Ebanormaalsus

Proosa

• Just samamoodi nagu on eelistatud need, kelle loomuomased reageeringud on ühiskonda iseloomustavale käitumisele kõige lähedasemad, nii on ka segadusse viidud need, kelle loomuomased reageeringud langevad käitumise skaala sellesse osasse, mida nende kultuur ei rõhuta. Ebanormaalsed on inimesed, keda nende kultuuri institutsioonid ei toeta. Nad on erandid, kellel pole olnud kerge oma kultuuri traditsioonilisi vorme vastu võtta. (lk 277-278)
• Mingis ühiskonnas ebaadekvaatselt funktsioneerivad inimesed ei pruugi olla mitte need, kellel on teatud kindlad "ebanormaalsed" jooned, vaid võib-olla hoopis need, kelle reageeringud pole antud kultuuri institutsioonides mingit toetust saanud. Nende hälbeliste isikute nõrkus on suurel määral illusoorne. See ei tulene mitte asjaolust, et neil puudub vajalik elujõud, vaid sellest, et nad on inimesed, kelle sünnipäraseid reageeringuid ühiskond ei kinnita. (lk 290)
• Inimene, keda tema aja ja koha standardid ei toeta ning kes seetõttu on paljalt naeruvääristamise tuulte kätte jäetud, on Euroopa kirjanduses unustamatult üles joonistatud Don Quijote kujus. Cervantes võttis ikka veel abstraktselt austatud traditsiooni ja .suunas sellele muutunud praktiliste standardite rambivalguse ning tema vaesest vanast mehest, ühe teise põlvkonna romantilise rüütellikkuse ortodokssest toetajast sai kohtlane tegelane. Tuuleveskid, millega Don Quijote piigivõitlust pidas, olid olnud äsja kadunud maailma tõsised vastased, aga nendega piigivõitluse pidamine ajal, mil maailm neid enam tõsiselt ei võtnud, oli jampsimine. Ta armastas oma Dulcinead rüütellikkuse parimate traditsioonide kohaselt, aga selleks hetkeks oli moes juba armastuse teistsugune versioon ning tema kirglikkust loeti hullumeelsuseks. (lk 290)
  • Ruth Benedict, "Kultuurimustrid". Tõlkinud Tõnu Ülemaante. Eesti Keele Sihtasutus 2016

• Lühidalt, Martine'i klassis ei kiusatud, temast ei hoidutud kõrvale ja temasse suhtuti sümpaatiaga... Ainult see, et ta võis luuletust parast ühekordset läbilugemist kohe peast veatult korrata, et ta mitte kunagi ei teinud etteütluses vigu, pidas meeles kõik ajaloolised daatumid — see häiris mõningal määral kaasõpilasi, sisendades neisse pigem hirmu kui lugupidamist, otsekui mingi ebanormaalne nähtus. (lk 25)
  • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962

• Tom, kes nimetab end ebameeldiva otsekohesusega päästvaks mättaks mädasoos, on Danieli-kriisi asjus olnud armsalt toetav. Tomi teooria järgi on homoseksuaalide ja kolmekümnendais eluaastais vallaliste naiste vahel loomulik side: nad on harjunud olema vanemate pettumuse allikaks ja ühiskond kohtleb neid kui ebanormaalseid. (lk 32)
  • Helen Fielding, "Bridget Jonesi päevik". Tlk Kersti Tarien. Varrak, 1998

• Külli küsis minult ükskord, olen ma tõesti homo. Ja kui ma vastasin jaatavalt, küsis ta, kas ma ei tahaks ennast maharishi juures ravida. Maharishi kuulaks mu pulssi, koostaks mulle erilise dieedi ja ma saaksin terveks. Küllil nimelt on alati olnud mõni maharishi, preester, jutlustaja, TM-guru, sensitiiv-massöör või muu religioosse, vaimse õpetuse jagaja, kes sel hetkel valdab Külli jaoks absoluutset tõde ning ravib kõiki haigusi. Seejärel astub tolle "isa" asemele mõne teise õpetuse või sekti esindaja. Külli ise ei näe selles midagi ebajärjekindlat, ta lihtsalt on eelmises pettunud. Ta on ammu lahutatud ega ole uuesti abiellunud. Kui ma küsisin, miks peaks maharishi mind ravima, vastas ta imestunult, et see on ju ikkagi ebanormaalne, see homo-värk. Ma ütlesin: ahah. Ja sestsaadik ma pole Külliga suhelnud, saadan talle ainult sünnipäevakaarte, see teeb juba viis aastat. (lk 261)
  • Emil Tode, "Raadio", Tallinn: EKSA, 2002