Stsenaarium

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Sest kirjanduslik materjal tõlgitakse nõndanimetatud filmivahendite keelde. Näiteks ei saa kangelane kinolinal oma südamedaami niisama lihtlabaselt meenutada; selle asemel peab ta värisevi käsi sigaretile tuld panema, misjärel ta kargab järsku püsti ja tormab akna alla või midagi muud selles laadis. Samuti ei saa filmis läbi lihtlabase kinnitusega, et kangelanna süda on murdunud; selle asemel peab ta sügiseses pargis jalutama, kus vähehaaval kukub langevaid lehti kas üksildasele teerajale või siis Amori kipskujule. /---/ Teaduslikult väljendades — stsenaarium on mõttelise sisu tõlkimine kujundite keelde; praktiliselt seletades — stsenaarium on teatav idee vägistamise tehnoloogia, kusjuures vägistamise eesmärgiks on, et inimesed võiksid tulemust kaks tundi vaadata ega pruugiks sealjuures midagi mõtelda. * ** Karel Čapek, "Kuidas tehakse filmi", tlk Lembit Remmelgas, [[LR] ]nr 45/46 1981, lk 90


  • Paljud kriisid inimeste elus leiavad aset seepärast, et kangelase roll, mille nad on ühe olukorra või olukordade rühma jaoks valinud, uues ettejuhtuvas olukorras enam ei toimi või - mis on sisuliselt sama asi - kuna neil ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et moonutada uut olukorda oma vana rolli jaoks sobivaks. Nii juhtub näiteks vanematega, kui nende lapsed vanemaks saavad, ja armastajatega, kui üks neist teisele enam ei meeldi. Kui uus olukord muutub liiga tugevaks, et seda eirata, ja nad ei suuda leida maski, mille abil selles hakkama saada, võivad nad muutuda skisofreenilisteks - see mask on hädaabinõu - või lihtsalt puruneda. Kõik terviklikkuse küsimused hõlmavad seda kaalutlust, kuna inimese terviklikkus seisneb truuduses stsenaariumile, mille ta on enda jaoks kirjutanud.


  • Mõistuse/looduse lugu on olnud lääne kultuuri isandlikkuse lugu. See on lugu, mis on rääkinud peamiselt vallutamisest ja kontrollist, hõivamisest ja kasutamisest, hävitamisest ja hõlmamisest. See lugu on nüüd jõuetustav lugu. Kui me seda ei muuda, võivad mõned praegustest noortest teada saada, mida tähendab elada hävitatud planeedil keset tsivilisatsiooni varemeid. Võim selle valitseva draama lavastamiseks, näitlejate valikuks ja stsenaariumi kirjutamiseks on olnud kogu inimkonnast ja inimkultuuridest vaid väikese vähemuse käes. Uute, vähem destruktiivsete juhtlugude jaoks saab palju inspiratsiooni ammutada muudest allikatest peale isanda, lääne kultuuri allutatud ja ignoreeritud osadest, nagu naiste hoolitsuslood. Need meie seast, kes pärinevad isandakultuurist ja kellel napib kujutlusvõimet, võivad saada uusi ideid nende kultuuride alalhoidvate lugude alandlikust ja kaastundlikust uurimisest, mida me oleme pidanud mõistusevälisteks. Kui tahame ellu jääda ja elamisväärsesse tulevikku jõuda, peame võtma oma kätesse võimu luua, taastada ja uurida erinevaid lugusid uute peategelaste, paremate sündmustike ja vähemalt õnneliku lõpu võimalusega.
    • Val Plumwood, "Feminism ja võim looduse üle" ("Feminism and the Mastery of Nature"), London ja New York: Routledge, 1993, lk 196