627-628
- Ja ka teie, kellel pole peenrajagugi oma maad kogu maailmaruumis, võite sel sügisesel ajal kummardada loodust, ja nimelt sel viisil, et panete lillepottidesse hüatsindi- ja tulbisibulaid, et nad teil talve jooksul võiksid kas ära külmuda või õitsema hakata. Seda tehakse järguniselt: te ostate sobivaid sibulaid ja lähimast aiandist kotitäie head kompostmulda; seejärel otsite keldrist ja [[pööning9]ult üles kõik vanad lillepotid ja panete igaühesse sibula. Lõpuks märkate, et teil on mõned sibulad üle jäänud, kuid ühtegi potti enam pole. Ja te ostate potte juurde, misjärel näete, et teil pole enam ainsatki sibulat, see-eest aga on potte ja mulda üle. Nüüd ostate te veel mõned sibulad, aga kuna teil jääb mullast puudu, ostate uue kotitäie kompostmulda. Siis jääb teil jälle mulda üle, mida te muidugi ei taha minema visata, ja te ostate meelsamini jälle mõningad potid ja pisut sibulaid juurde. Niiviisi käib see asi edasi, kuni perekonnaliikmed tõstavad mässu. Siis te panete aknad, lauad, kapipealsed, puhveti, keldri ja pööningu potte täis ja lähete meelekindlalt saabuvale talvele vastu.
- Karel Čapek, "Aedniku aasta" [1929], tlk Lembit Remmelgas, LR 40/41 1964, lk 107-108
- Kui väikesed pidid need külalised küll olema! Nad istusid maapinnal ringis ja rüüpasid. Rüüpasid punast limonaadi uhketest karikatest. Nad jõid meil kõik tühjaks. Tulbikarikate põhja ei jäänud tilkagi.
- Vítězslav Nezval, "Asjad, lilled, loomad ja inimesed lastele". Tõlkinud Leo Metsar. Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 44
Luule[muuda]
- Reet Sool, "metall", kogus "Õrn Morpheus" (2007), lk 88
Tulbid õitsevad, punased, kollased,
Metstikk tuleb nende kohale õunapuuoksale,
Laulab oma laulukest, lendab murule,
Must, valge, toomingas õitseb ka,
Valge, roheline. Värvid niimoodi eraldi,
Igaüks midagi ütlemas, aga kokku ei loe.
/---/
- Tõnu Õnnepalu, "9. mai, reede" kogust "Kevad ja suvi ja"
Heade asjadega harjub kiiresti. Sina.
Sa oled nii oma, peaaegu lahutamatu mu kehast
Tundub, et tulbid õitsevad kõikides Viljandi aedades
ja iga hoov on veripunast armastust täis
- Carolina Pihelgas, "Sa istud" kogus "Tuul polnud enam kellegi vastu. Valik luulet 2006-2020", lk 41
Ma õiteküllast joobununa,
silmis tulbitulemeri
lendlema jään kohal silmapiiri,
kui tuhaks saamist pelgav serpentiin.
Kui langen, olen lumi.
- Livia Viitol, "Tulbituli", rmt: "Ebavere mäel", Libri Livoniae, 2018, lk 13
