Skisofreenia

Proosa

"Päevalilleõliga on sellel niipalju pistmist …" tegi äkki suu lahti Bezdomnõi, kes oli nähtavasti nõuks võtnud kutsumata vestluskaaslasele sõja kuulutada. "Kodanik, kas teil pole kunagi juhust olnud viibida vaimuhaiglas?"

"Ivan! …" hüüatas Mihhail Aleksandrovitš vaikselt.

Kuid välismaalane ei olnud põrmugi solvunud, ta puhkes lustakalt naerma.

"Olen, ja isegi korduvalt!" hüüdis ta naerdes, kuid ei pööranud poeedilt pilku, milles polnud naeru varjugi. "Ma olen pea kõikjal olnud! Kahju ainult, et mul ei tulnud pähe professorilt küsida, mis asi on skisofreenia. Nii et küsige seda tema käest juba ise, Ivan Nikolajevitš!" (1. ptk, "Ärge eales laskuge kõnelustesse tundmatutega")

- Mihhail Bulgakov, Meister ja Margarita, Tallinn: Eesti Raamat, 1968, lk 17

Paljud kriisid inimeste elus leiavad aset seepärast, et kangelase roll, mille nad on ühe olukorra või olukordade rühma jaoks valinud, uues ettejuhtuvas olukorras enam ei toimi või – mis on sisuliselt sama asi – kuna neil ei ole piisavalt kujutlusvõimet, et moonutada uut olukorda oma vana rolli jaoks sobivaks. Nii juhtub näiteks vanematega, kui nende lapsed vanemaks saavad, ja armastajatega, kui üks neist teisele enam ei meeldi. Kui uus olukord muutub liiga tugevaks, et seda eirata, ja nad ei suuda leida maski, mille abil selles hakkama saada, võivad nad muutuda skisofreenilisteks] – see mask on hädaabinõu – või lihtsalt puruneda. Kõik terviklikkuse küsimused hõlmavad seda kaalutlust, kuna inimese terviklikkus seisneb truuduses stsenaariumile, mille ta on enda jaoks kirjutanud.
- John Barth, "Tee lõpp" (vikitõlge RV) ("The End of the Road", New York: Doubleday, 1958)

Ta kompas imestunult oma sisemust ning leidis, et Saveli Ljutõi kehasse on asunud veel üks Ljutõi, ning mõistis vaimustusega, et ei saa ette öelda, mida too järgmisel hetkel teeb.

"Ega see skisofreenia ei ole?" muigas ta, rahustades end mõttega, et arulage normaalsete seas on sama hea kui normaalne hullude seas, ja kes teab, võib-olla on ta alles nüüd vabanenud hingevaevast, milles seisnes tema senine elu.

- Jelizaveta Aleksandrova-Zorina, "Väike inimene", tlk Jüri Ojamaa, Tallinn: Tänapäev, 2017, lk 21

Ema matustel lorises kirikuõpetaja tööd täis eluteest, lastest ja lapselastest ega tihanud öelda, et kogu ema elu oli üks põrgu ning lõppes põrgulike piinadega.

Neil matustel oli mu sisemuses ema matmas vähemalt seitse venda, kes tirisid kogu aeg eri suundadesse. Üks neist leinas päris tõeliselt, üks tahtis võimalikult kiiresti pääseda mustast ülikonnast ja kogu majast ning üks irvitas selle üle, kes oli nutma purskamas. Tasane Aapo luges kaastundeavaldusi ja rääkis kirikuõpetaja ning naabritega seda, mida rääkima pidi. Kas oli igaüks vendadest Kivi isiksuse osa või vajusin ma tobedasse psühholoogiasse, mil polnud mõistmisega midagi ühist? (lk 106)

- Leena Lehtolainen, "Uskusid juba – on meelest läinud", tlk Anne Kütt, Tallinn: EKSA, 2006

Vernon Garr oli valge mehaanik, ainus töötaja peale Harry, kes oli olnud Dwayne'i teenistuses enne agentuuri kolimist autostraadi lähedusse. Kuid juhtus nii, et Vernonil oli kodus parajasti ebameeldivusi. Tema naine Mary oli skisofreenik, ja nii ei olnud Vernon märganud, kas Dwayne on muutunud või mitte. Vernoni naine uskus, et Vernon püüdis tema ajusid plutooniumiks muuta.
- Kurt Vonnegut, "Tšempionide eine", tlk Valda Raud, Tallinn: Eesti Raamat, 1978, lk 44