Mine sisu juurde

Sümpaatia

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • Mulle tundub alati, et kui raamatutest või tegudest ei räägita sümpaatse osavõtlikkusega, teatud erapooliku entusiasmiga, siis jääb järele nii vähe, et see pole üldse kõneväärt. Nauding, rõõm, osavõtt asjadest on ainus reaalsus. (lk 14)
  • Armastusele päris lähedane on poolehoid, millest tihti kasvab välja armastus. Ta toetub puhtale vahekorrale, mis on kõiges armastuse sarnane, ainult et ta tingimata ei nõua püsivat koosolu. (lk 19)
  • Üsna tihti märkame elus äkitselt keset kõige enesekindlamat tegutsemist, et oleme langenud eksituse püünisesse, et oleme tundnud poolehoidu isikute ja asjade vastu, kujutlenud nendega ühendust, mis ärksa silma ees kohe hajub; ja ometi ei suuda me ennast lahti rebida, meid hoiab kinni mingi võim, mis näib meile seletamatu. Mõnikord saame siiski täiesti teadlikuks ja mõistame, et eksitus võib niisama hästi tegevusse sundida nagu tõdegi. Kuna aga tegu on kõikjal otsustav, siis võib toimekast eksitusest mõndagi suurepärast sugeneda, sest iga teo mõju ulatub lõpmatusse. Niisiis on loomine igatahes alati parim, aga ka purustamisel ei puudu õnnelikud tagajärjed. (lk 21)


  • Vaevalt olin ma kunagi oma elus ilusat noormeest näinud, kuid kõnelnud polnud ma ühegagi. Salamisi tundsin küll harrast imetlust ilu, elegantsi, galantsuse ja sarmi vastu, ent kohates meest, kelles kõik need omadused olnuksid kehastunud, oleksin ma instinktiivselt tundnud, et niisugune inimene ei tunneks ega saakski minu vastu sümpaatiat tunda, ja ma oleksin temast eemale hoidnud nagu tulest, välgust või millestki muust, mis oma säraga küll meelitab, kuid ühtlasi ka eemale peletab.


  • Ükski kunstnik ei ihka midagi tõestada. Tõestada on võimalik isegi seda, mis vastab tõele.
Ühelgi kunstnikul pole eetilisi sümpaatiaid. Kunstniku puhul on eetiline sümpaatia andestamatu stiililine manerism.


  • Täiuslikuna näiv inimene ei ole meie meelest sümpaatne! Me kahtleme ta siiruses. Vaist ei peta meid. Me avastame kange skeemi, milles kõik inimlikult väärtuslik ja kaunis on jämedalt ära nuditud. Meid haavab inimese ebainimlikkus ja elutu veatus.


  • Lühidalt, Martine'i klassis ei kiusatud, temast ei hoidutud kõrvale ja temasse suhtuti sümpaatiaga... Ainult see, et ta võis luuletust parast ühekordset läbilugemist kohe peast veatult korrata, et ta mitte kunagi ei teinud etteütluses vigu, pidas meeles kõik ajaloolised daatumid — see häiris mõningal määral kaasõpilasi, sisendades neisse pigem hirmu kui lugupidamist, otsekui mingi ebanormaalne nähtus. (lk 25)
  • Juuksur proua Donzert ei nõustunud sellega hoobilt, et tema tütar hakkaks suhtlema Marie Vénini tütrega, ehkki ta tundis sümpaatiat väikese metsa-kadunud-Martine'i vastu juba enne sõda, kui Martine üsna väiksekesena oli kord tulnud juuksuri juurde, et osta endale seepi maikellukeste müügist saadud raha eest. Ja proua Donzert oligi talle kinkinud tükikese kannikeselõhnalist seepi, mida Martine valis nii kaua: oma kolme suu eest, mis ta juuksurile ulatas, poleks ta kuidagi saanud seda osta, kuid viia seep Marie Vénini hurtsikusse — see oli proua Donzert'i arvates ju püha toiming! (lk 27)
    • Elsa Triolet, "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962


Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel