Jelizaveta Aleksandrova-Zorina

Jelizaveta Aleksandrova-Zorina (sündinud 22. märtsil 1984 Leningradis) on vene kirjanik, publitsist, ajakirjanik ja blogija.

"Väike inimene"

Tsitaadid väljaandest: Jelizaveta Aleksandrova-Zorina, "Väike inimene", tlk Jüri Ojamaa, 2017.

Saveli oli sündinud väikeses linnas ja siin ka vanaks saanud, tema toa aknast paistis kool, kus ta oli omandanud üksnes teadmise, et head õpilased lahendavad ülesandeid, aga halvad esitavad tulemusi ja muudavad suvaliselt reegleid, nii et vastus on neil alati taskust võtta. (lk 5)
Ljutõi oli märkamatu nagu kivi tee servas. (lk 5)
Lähima asustatud punktini oli mitu tundi sõita, ent Soome piir oli käeulatuses. Nii et väike linn elas omapäi, riigist ära lõigatud liistakuna. Bandiidid ajasid kõigile hirmu nahka, nad kihutasid tänavatel ringi, kraed üles tõstetud, ning neist jäid maha tühjaks tehtud rahakotid ja saatused. Mõned jõugud olid jaganud piirkonnad omavahel ära, aga linn oli väike ja neil läks kitsaks. Peale jäi Mogila, kes lõi risti ette trääsaks seatud sõrmedega ja võis mistahes suuruse korrutada nulliga, ning tema käsilaste krimpsus näod meenutasid kokkusurutud rusikat. Verd oli Mogila arvel nii palju, et vääna või särk välja, ning restorani, kus puhkasid konkurendid, laskis ta õhku, pannes sedamoodi punkti pikaleveninud arveteklaarimisele. (lk 5-6)
Saveli Ljutõi oli jäänud ka pärast pulmi vallaliseks: ta elas naise ja tütrega koos otsekui ühiskorteris, temast ei tehtud rohkem välja kui tapeedi mustrist. Naise keel oli vahe nagu nuga, ta määris Savelile teravusi kaela nagu võid leivatükile, lõpuklassis käiv tütar oli ema kombed üle võtnud. Ljutõi elas kahe tule vahel, mõistmata, kuidas ta oma lihasele tütrele võõraks oli jäänud. "Oled elus - ole pealegi, kui sured - pole kah teab mis kaotus!" luges ta välja oma tütre ükskõiksest pilgust, see oli nagu nõelatorge rindu. Saveli püüdis jääda kauemaks tööle ning kodus puges oma nurka peitu. "Elu on mäng!" naerdi televiisoris tema üle. "Ja kaotajaks jääb alati inimene," kehitas ta õlgu. (lk 6)
Linn oli nii tilluke, et selle ühes otsas võis kuulda, mida teises otsas sosistati. (lk 6)
Ljutõi naine valis armukesi vastavalt kleidi värvile, olles seisukohal, et abielu teeb vanaks ja armastus nooreks. Ta ei häbenenud liikuda inimeste seas, kavaler käevangus, ning paari eemalt märgates läks Saveli teisele poole tänavat, aga kui sattus nendega kokku, langetas pilgu ning naise armuke, riputanud huultele muige, tegi samuti näo, et nad ei ole tuttavad. Öösiti linade vahel väherdes lõi Ljutõi endale kujutluspilte sellest, kuidas naine teda petab, kuid ei tundnud armukadedust ega oinud solvunud - oli ainult kade. Üksinduse pärast oli ta valmis rääkima oma varjuga ning ulguma nagu hunt kuu poole. (lk 6-7)
Kui poleks olnud algavat kiilaspäisust ja hobuserauana längus õlgu, võinuks Ljutõid pidada teismeliseks: ta oli kiitsakas ja nagu kõik unistajad lohistas käies lapse kombel jalgu. Nooruses oli ta söönud õunad ära koos seemnetega ning käsi laiali ajades uskunud, et tõuseb kohe lendu. Kuid kontorielu argipäevad olid jahvatanud aastad kõlgasteks ja nüüd ärritas teda kõik uus, mis langes välja harjumuspärasest elurütmist. Ljutõi oli vihane, kui maha pandi aus asfaldikiht või muudeti tänavate nimesid või kui ta ei leidnud oma susse sealt, kuhu oli need jätnud. Ta kohtas iga päev ühtesid ja samu inimesi ning märkas neid ainult siis, kui nad ära kadusid. Ta elas nii, nagu vaataks igavat filmi. (lk 7)
Linn kügeles mäetehase külje all nagu laps ema kõrval, suitsevad korstnad paistsid kätte igast aknast. Kõnepruugis öeldi tavaliselt "seal" ja kõik said aru, et jutt on vabrikust või lihtsalt noogutati ebamääraselt ükskõik mis suunas ja ikkagi oli arusaadav, et räägitakse vabrikust, isegi kui kõneleja osutas teisele poole. (lk 7)
Vabriku direktor Karimov meenutas Itaalia mafioosot, tal olid mustad laines juuksed ja kiskjalik nina, tema välimus ei sobinud kohalikku maastikku, ta oli nagu pastelljoonisele kleebitud läikiv foto, Karimov oli neile saadetud kaks aastat tagasi Moskvast, mis siin tundus olevat niisama kauge nagu välismaa, ta elas võõrastemajas kohvrite otsas ja ootas oma üleviimist. (lk 7)
Meer Krotovi järgi oleks võinud kella kontrollida, nii kohtas Ljutõi teda igal hommikul tööle kiirustades administratsiooni ukse juures ning õhtul pudenes tüse meer hoonest välja nagu kartul katkisest kotist. Ringi vaatamata istus ta autosse, mis vajus ühele küljele kaldu. Krotov vältis kohtumisi Mogilaga, kes püüdis käia meerist erinevaid radu, omavahel rääkisid nad politseiülem Trebenko vahendusel, kes kurseeris bandiitide ja ametnike vahel nagu praam jõel kaldast kaldasse. Vaikimisi olid nad jaganud linna kaheks osaks ning kumbki osa elas oma seaduste ja reeglite järgi, mis teisel poolel ei kehtinud. (lk 8)
Väikelinnas on kõik kõigile näha. Seetõttu ei peitnud end keegi. (lk 8)
Ainuke meelelahutuskoht, baar Kolm Sidrunit, kogus oma katuse alla nii linna ninamehi kui ka pätte. Pidupäevadel astus läbi Trebenko, kuid joonud klaasikese, kiirustas lahkuma. Kaupluste omanik Antonov, kes oli sobitanud endale selga rahvasaadiku pintsaku, viis siit igal õhtul kaasa uue sõbratari. Näolt oli ta nagu viiekopikaline, hea onukese vurhvi, kellest näis, nagu ei suudaks ta muud, kui võtta lapsi põlvele ja neile muinasjuttu rääkida. Muinasjutte Antonov ei rääkinud, kuid tasus heldelt. Tal oli madal laup ja kummis rind, mida ta peitis laiade, numbri jagu suuremate pintsakute all, seepärast näis, et tema ülikond pärineb kellegi teise seljast. Antonov neelas elu suurte sõõmudega ja viina väikestega ning uskus, et osta võib kõike, mida müüakse, aga müüakse kõike, mida ostetakse. (lk 8)
Ljutõi kohtas baari juures sageli tütart, kes kasvas omapäi nagu nõges aia taga. Isa nähes keeras tüdruk pea ära või naeris tehtult valjusti. Ta värvis end ülemäära, võõpas huuled veripunaseks, ja Saveli oleks tahtnud tütre näo varrukaga puhtaks pühkida. Ta püüdis abikaasaga sellest rääkida, kuid too lõi ainult käega. "Parem juba bandiitidega kui putukatega," torkas ta vastuseks. Ja Ljutõil oli tunne, nagu oleks ta laiaks litsutud põrnikas.

"Väike inimene väikeses linnas," pomises ta peegli ees oma hõredaid juukseid siludes. "Väike inimene..." (lk 9)

Tol õhtul, mis sarnanes tuhandete teiste õhtutega, tuli ta töölt, mäludes tavalisi mõtteid, et elu kaob nina eest minema nagu viimane buss. "Olen elanud valesti, vales kohas ja valede inimestega," ütles ta endale. (lk 9)
Pingil imesid näitsikud õlut ja vaatasid läbi pudeliklaasi laisalt möödujaid. "Neil on veel igavam kui minul," mõtles Ljutõi neist mööda minnes. Ta ostis leivakioskist saiapätsi ja näris seda, astus edasi. Perelõunad olid Lethesse kadunud juba enne abieluvoodit. (lk 9)
"Iga inimest tuleb vaadata nii, nagu ta oleks süüdi mõistetud ja sureb täna," kordas Jupats jutlustaja sõnu, mida ta oli lugenud kiriku ajakirjast. Viimasel ajal oli ta hakanud pühakojas käima, küünitades vaatama ikoone, mida suudlema ta ei ulatanud. "Siis oleme kõik üksteise vastu lahkemad ja kannatlikumad."

"Iga inimest tuleb vaadata nii, nagu ta oleks saanud tellimuse sinu kõrvaldamiseks ja võib iga hetk haarata püstoli," torises Mogila silmi avamata. "Siis hakkame üksteisesse suhtuma nii, nagu me seda väärt oleme!" (lk 10)

Bandiitide võim linnas oli piiramatu, neid kardeti rohkem kui politseid, teades, et nood elavad juba ammu bandiitide seaduste järgi. Tuli ette, et abi järele mindi bandiitide juurde, paluti kaitsta ülbeks läinud ametniku eest, ja kui tolle seisus ei olnud kõrge, tungisid bandiidid tema majja, keerasid peidikud pahupidi ja sundisid alla kirjutama vajalikele paberitele. Mogila parem käsi - bandiit, kelle hüüdnimi oli Saam - nimetas seda rahva õigusemõistmiseks ning oli inimesi, kes rõõmustasid, et linnas leidus neid, kes said astuda välja lihtsate inimeste kaitseks.

Ükskord, löönud jalaga ukse lahti, peksid bandiidid administratsiooni ametniku nii hullusti läbi, et too heitis paari tunni pärast hinge. "Kõik küsivad ja mina küsisin," kordas ta verekorpades huultega, kui teda läbi vaadanud arst osutas sanitaridele surnukuuri. "Kas ma siis küsisin ülemäära palju?..." (lk 10)

Ka Ljutõi töökaaslane oli läinud bandiitide juurde ja palunud peksta enda võlgnikult välja suurt summat raha, mida klassivend talle juba aastaid polnud tagasi maksnud. Mees oli võtnud sõpradelt laenu ja püüdnud avada oma ettevõtte, kuid põlenud läbi ning nüüd peitis ennast pudelisse.

"Mis protsendiga?" haigutas Mogila rusikasse.

Mees lõi käega:

"Sada!"

Bandiit kergitas kulmu.

"Ega ma siis raha pärast," seletas Ljutõi töökaaslane. "Raha mul vaja ei ole, võtke endale. Põhimõtte pärast: kui laenasid, maksa tagasi."

"Hea põhimõte," muigas Mogila. "Noh, siis homme samal ajal ootan ma sind rahaga. Maksad tagasi kahekordse summa: enda eest ja sõbra eest. Võid maksta osade kaupa."

Mees tõi veel mitu nädalat bandiitidele raha, pannud paksud patakad kilekotti. Ta pidi laenama, müüma maha vana auto ja naise sõrmused, ning kui ta oli bandiitidele kõik viimase kopikani ära maksnud, kohtas klassivenda, embas teda ja tiris ta lähimasse poodi pudeli järele. "Inimesed jagunevad nendeks, kes oma arveid ei maksa, ja nendeks, kes maksavad võõraid arveid," korrutas ta pärast teist klaasi ja lilla ninaga klassivend noogutas nõusoleku märgiks. (lk 10-11)

Severina oli nii kenakene, et nägi isegi kõverpeeglis ilus välja. Lastekodu hoidjatädi valas joomaseid pisaraid ega suutnud teda ära imetleda. Naisel endal lapsi ei olnud, mees oli ta maha jätnud. Ta valvas päevad ja ööd läbi lastekodus ning lõpuks kolis kõigi asjadega sinna. Iga last äiutades kujutas ta ette, et see on tema enda laps, kujutles, kuidas ta oli teda kandnud ja valudes sünnitanud, nii et läks peast päris segaseks ja rääkis oma väikestega päevad läbi.

Õppimine Severinal ei edenenud, ta jättis kooli pooleli, luges silpide kaupa, rehkendas sõrmede peal ega saanud aru, miks on maailm nagu orbudekodu, kus elavad mahajäetud ja tigedad lapsed. (lk 15)

Oma hüüdnime oli Saam saanud kitsaste ja sügaval aukus silmade ning väikese ja jässaka kasvu järgi. Tema kohta öeldi, et ta painutab oma pilguga hobuseraudu, kuid erinevalt Mogilast oli Saam ettevaatlik ja liikus elus edasi nagu kõuts mööda aknalauda. Keegi ei mäletanud, millal ta oli linna ilmunud ja kust ta oli tulnud. Endast ta ei rääkinud, naljatas, et sündis siis, kui oli haaranud noa järele, aga noa järele oli haaranud siis, kui sündis. (lk 15)
Lastekodus käis Severina veel ainult lapsehoidja matustel. Joonud ühe sõõmuga pudeli tühjaks, oli lapsehoidja nuttes lämmatanud mitu last.

"Te vaesed ja õnnetud, milleks teile elu, parem on surra," oli ta halanud, pitsitades laste kaelasid.

Surnud lapsi jumalagajätuks suudelnud, oli ta aknast välja astunud, ajanud käed laiali, justkui kavatsenuks sattuda lastekodust otse taevasse.

Surnuid maeti kogu linnaga. Protsessioon liikus surnukuurist kalmistule ning inimesed peatusid tänava ääres, saates lapsi viimsele teekonnale. Kuid lapsehoidja maeti maha salaja. Kirst pandi lastekodu koridori ja selle ümber seisvad lapsed löristasid ninaga, vaadates vaikides naise nutetud nägu, millel oli tardunud valugrimass. Nad kujutlesid, kuidas lapsehoidja oli neid süles kiigutanud ja hällilaulu laulnud oma ärajoodud häälega, ning mõtlesid, et mitte keegi peale selle kohutava naise ei olnud neid nii tugevasti armastanud.

Severina astus kadunukese juurde, suudles teda mõlemale põsele, puhkes ta rinna najal nutma - ning tema kannul panid kooris ulguma ka lastekodu asukad. Õhtu eel viisid vanemad lapsed kirstu kalmistule, lasksid selle hauda (nagu lapsehoidja neid ennast kunagi hoolikalt voodisse oli pannud), viskasid kiiresti mulla peale ja seadsid püsti rauast mälestusmärgi, millel polnud ei nime ega fotot. (lk 17)

Põhjas ei lõpe talv isegi suvel. Hommik oli külm, lõikudel pragises jääkoorik ja suust tuli auru. Mööda teed löntsis karvu ajav peni, saba jalgade vahel, ja puudel mustendavad varesed sarnanesid vanade klatšimooridega, kes on tumeda rätiku pähe sidunud. (lk 18)
Nüüd oli garaažide juures istumise välja tõrjunud televiisor, millega koos saadeti õhtuid mööda nagu sõbraga. Ka Ljutõi ise ei kujutanud elu ette ilma televiisori karjeteta, vaidlusteta, naeruta ja pisarateta, ilma uudisteta, loosungiteta, reklaamita, igavate ettekanneteta, lauludeta, oieteta ja pominata, mis täitsid ta toa, laiendasid selle seinu kogu maailma ulatuses ja surusid tema enese mina kokku pikseliks. Aga nüüd olid ta kõrvad topitud täis vaikust otsekui vatti ning näis, et see võib kuulmekile rebestada. (lk 18)
"Väike inimene väikeses linnas, väike inimene väikeses linnas," pomises ta, lutsides sõnu nagu klaaskomme, otsekui leides nendes mingi uue mõtte. (lk 19)
Nooruses oli iga päev lõppenud, ilma et oleks jõudnud alatagi, samas kui aastad venisid lõpmatu roduna ja näis, et ees ootas igavik. Ent vanuse kasvades muutusid päevad igavaks ja vintskeks ning Ljutõile tundus, et iga kalendrist rebitud leht luges mitte päeva, vaid aasta eest, ning seepärast kihutas elu akna tagant mööda maastikupiltidena, mida ta ei jõudnud õieti vaadatagi. Nüüd aga oleks ta nagu peatuses välja astunud, et päevi oma käega puudutada. (lk 19)
Politseijaoskonna juures valitses vaikus, patrullimehed tukkusid. Astmetel lamas purjus näitsik, katkised sukad jalas, trellitatud akende taga valitses pimedus. Ljutõi kummardus magaja kohale ja kohendas tema üleskerkinud seelikut, lõi risti ette ja astus jaoskonda sisse.

Korrapidaja kuulas raadiot, surunud selle endale vastu rinda nagu imiku. Ljutõi vaatas tükk aega tema lukkukeeratud nägu, kuni politseinik lõpuks pilgu tõstis. Riividega kolistades lõi ta lahti korrapidajaruumi ukse ja tormas Ljutõi juurde. Saveli tõstis käed.

"Mine minema!" karjus korrapidaja teda tänavale tõugates. "Kao siit! Ei tohi! Välja!"

"Ma olen Saveli Ljutõi, kes laskis Mogila maha."

"Tapavad ära! Jookse, muidu tapavad!"

"Kuhu?"

"Jookse ja ära tagasi tule!"

Korrapidaja lõi ukse kinni.

"Kuhu ma pean jooksma? Kuhu?" tiris Ljutõi ust, kuid see oli lukus.

Saveli istus näitsiku kõrvale ja haaras kätega peast. Küüraka tänavalaterna all kägises telefoniputka, selle uks peksles tuule käes nagu vigase linnu tiib. Hoone seinal rippusid kurjategijate ja teadmata kadunuks jäänute portreed, fotod olid läbisegi, nii et neid vaadates ei saanud korrapealt arugi, kes oli kurjategija ja kes oli ohver. (lk 20)

Korrapidaja avas akna.

"Säh, võta! Alguseks aitab!" sirutas ta kortsus rahatähti läbi trellide. "Mine ära! Sa pole siin olnud!"

Saveli võttis raha ja vaatas korrapidajat. Neid eraldas võre ning Ljutõi ei saanud kuidagi aru, kumb neist oli puuris ja kumb vabaduses. (lk 21)

Ljutõi oli igas seltskonnas liigne nagu viies ratas. Peoõhtutel toetas ta seina, linna pidupäevadel lonkis üksinda rahva hulgas ringi, töökaaslaste korraldatud koosviibimistel istus terve õhtu, pilk taldrikus, kodus rääkis iseendaga. Nüüd aga hiilis piki majaseinu, tundes, kuidas üksindus, mida ta oli endas kandnud nagu last, oli lõpuks temast lahti lasknud.
Ta kompas imestunult oma sisemust ning leidis, et Saveli Ljutõi kehasse on asunud veel üks Ljutõi, ning mõistis vaimustusega, et ei saa ette öelda, mida too järgmisel hetkel teeb.

"Ega see skisofreenia ei ole?" muigas ta, rahustades end mõttega, et arulage normaalsete seas on sama hea kui normaalne hullude seas, ja kes teab, võib-olla on ta alles nüüd vabanenud hingevaevast, milles seisnes tema senine elu. (lk 21)

Varem oli Ljutõil olnud tunne, et tema tulevik on juba möödas, aga minevik ei olegi pärale jõudnud. Venivad hallid argipäevad kuhjusid, hingasid üksteisele kuklasse ning juba oli tulnud nähtavale selle talumatult igava ja pika rodu saba. Kuid endale küünarnukkidega teed tehes olid tunginud sellesse rodusse päevad, mis pöörasid ta elu pahupidi, nii et Ljutõi tundis, kuidas möödanik jäi tema najale rippuma nagu tüütu sõbranna ja tulevik tõukas selga. (lk 21)
Ljutõi küürutas maadligi, pressis end garaažide vahelt läbi ja jooksis metsa. Mädanevad juurikad takerdusid jalgadesse ega lasknud joosta, oksad haarasid riietest kinni ja kraapisid nägu. Arveteklaarimist võis ta vältida ainult siis, kui pöördunuks tagasi linna, millest jälitamine oli ta ära lõiganud, metsas ei olnud end kuhugi peita. (lk 23)

Välislingid