Linnulaul

Proosa

Need tuttavad lilled, see kõrvujäänud linnulaul, see taevas, kord selge, kord pilves, need künnivaod ja heinanurmed, tujukate hekkide tõttu igaüks neist omanäoline — selletaolised asjad on meie kujutluse emakeel, keel, mida meie lapsepõlve põgusad tunnid on rikastanud habraste lahutamatute seostega. Tänane päikesepaiste lopsakal rohul ei oleks meile ehk midagi enamat kui väsinud hinge kahvatu aisting, kui meis ei elaks edasi nende kaugete aastate päikesepaiste ning rohi, et muuta meie aistinguid armastuseks.
- George Eliot, "Veski Flossi jõel", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1983, lk 38

Kui kuuleme lindude sirinat, kuristame oma kõrvu.
- Ramón Gómez de la Serna, "Gregeriiad", tlk Jüri Talvet, LR 1974/2, lk 46

Oma Asunikuonni juures, kus iga päev teen ja toimetan nagu üks õige inimene kunagi (lindudel vähemalt on asi selge: inimene on see, kes muudkui teeb ja toimetab), olen märganud, et linde võib küll laulda korraga mitu, aga alati on üks solist. Seda ühte kuuled. Teisi nagu polekski. Kuuled seda, kelle laul on kõige värskem. Kes on äsja saabunud ja just lauluhoo sisse saanud. Tema laseb siis päeva otsa.
- Tõnu Õnnepalu, "Lõpmatus (esimene kevad)", EKSA 2019, lk 82

Luule

Päev päeva kõrval tegin külaskäike
kui palverändaja ma põlluvoole:
sääl - laulu nägin tõusvat taeva poole,
see oli, värisev ja tuksuv, lõoke väike.

Ah, vaimustusepreester! Rõõmuäike!
Kuis hõiskamise kõliseva noole
ta väsimata pildus päikse poole
kui kirka naeru sätendava läike!

Marie Under, "Lõoke" kogus "Sonetid", lk 48

Oli kuulata, mis kostab sääl
ja virgutab mu valust?
Oh ei... oh jaa... see linnuhääl
on minu kodusalust.
...
Kas toomeoksalt künnilind
veab oma laululinge?
Oh ei... oh jaa: ma kuulen sind,
mu kodukoha hinge.

Marie Under, "Võõrsil", rmt: "Uneretk", 1968, lk 14

Kellele mu laule veel on vaja?
Kaugelt veereb kahurite kõu.
Jahe metsatukk on nüüd mu maja
ja ta haljust ahnelt joob mu põu.

Joob ja joob ning uinudes veel tajub,
kuis mu süda linnulauluks hajub.

Heiti Talvik, "Pagulane" [1941] koondkogus "Legendaarne" (2004), lk 107

Astusin kastepiisku mööda,
linnulaulude redelit.
Kurekatlad kõlisesid,
pääsusilmad päevitasid,
kullerkupud kumasid.
Küll olid päeval pikad rajad.

Helgi Muller, "*Haarasin kinni päeva turjast", rmt: Helgi Muller, "Laulud ratastel", 1966, lk 17

"Vaata, metsvint põõsas istub!" silmad ärksalt teatavad.
Kõrvadelt saan teise teate: "Kuula, tal on ka ju hääl!"
Mõeldud ehk sai mõnda tarkust, targem ent on linnulaul,
mida ka laps, kes lapsemeelne, tõlkimata mõista võib -
meisse jätab kõik, mis öelnud, jätnud ütlematagi.

Ain Kaalep, "Metsvint" (1984), rmt: "Muusad ja maastikud", 2008, lk 358

lutikakujuline ja samblaroheline olevus
keeldub verd imemast
ja laseb hoopis
laulurästaliku laulu lahti.

see laul äratab sajad tuhanded
skännerid printerid kohvimasinad arvutid
kantseleiöö tüütust unest

ukse- ja aknaklaase purustades
sööstavad aparaadid tänavale
et liituda linnulauluga

Andres Ehin, "Aparaadiöö" kogus "Udusulistaja" (2008), lk 157

Draama

JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.
ROMEO: See oli lõoke, koidu kuulutaja,
ning mitte ööbik. Näe, mu arm, kuis lahku
viib idas pilvi puhte kade viir.
...
JULIA: On lõoke see, kes nõnda võltsib viisi
ja ebakõla kriiskab kimedalt!
Lõol, öeldakse, on lahke lõõritus -
see pole tõsi: meid ta laulab lahku!
Lõo vahetanud silmad konnaga -
oh, oleksid nad vahetand ka hääled!
See hääl ju hirmutab käed kätest lahti -
ao jahisarv ei anna sulle mahti.

William Shakespeare, "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090

Välislingid