Kalle Kasemaa

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Kalle Kasemaa esinemas seminaril "Juudi elu Eestis" Tallinna sünagoogis oktoobris 2009

Kalle Kasemaa (sündinud 30. detsembril 1942 Pärnus) on eesti vaimulik, teoloog ja tõlkija ning Tartu Ülikooli emeriitprofessor. Kasemaa on tõlkinud eesti keelde üle 60 raamatu, peamiselt heebrea ja kreeka, aga ka araabia, jidiši, ladina, saksa, prantsuse, albaania ja kõmri keelest.

Kirjutised[muuda]

  • Semiidi keelte hulka kuuluv vana-etioopia keel on semitistide vaateväljas küllaltki kõrvalisel kohal, võib-olla sellekeelse kirjanduse vähesuse ja raskesti kättesaadavuse tõttu (Euroopas!); Uku Masing huvitus sellest aga iseäranis; ta süvenes selle õppimisse tolleaegse esmajärgulise etiopisti Enno Littmanni käe all Tübingenis, ning tema doktoritöös "Der Prophet Obadja" (1937 jõudsid ilmuda esimesed 176 lk, lk 177–422 olid trükivalmis, kuid nõukogude korra kehtestamisel 1940 hävitati need – säilinud on üksnes korrektuurpoognad) on erilist tähelepanu vääriv osa pühendatud Obadja raamatu etioopiakeelsele tõlkele. See doktoritöö on hämmastav saavutus ka selles mõttes, et tegeleb Vana Testamendi prohvetiga, kelle vastu on ülimalt vähe huvi tuntud ning kelle tekst heebrea keeles on ainult kaks lehekülge, Masing aga on seda kommenteerinud kaheköitelises uurimuses (esimesed 422 lehekülge olid vaid "Sissejuhatus prohvet Obadja raamatusse", järgnema pidi veel teist sama palju), kus on kasutatud kogu Tartu ja Berliini raamatukogudes leiduv kirjandus Vana Testamendi uurimise mitme tuhande aastasest ajaloost; iseäranis väärib märkimist, et on töötatud läbi 16.–17. sajandi ladinakeelne kirjandus, mida praegusel ajal keegi ei loe – esiteks keeleoskamatuse tõttu, teiseks seepärast, et sealt on väga vähe huvitavat ja olulist leida. Sellise teose puhul hüüataks sakslane: "Unding!" ("eba-asi", s.t asi, mida pole olemas ega ka tohi olemas olla); kuid see on heaks näiteks Masingu põhjalikkusest (eessõnas ta ütleb, et pärast tema töö ilmumist pole lähema paarisaja aasta jooksul tarvis selle teemaga enam tegeleda). (lk 56)
  • Mõnikord võis valjusti loetud piibliteksti kuulmisel tekkida kummalisi (väär)tõlkeid/tõlgendusi. Nii näiteks Galilea Kaana pulma ("Ja kolmandal päeval olid pulmad Galilea Kaanas...") lugu on katoliiklikus Itaalias lihtrahva poolt mõistetud kui Galileo koera pulma: sõna Cana ("Kaana") seostus kuulajale sõnaga cane ("koer"), ning selle väärmõistmise alusel koostas Rooma murdeluuletaja Giuseppe Gioacchino Belli (1791–1863) kena luuletuse Le nozze der cane de Galileo ("Galileo koera pulm"), mis on toodud ära teoses "Mille anni sicut dies hesterna...". (lk 63; Johannese evangeelium 2:1; Marju Lepajõe, Andres Gross (toim), "Mille anni sicut dies hesterna...: studia in honorem Kalle Kasemaa". Tartu Ülikooli Kirjastus, 2003, lk 288)
  • Haljand Udami õpetaja Moskvas, Nõukogude Liidu juhtiv iranist Andrei Berthels on öelnud, et tõlke tõeliseks õnnestumiseks on vähe sellest, et tunda lähteteksti keelt ja tõlketeksti keelt; tuleb tunda veel ajastut ja keskkonda, milles lähtetekst sündis, ning selle keele kasutajate mõtteviisi ja kultuuri. Kõiki neid nõudmisi on ühe tõlkija puhul tihti raske täita; Uku Masingu puhul olid need aga täidetud. (lk 65)

Intervjuud[muuda]

  • Inimese tehnilised võimalused on küll tohutult muutunud, aga milleks ta neid kasutab? Pole saladus, et kõige eesrindlikumad leiutised jõuavad tsiviilkäibesse alles siis, kui nad on sõjalisest seisukohast aegunud.
  • Mõisted "teoloog" ja "tõlkija" peaksid olema lähemalt seotud, sest teoloog tegeleb oma religiooni normatiivsete tekstidega, mis reeglina pole tema emakeelsed – st ta peab need enda jaoks tõlkima.
  • Kuigi olen eesti keelde tõlkinud ka ilukirjandust ja teaduskirjandust, mitte üksi religioosseid ja filosoofilisi tekste, siis professionaalseks tõlkijaks ma ennast ei pea. Seda kahel põhjusel. Esiteks pole tõlkimisest võimalik ära elada ja teiseks olen ma teinud seda peamiselt huvist asja vastu: et näha, kuidas mõni tekst eesti keeles välja näeb ja kas seda teksti on võimalik tõlkida.
  • Võnnus kirikuõpetajana töötades tuli jutluste ja ametitalituste kõnede koostamisel lähtuda piiblitekstist. Ideaalis pidi vastava teksti algkeeles – heebrea või kreeka keeles – läbi lugema ja vaatama, kas olemasolevad tõlked on rahuldavad. Ühel või teisel põhjusel pole ükski piiblitõlge ideaalne.
  • Nüüd jätab kirik kultuurielu maastikul üsna väheütleva mulje ja arvatavasti on kirik selles suuresti ise süüdi. Pahatihti on vaimulikel madal haridustase. Vanasti olid külas arst, apteeker ja kirikuõpetaja kolm kõrgharidusega intelligenti. Samuti mängib rolli see, et kirik tahab kogu selles trallis kaasa lüüa, mis ümberringi toimub. Unustatakse, et kirik peabki teistsugune olema ega ole oma parematel aegadel kunagi hõlmanud suuri rahvahulki. Labaselt öeldes ei pea kirik püüdma vasikatega võidu joosta.
  • Mul oli võimalik kahel korral elada benediktlaste kloostris ning ma olin hämmastunud nende vaimsest avatusest ja mõistvusest, mis ulatus selleni, et minul kui luterlasel oli nende juures võimalik osa saada armulauasakramendist. Katoliiklik mõistmine väljendub ka selles, et mitmetes kloostrites õpitakse ja harrastatakse budistlikku meditatsiooni, rääkimata ortodoksse kiriku vaimsuse viljelemisest.
  • Kõigi religioonide eesmärk on üks: aidata inimesel oma eluga toime tulla maailmas, mis on talle võõras ja tihti inimtegevuse toimel vaenulik. Selles mõttes peaksid kõik religioonid olema võrdväärsed, ainult et ajaloolistel ja kultuurilistel põhjustel on siin maal loomulik olla kristlane.
  • Kirjutusmasinaid toodeti Nõukogude Liidus ainult vene tähestikuga, töökodades sai kirillitsa tähed asendada ladina tähtedega. Rahvasuu rääkis veel, et igal kirjutusmasinal oli tähtede kujus või paigutuses mingi silmale märkamatu iseärasus, mille abil KGB sai selle kirjutusmasina identifitseerida.
  • Vana testament paelus mind mitte niivõrd dogmaatilise ürikuna – seda on vana testamendi viis esimest raamatut, mis on aluseks judaismile kui religioonile –, vaid pigem kirjandusena.
Millised seiklused on Kohtumõistjate ja Saamueli raamatutes, milline luule Psalmides, Ülemlaulus ja Iiobi raamatus!


  • Teadlaseks ei pea ma ennast ka seetõttu, et nii-öelda puhta teadusetegemise vastu mul huvi ei ole olnud. Pigem on olnud huvi asjade teadasaamise vastu – teha need endale selgeks ja, kui on huvilisi, siis teadmised edasi anda –, aga teadlase metoodilist tööd pole ma suutnud teha.
  • ... süsteemidest vabana olla ja elada on tunduvalt meeldivam kui olla süsteemi ori. Mitte see, mille kohta saksa keeles on termin Systemzwang tähendusega, et kui süsteemis on mingi lünk, siis tuleb see süsteemi sunnil iga hinna eest täita, kui vaja, siis lõigata täide parajaks või modelleerida seda, et see täpselt sinna lünka mahuks.
  • Inimesed vist ei kasuta oma pead kuigi palju rohkem kui praktilistel eesmärkidel – ma ei mõtle siin mütsi pähe panemist või seda, et lips kaelast ära ei kuku. On üllatav, kui vähe mõeldakse elementaarsete asjade üle.
  • Ma ei vaata keelt nähtusena iseeneses, vaid keel on töövahend mingi asja juurde pääsemiseks, tähendab mõne teksti või teksti kaudu kultuuri juurde pääsemiseks. Ja keeled kui vahendid on väga erinevad, olenevalt keele struktuurist ja vanusest.
  • Elvis Presleyt meie ringkond eriti ei armastanud, sest ta jättis sellise klanitud ja libeda mulje, ja samamoodi ei kuulanud see ringkond, kellega ma kokku puutusin, mitte biitleid, kes olid liiga magusad, klanitud ja lakutud, vaid pigem Rolling Stonesi.
  • Ma võin küll klassikalist muusikat kuulata, aga ka mulle meeldib rohkem muusika, kus on trumme ja pasunaid, ning selline muusika on ka eri rahvaste muusika. Kunagi, kui ma iiri keelt õppisin, meeldis mulle väga keldi muusika, gaeli- ja iirikeelsed laulud, aga nüüdseks on selle asemele tulnud juudi muusika.


  • Teaduslikku (teoloogilist ja semitistika-alast) kirjandust olen tõlkinud huvist asja vastu. Öeldakse, et konspekteerimisel jääb aine paremini meelde — kõige paremini aga siis, kui vastav õpperaamat tõlkida. Selle järgi olen tihti talitanud.
  • Kui küsida, mida minu tõlgitud tekstides on sellist, mida meie kultuuri- ja keeleruumis ning mõttemaailmas jääb vajaka, siis usun, et peaaegu kõik, mida olen vahendanud, on Eesti lugejale uudne või vähe tuntud. Ma pole tahtnud korrutada seda, mida kõik niigi teavad, ega tõlkida triviaalkirjandust.


  • Kui ma teoloogiat õppima hakkasin, siis küsisin mõni aasta tagasi surnud peapiiskop Kiiviti isalt, et mis pärast saab. Tema ütles väga ilusasti, et see on teie asi, te ei hakka ju matemaatikat õppima selleks, et raamatupidajaks saada. Õppima minnakse ikkagi huvist asja vastu. Nii oli minuga ka, huvi oli suur keelte vastu.
  • See ehk ei mänginud erilist rolli, aga ikkagi oli minu elus selline moment ka, et paar aastat sain tarvitada sellist Ungaris valmistatud ainet, mille nimi oli Tsentedriin. Ravim, mida anti lenduritele enne lendu. See oli psühhofarmakon, mis kõik kõrvalised mõtted tõrjus kõrvale, et nad ei jääks lennukis lindusid ega pilvi vaatama, vaataksid ainult armatuurlauda. See tablett mõjus viis-kuus tundi ja kui selle ära võtsid, siis tegelesidki ainult ühe asjaga. Ma sain seda rohtu maa-apteegist, kahe arsti allkirjaga.
  • Narkomaan, nii võib öelda küll, ma Vaino Vahingu käest küsisin, kui see rohi otsa sai, et kas on mingit analoogi olemas. Vahing ütles, et on, aga ma siis ei pidanud seda enam nii tähtsaks, sain ilma hakkama. Nüüd ma olen entsüklopeediast vaadanud, et eelkõneldud aine analoog on fenamiin ja see on sama, mis amfetamiin. Nõnda et lähebki asi narkootikumide juurde.
  • See on üllatav, et Vana Testamendi teaduses praegu maailmas, kus Masingust ei teata midagi, no õigupoolest ei teata, on nüüd väga paljudes asjades jõutud samale seisukohale, kus Masing oli 1940.-1950. aastatel. Masing oli oma ajast ees ja nüüd on mitmes asjas ette mindud, mis loomulik. Tema luule eesti keeles, seda keegi teine nii ei tee.

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel