Maria Jotuni
Maria Gustaava Jotuni (aastani 1906 Haggrén, aastast 1911 Maria Jotuni-Tarkiainen; 9. aprill 1880 Kuopio – 30. september 1943 Helsingi) oli soome kirjanik.
Tsitaadid aforismikogust "Lahtine laegas". Tõlkinud Endel Nirk. LR nr 39 1971
"Lahtine laegas" (1929)
[muuda]- Oma üksinduses võid olla niisama suur narr kui narride kambaski. (lk 15)
- Koguni nõrk käsi võib mõnikord kanda tuletungalt. Rusikavõitleja käes ei ole see kunagi. (lk 15)
- See, kes ei kalluta oma kõrva meelitamise ja tühja kiituse poole ega muutu halvemaks alusetust laitusest, ongi juba mõtlev ja haritud inimene. Loendage, kui mitut sellist tunnete! (lk 16)
- Õnn ja edu on kaks hoopis eri asja. (lk 16)
- Abielu võib olla kohutav ahel, mille tõsidust noorena õnneks ei mõisteta, mille julmust keskeas pole mahti kurta ja mille armistunud jälgi vanana õnneks enam ei tunta ega põeta. (lk 17)
- Kui me näeksime, millised me oleme, siis me polekski enam need, kes me oleme! (lk 17)
- Alles siis, kui teine sind petab, tunned teda mõneti. Pettumus on peegel, milles näeme seda maailma, mis meid tõeliselt ümbritseb. (lk 17)
- Alandav on mõelda, et kangelaslikkusel on nii vähenõudlik kaksikvend nagu rumalus, kuid veelgi absurdsem on, et kui geniaalsusel on kaksikvennaks hullus, siis ta lisaks kõigele veel hellitab seda. (lk 18)
"Rändaja" (1933)
[muuda]- Meile ei saa alati osaks see väline saatus, mida me pälviksime, kuid me saavutame selle seesmise saatuse, mida oleme võimelised looma. (lk 19)
- Meie "suured sisevastuolud" pole pahatihti muud kui meie pisukese aru selginematus. (lk 19)
- Enne kui inimene võib iseennast leida, peab ta purustama selle kooriku, mille on tema ümber moodustanud antud olud, kasvatus ja teistelt valmina saadud mõttelaad. (lk 20)
- Kui me kirume noort põlvkonda, siis ei kõlba meil mööda minna sellestki põlvkonnast, kes need noored kasvatas. (lk 21)
- Tõeliselt külm inimene ei armasta iseennastki ega tunne iseenese vastu rohkem halastust kui teiste vastu. (lk 21)
"Hüvastijätt" (1949)
[muuda]- Me räägime palju arenemisest ja küpsemisest, ent me peaksime imestama, kui vähe me siin oma karmis koolis õigupoolest õppust võtame. (lk 23)
- Küll on hea, et me ei tea oma sugupuud Aadamast peale! Meie uhkus oleks vist piiritu. Ja kes võiks tagada, et innukamad meist ei hakkaks koguni neljakäpakil käima ning enesele saba igatsema! (lk 25)
- Kõik halb, mida üks inimene võib teisele teha, on juba nähtud. Kõik halb, mida üks võib teisele öelda, on juba kuuldud. On juba kuuldud. Kool on lõppenud. Ei muud kui minema, minema elust - halbade hinnetega, kuna sa seadsalt valetamagi ei õppinud. (lk 25)
