[T]eadlikkus Eestist ja eestlastest oli madal, kui mitte olematu. Nii ei olnud ka pagulased teab mis vaimustuses ühe (Eesti) doktorandiga rääkimisest. Sest isegi kui meie, eestlased, end alati Läänena ei defineeri ning näeme end pigem suurriikide ohvrina, siis paljude liibanonlaste ja süürlaste jaoks esindame me Läänt just selle koloniaalvõimu mõttes. Nõnda võttiski suurema osa ajast kohalike kontaktide leidmine, et intervjueeritavatega jutule pääseda.
