Mine sisu juurde

Eesti

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Eesti Vabariik)
Eesti lipp
Eesti vapp
Konrad Mägi, "Teel Viljandist Tartusse" (1915-1916)
Johannes Einsild, "Otepää maastik" (1917)
Gregor von Bochmann, "Eesti maaelu" (1926)
Jaan Vahtra, "Võrumaa maastik" (u 1929-1934)
Ants Laikmaa, "Taebla maastik" (1936)
Villem Ormisson, "Valgemetsa sild" (1938)
Kaarel Liimand, "Porkuni maastik" (1939-1940)
Elmar Leppik, "Altja" (1943)


Artikkel vajab toimetamist. Oled oodatud seda parandama.

Eesti on maa ja vabariik Kirde-Euroopas, Soome ja Läti, Venemaa ja Rootsi, Läänemere ja Peipsi järve vahel. Suuremalt jaolt elutsevad Eestis eestlased, eesti kultuur ja eesti keel, ehkki leidub muudki.

Eesti riik ja Eestimaa

[muuda]

Õudne kui needmine ajalugu,
maha tallatud jõuetu sugu,
kõverad, küürakad vaevakased,
juurtega, juurteta mädasoo mülkas.
See on Eesti.




  • Eesti väiksus lubab meil ühiselt oma riiki tunnetada ja haarata. Me saame oma erisusi unustades, üksi ja üheskoos aidata neid, kel praegu kõige raskem.


  • Solidaarsus on see viis, kuidas me saame tasuda oma 91 ja 18 aastat vana võlga. Oma võlga Eesti riigi olemasolu, omaenda olemasolu, meie tänase vabaduse eest. Need võlad vabaduse eest, tunnistagem, on ikka rõõmsad võlad, meie ühised rõõmsad võlad.
    • Toomas Hendrik Ilves


  • Ärme aja segamini iseseisvust ja vabadust. Iseseisvaid riike on maailm täis. Riike, kus inimesed on vabad, kus nad saavad öelda, mõtelda, arvata nii nagu tahavad – nagu meie oleme nüüd saanud juba seitseteist aastat – on paraku palju vähem.
    • Toomas Hendrik Ilves


  • Me oleme vabad. Ja seega oleme suured.
    • Toomas Hendrik Ilves



  • Kui vaadata Eesti kaarti umbes sellise pilguga, nagu kipub hajuma inimese silmavaade tulle vaadates, paistab kaardile ilmuvat mingi nägu. See on üks tömbi koonuga loom, kelle nina on Virumaal, avatud suu kohal haigutab Peipsi järv ning Setumaa moodustab tundmatu olendi massiivse lõualuu. Võrtsjärv on, ütleme, süljenääre, mis nõristab mööda Emajõge sülge Tartu Ülikooli semiootika kateedrisse ja piki Õhne jõge Arumetsa soosaarele, kus Nikolai Baturin parajasti naelutab oma kartulipõllu serval logisevat aiaväravat.
    • Valdur Mikita, "Metsik lingvistika". Välgi metsad, 2013, lk 55


  • Eesti suudab olla maailmakultuuri üheks sõlmpunktiks 30 aasta pärast, kui me sihikindlalt tegutseme. Ta võib ka olla laostuse äärel, kui me siht on udune ja õnn halb. Meil on vaja plaani, et jõude pikaajaliselt suunata. See on tee me kõigi võimete ülimaks kasutamiseks. Igaühele meist on see tee välja halli argipäeva ringist. Homne päev ei ole enam tänase mõttetu korre. Homne päev on üks kümnest tuhandest väikesest sammust sihi poole, kuhu sammub miljon teist inimest.
  • Tahame olla midagi rohkemat kui pelk nimi maadeteaduslikus loetelus. Rohkemat kui statisti osa maailma näitelaval, kelle asemele võiks panna kellegi teise, ilma et oleks märgata vahet. Tahame mitte ainult anda panuse, vaid saada see maailma poolt ka vastu võetud ja tunnustatud.
  • Kaugelt näen kodu kasvamas! Eestit, kes on sisemiselt küllalt tugev julgemaks välja pugeda oma koorest. Kes kannab oma osa maailmakultuuri loomisel, nii omal pinnal kui mujal. Kes kannab oma osa rahvustevahelisis suhteis silmapaistva väikerahvana. Kelle kohta öeldakse: siin hakkasid Ida- ja Lääne-Euroopa kokku sulama, siin on Euroopa süda. Eestit, kus iga üksiku isiku saavutus on terve rahva saavutuseks.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.



  • Ühelt poolt on Eesti tilluke sakilise servaga maatükk, mis on pressitud kusagile Prangli ja Ventspilsi vahele, teiselt poolt on see müütiline Kaleva, teadvuse staap, kus nägemusliku ja müütilise jõu toel otsustatakse praegu ühe kohutavalt suure asja saatus. (lk 12)



  • Maade lõputu ja alailma korduv (iga kord "igaveseks"!) väljaostmine on ju selle maa rahvussport.



  • Eesti on tänini oma üldiseks arengustrateegiaks võtnud selle, et fookus on rahategemisel. Väga levinud fookus, iga riik üritab muu hulgas ka raha teha.
Me ei ole selles väga head. Osati on selles süüdi halb ligipääs kapitalile, osati puudulik koostööoskus. Suuresti aga hoopis kontseptuaalselt lühinägelik, küündimatu ning eneseusutu lähenemine, mille kohaselt on võimalik teha vaid seda, mida juba tehakse.
  • Seegi, et pooled eestlased sooviksid olla eraettevõtjad, ei tulene mitte ainult soovist kõvasti raha kokku kühveldada, vaid ka soovimatusest olla ülemuse käsu all. See viitab taas juhtimiskultuuri probleemidele ühiskonnas laiemalt ning oskamatusele koostööd teha.


  • Kõige tähtsam ongi see, et Euroopa inimesed teaksid, et Eesti on tähtis osa Euroopast – ja meile on see julgeoleku jaoks vajalik, et nad mõtleksid nii.
Seega peab neil olema isiklik side selle kohaga: äriline side, nad peavad olema siin käinud, nad peavad meid teadma ja tundma. Ja kui meid peaks ähvardama mingisugune oht, siis on nad kõik valmis meie eest seisma ja meie eest sõna võtma. See on meie jaoks väga tähtis, jääb alati väga tähtsaks, sest väikeriikidel on alati maailmas väga keeruline toime tulla.
  • Meie ise arvame, et oleme Euroopa väga loomulik osa, aga kusagilt Portugalist vaadates see niimoodi ei paista.
  • Väike riik vajab väga tugevat rahvusvahelist mainet. Selleks, et tal oleks sõnaõigus ja selleks, et lisaks sõnaõigusele teda ka kuulataks.
  • Kui Eesti sai uuesti iseseisvaks, siis läks mõni aasta aega selle täielikuks kohalejõudmiseks, kui habras meie iseseisvus tegelikult ikkagi on. Igasugune hea olukord on maailmas alati habras. Maailm on selline sebra, valged ja mustad triibud vaheldumisi. Ja kui oled siis selle valge triibu otsa peal, siis tuleb õppida seda nii laiaks venitama kui vähegi võimalik.


Peaksimegi end rohkem võitjatena tundma. Eesti ajaloo eripära on selles, et ajaloo tõlgendajad, teinekord ka ajaloolased on võtnud selgelt kaotaja positsiooni. Aga praegu oleme võitja positsioonis. See on oluline.


  • Eesti Vabariik oli 1919. aastal alles verinoor nähtus, vaevles sõjakeerises ja majanduslikes raskustes. Kõike oli vaja kiiresti ja korraga üles ehitada ning luua, kuigi võimalused ja tingimused olid ahtakesed. Tehti tööd ja nähti vaeva, sest omariikluse loomine maailmasõjast ja revolutsioonidest räsitud maal oli suur eesmärk. See, mis tollele ajajärgule andis väsimatu töötahte, lähtus eelnenud aastate kogemustest: kild killu haaval oli ju eesti seltskond loonud avalikkust, ladunud iseolemise aluspõhja. Senistest kultuuri- ja hariduselu eestvedajatest poliitikuiks tõusnud juhtidel, kes olid eelnenud aastatel väsimatult teinud kõikvõimalikku korraldus- ja organiseerimistööd, oli iseenda kogemusest usk, et rahvas suudab, oskab ja jaksab, kui seda tahab. Maailmasündmuste keerises kerkinud võimalus omariikluseks toetus alusele, mille loomises olid osalised olnud needsamad inimesed, kes asusid nüüd üles ehitama riiki. (lk 155)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158


  • Empiiriliselt ei ole siiski võimalik ignoreerida näiteks Woodrow Wilsoni rahvaste enesemääramisõiguse imperatiivi kui sügavalt väärtuspõhist välispoliitilist doktriini, mille edukaks viljaks võime lugeda ka Eesti riiki. Tõepoolest, kas ei ole mitte rahvaste enesemääramisõigus see põhilisim Eesti riiki (ja tema olemise mõtet riigina) kandev idee – mõte, millest lähtub ka eestlaste vaistlik sümpaatia Tiibeti suhtes?
  • Jätkuks hiljuti ajakirja Looming veergudel toimunud mõttevahetusele eksistentsiaalse Eesti kontseptsiooni üle võiksime arutada, kas ellujäämise eesmärk iseendas saab olla Eesti jaoks (piisavaks) positiivseks välispoliitiliseks sisuks? Mulle meeldib mõelda, et vähemalt samavõrra oluline on ka edasi minemine – ellu jääda ja edasi minna, nagu kirjutas õigusfilosoof Ilmar Tammelo – ehk siis viia välispoliitiliselt edasi teatud maailmavaadet, mis meie endi ellujäämise võimalikuks on teinud. Tiibeti kontekstis tähendaks see muuhulgas järjekindlat tiibetlaste põhiõiguste kaitse toetamist, maksimumprogrammina viidet rahvaste enesemääramisõigusele (aga selle sihi ebarealistlikkust on väljendanud dalai-laama isegi) või vähemalt kultuurilisele eluõigusele paljurahvuselise Hiina sees. Nii oleks võimalik ühtlasi olla "oma saatusest suurem" – sest riigi suuruse ja (moraalse) tugevuse määrab tema füüsiliste parameetrite kõrval ju ka riigi idee – mingisugune mittemateriaalne pidepunkt territooriumi, rahvaarvu ja rahvusliku rikkuse kõrval.



  • Zooarheoloogia mõttes on Eestit hea uurida. Näiteks kui võrdleme ennast Soomega, siis Eestis on üleüldiselt väga hea pinnas luude säilimiseks. Soomes on väga happeline pinnas ja sealsem paremini säilinud materjal on alles alates keskajast. Rauaajast samuti, aga varasemast perioodist pigem mitte. Luud hävinevad Soome happelises pinnases lihtsalt ära. Meie kiviaegne materjal on väga korralik ja tohutu. Esimesed loomaluud ja -leiud on meil kõige varasemast ehk Pulli asulakohast.


Eesti ajalugu

[muuda]

Vabadussõda

[muuda]
  • Ilus küll, aga natuke ikka imelik see päkapiku Eesti sõjapoliitika! Nüüd, kus oma maa punaste alt vaba, minnakse juba võõraid maid ahnitsema. Kas tahetakse siis viimaks Lätist soetada endale ka asumaa?
  • Eesti sõdur on pannud oma pea ümber närtsimata pärja mehise vapruse hiilgavatest tegudest ja oma kangelastegude läbi meie rahvale helkiva mineviku loonud, mida ükski võim maailmas temalt ei saa riisuda.
  • Aga kuidas meie saatus tulevikus ka ei kujuneks - ajalugu armastab keerdkäike ega lähe igakord sirges joones edasi - 1919. aasta võitu ei saa võtta meilt keegi. Sellega on meie sõjamees kõige tugevama nurgakivi oma demokraatliku vabariigi aluseks pannud. Laidoner, Parts, Kuperjanov, Anton Irv, Tõnisson, Pitka, Puskar ja teised sõjakangelased - need on meie Leonidased, Miltiadesed, Themistoklesed!
  • Ma vist kunagi ei saa siin selleks päris "õigeks" sõjameheks, niipalju kui see vabadussõda on ühtlasi ka kodusõda.

Eesti Vabariik 1918-1940

[muuda]
  • Meie iseseisvuse saavutamine oli ju kaugete unistuste saar, see oli kõige salajasema soovi täitumine, mille kättesaamisel rahvas aga pimestus suurest valgusest. Nüüd aga on nagu tekkimas tundemärgid, mis omased langevale riigile. Seda ei märka mitte üksi meie, vaid ka välisriigid on meid hakanud vaatlema haige riigina. On juba hakatud, nagu omal ajal Poolas, väljastpoolt meid "heatahtlikult" hoole alla võtma. On tunne, et meie praegu elame hädaohtlikus seisukorras ning rahvas ise peab selle välja arstima.
  • Vabadussõda jätkub praegu. Küll erinevamates ja keerulisemates ajaloolistes tingimustes kui eelmine. Mitte orjade kari, mitte palgasõdurid, vaid väike kaine põhjamaine rahvas võitleb praegu oma eluruumi, oma vabaduse eest. On raske laim ja solvamine kui keegi ütleb või mõtleb teisiti.
    • Jüri Uluots
  • Nii palju siis oma riigist. Klaasist oli ta - pillad korra maha ja ongi katki.
  • Mulle tundub, et 1939. aasta on [eestlastel] omalaadses veremälus, osa sellest traumast, mis on meile pärandatud. See ei tähenda, et traumat tuleks risti ja põiki lahti lõigata, avada ja näidata, kui õudne see kõik oli.
Mina lähtusin mõttest või kreedost, et Eesti on võitnud endale 20. sajandil iseseisvuse kaks korda, üks kord kaotanud ja siis tagasi saanud.
See lugu – 1939, 1940, 1944, 1950. aastad, 1960. aastad ja nii edasi – on osa meie ajaloost. Peame seda mõistma, peame selle läbi tunnetama ja võimalik, et peame selle lahti laskma, et saaks edasi minna. Mõistmine on kindlasti võimalik ja see mõistmine on vajalik.

Eesti rahvas

[muuda]

Rahulolijate hulgast jääb
lihtsalt puudu Rahvaarv ei võimalda
Me oleme radikaalid kes peavad
alatasa taltsutama enesehävituskirge
Me elame Maarjamaal kust jumal on
põgenenud Me külvame seemneid kaljule
võõrastel maadel

  • Ene Mihkelson, "Eesti on väiksuse tõttu saar" kogus "Torn" (2010), lk 23



  • Mitte ainult meie rahvas, vaid ka intelligents kannatab orjaaja pärandusena oma jõuetustunde all. Tuntakse, et midagi me ei saa ega jõua, kui teised ei aita, et midagi me ei tohi, kui teised ei luba. Üldine loidus, saamatus ja kartus teiste ees on juurdunud nii sügavale rahva hinge, et vaevalt säärane rahvas on suuteline kaitsma oma iseseisvust.


  • Kui meid suruti mutta, oli meil ometi teadmine, et meie koht ei ole seal. Meie koht on hoopis mujal. Hiiglaste hulgas, nagu kirjutas Betti Alver, kivirünkal kivisel laual kivises raamatus, kus ka peatükk "Eesti".
    • Toomas Hendrik Ilves


  • Aga kas kehva Eesti hulk ka suureks ja vägevaks võib saada? Mina ei tea, armas küsija, mis sina tõsiseks suuruseks ja vägevuseks arvad. Minu mõtted sest on järgmised. Suurus ja vägevus on kahesugune rahvaseltsidel. Mõned on suured hingede arule ja vägevad poliitika väljal. Sedaviisi suureks eesti rahvas küll iialgi saada ei või. Tõine suurus ja vägevus on suurus ja vägevus vaimu asjades ja haritud elo poolest. Ka terve rahvas võib sedaviisi vaimu asjades ja haritud elo poolest tõeste suur ja vägev ja tõistele hapu taignaks olla, kes elo elama ajab. Sellesarnasest suurusest ja vägevusest ka oma jago osa saada pole ka eesti rahvale keelatud, kui aga ise tahame ja nimelt mehise meelega tahame.



  • Jälle küsimus, kas olla rahvas või provints? Olla provints näib odavamana. Kuid kas on? Rahad, mida ei kasutata omal maal, imbuvad ikkagi välja. Iga kord, kui hangime mujalt valmistehnoloogiat ja -kunsti, maksame. Iga kord, kui aju-haju kannab meilt ära haritlase, kingime teistele tasuta. Kui teistel meilt mingit tehnoloogiat ega kultuuri saada pole, kui meie neilt tippjõude vastu ei saa, siis on vahetuses puudujääk meie kahjuks. Asudes loovate rahvaste perre kindlustame seevastu ka oma majanduslikku heaolu. Olla maailma väljaimetav provints läheb kalliks. Olgem rahvas!
  • Oleme väikseim rahvas mandritel, kes on läbi murdnud moodsasse maailmakultuuri ilma selle traumata, mida kaasa toob omaenda keele ja tavade hülgamine. Meil on anda palju kogemusi arenevaile väikerahvaile, udmurtidest burundlasteni. Olgu me sihiks küünalt vaka alt väljas hoida!
  • On aeg täpsustada, kes on "rahvas". Me rahva tuumaks on need, kes kõnelevad eesti keelt, on sündinud ja üles kasvanud Eestis, ja asuvad Eestis enam-vähem pidevalt. Aga see on vaid tuum. Me rahva hulka kuuluvad ka need, kelle kohta kehtib vaid osa neid tingimusi. See haarab neid väljaspool Eestit, kes soovivad end eestlaseks nimetada. See haarab neid Eestis, kes on mujalt tulnud ja kes soovivad end pidada eestimaalaseks ning õppida eesti keelt. Kuidas on lood sisserändajatega, kes pole nii kaugele jõudnud? Meie huvides on neidki ligi tõmmata. Suurrahvad on saanud suureks integratsiooni teel. Meie sihiks pole arvuliselt suureks saada, kuid pelgaks püsimisekski on integreerimisvalmidus hädavajalik. "Puhta vere" kultus pole mitte eetiliselt küsitav ja ajalooliselt koomiline, vaid ka rahva püsimisele lausa ohtlik. Meil on valida, kas olla segunev rahvas või hääbuv rahvas. Viis aastat on kodakondsuse saamise määr paljudes sisserännumaades. Öelgem meiegi neile, kes nii kaua on Eestis elanud: "Nüüd olete eestimaalased" ja jätkem nende koormaks sellele vastu vaielda. Kutsugem neid eestikeelseile üritusile ja jätkem nende koormaks ebaviisakalt keelduda, integreerigem. Teisest küljest on samuti selge, et maa integratsiooni-võimel on piirid nii majanduslikult kui kultuuriliselt. Sisserännu määra ja koosseisu tuleb vastavalt reguleerida. Kui valitsus ja domineeriv partei sellega hakkama ei saa, on olemas teisi meetodeid, grusiinlaste ja armeenlaste eeskujul. Oluline on aga, et tehtaks vahet "eestimaalaste" ja värskete üleliigsete sisserändajate vahel. Oleks soovitav, et sisseränd oleks mitmekesine. Soomest Bulgaariani ja Poolast Tadžikistanini — see rikastab kultuuri ja hõlbustab integratsiooni.
    • Rein Taagepera, "Variant kujutlustele Eesti tulevikust "30 aasta plaan". Esitet metsaülikoolis 1971. Viimistlus a 1972", Vikerkaar 10/1988, lk 39-45.



  • Et rahvast taastoota, vajab Eesti 22 000 sündi aastas. Juba ligi 15 aastat on aga olnud neid alla 15 000. [---] Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil. Kümne aasta pärast väheneb sündide arv jälle järsult, sest järsult väheneb ka lastekasvatamise eas meeste ja naiste arv. Kui nendel on sama vähe lapsi kui praegustel vanematel, siis kahaneb sündide arv 10 000-le. Miljoni eestlase asemel hakkab siis kujunema rahvaarv 600 000 – kuni veel 25 aastat hiljem langeme vetsupoti järgmise jõnksu juurde. August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.
  • Möödahiilimist tähendab ka täiesti tõele vastav nending, et sündimuse puudujääki on näha üle terve Euroopa. Teised rahvad võivad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme meie.



  • Selle väikese ühiskonna tugevus on olnud ja on tänaseni rahva üleüldises harituses, tugevas pinnases, mis võib ühtviisi edukalt olla aluseks ja toeks üksikute eredate tähtede kerkimisele ja püsimisele, aga ka ootamatutele sotsiaal-kultuurilistele pööretele. (lk 149)
    • Krista Aru, "Teadusmaailm ja avalikkus läbi aegade", rmt: "Teadusmõte Eestis IX: Teadus ja ühiskond", Tallinn: Eesti Teaduste Akadeemia, 2018, lk 148-158

Eesti keel

[muuda]

Vaata ka

[muuda]

Välislingid

[muuda]
Vikipeedias leidub artikkel
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Eesti&oldid=124805"