Granaatõun

Granaatõun on hariliku granaadipuu (Punica granatum) vili, tehniliselt suur mari umbes kuuesaja viljalihaga ümbritsetud seemnega. Granaatõun sümboliseerib võimu ja viljakust.

Piibel

Su väänded on granaatõunapuude aed
valitud viljaga,
hennapõõsaste ja nardidega –
14 nard ja safran, kalmus ja kaneel
koos igasugu viirukipuudega,
mürr ja aaloe
koos kõige paremate palsamitega.

Ülemlaul, 4:13–14

Proosa

Kui kaunis on see granaatõun, Platero! Selle saatis mulle Aguedilla, valinud välja parima Monjase oja äärest. Ükski puuvili ei pane mind sel kombel mõtlema vee värskusest, mis teda toidab. Ta on lõhkemas rõõsast ja tugevast tervisest. Kas sööme ta ära? Platero, kui meeldiv maik on tema kibedal ja kuival, kõvasti küljes kestal, mis on nagu juurikas mulla sees! Nii, ja selle järel — missugune magusus! — otsekui pisikesteks rubiinideks pudenenud koidupuna maitse, võtnud visalt koorest kinni hoidvate seemnekeste kuju. Edasi aga juba kogu see sisemus, tihke ja terve, kobar oivalisi mahlaseid söödavaid ametüste nagu noore kuninganna süda. Milline toredus, Platero! Võta, söö! Milline rikkus! Mis mõnu hammastele, tungida sellesse punasesse, rõõmsasse ja külluslikku küpsusse! Oota, ma ei saa ju rääkida! See annab maitsmisele umbes sedasama, mis nägemisele kaleidoskoobi elus värvilabürint. Ongi otsas!
- Juan Ramón Jiménez, "Platero ja mina. Andaluusia eleegia", tlk Asta Põldmäe, Eesti Raamat, 1989, XCVI, lk 141

Luule

"Päev tuleb mil leiad abilisi
Pea meeles:
lähivõitluseks Lõunatuul
pimeduse tarvis granaatõun
välejalgsed põletavad suudlused"
Ja tema kõne paitas nagu viiruk
Kell lõi üheksa põldpüü kudrutuse südames

Odisseas Elitis, "Loomine" (4), tlk Kalle Kasemaa, LR 48-49 1980, lk 25

Jõgi abiellub merega,
mis abiellub vihmaga,
mis abiellub lõpmatusega,
helendav niit, nabanöör,
millest jookseb läbi veri, punane
nagu granaatõuna seemned,
puhkenud kehast, meist,
kes me pidevalt peame küsima:
miks?
Meist, kus küsimused
elavad kõigis vikerkaarevärvides.

Pia Tafdrup, "Abielu", tlk rmt: "Teisele poole sinist. Luulet kümnelt maalt" (2004), lk 74

Floden gifter sig med havet,
der gifter sig med regnen,
der gifter sig med uendeligheden,
en lysende tråd, en navlestreng
hvorigennem blodet løber, rødt
som granatæ blets kerner,
spundet fra kroppen, fra os
der bestandig må overveje:
Hvorfor?
Fra os hvor spørgsmål
i alle regnbuens farver bor.

"Ægteskab", samas, lk 75

Draama

JULIA: Kas lähed juba? Päev on ju veel kaugel.
See oli ööbik, aga mitte lõoke,
kes hõikas, kohutades sinu kuulmeid.
Ta laulab öösi seal granaadipuul.
Mu armsam, usu mind, see oli ööbik.

William Shakespeare, "Romeo ja Julia", III vaatus, V stseen, tlk Georg Meri, rmt: "Kogutud teosed", 2014, lk 1090

Välilsingid