Kilekott

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Trash bin in Paris.jpg

Kilekott on õhuke surnud dinosaurustest valmistatud kott, 20. sajandi keskpaigast alates üldlevinud tarbeese ja keskkonnaprobleem.

Proosa[muuda]

  • Romaanis leidub hulganisti lapse pilgu läbi nähtud olmedetaile (kile­kotid, talongid, järjekorrad, potipõllundus, põrandaalune kaubavahetus jne), mida oleme juba kohanud, kes rõõmsa äratundmise, kes võõristusega, ka Oksaneni "Stalini lehmades". Kui kolm aastat Katrinast vanem Sofi kirjeldab värvikalt oma lapsepõlve kilekoti-Eestit soomlase pilgu läbi, siis Kalda lapstegelane annab ehedalt edasi tunnet, kuidas välismaalasi vaadati kui ebamaiseid olendeid, kes "toituvad värvilistest kommidest, lagritsast, banaanidest ja suitsuvorstist ning joovad peale apelsinimaitsega Jaffa limonaadi" (lk 69).


  • Kõik algas igatsusest värviliste lääne kilekottide järele. Sügaval Brežnevi ajal oli Soome või isegi lda-Saksa päritolu plastikaatkott omamoodi vabaduse sümbol. Sealtsaadik algas idaeurooplaste vaikne ja pöördumatu transformatsioon kileinimesteks.
Hiina plastmass tungib kõikjale. Isegi sajanditevanune heinategu vandus viimaks alla plasti võidukäigule. Puust rehapulkade ja heinakuhjade asemele tulid kuidagi märkamatult plastrehad ja hirmkoledad valgest kilest heinarullid. Oriendi tumedam pool rullib meist üle vaikse budanaeratuse saatel. Silorullid maastikul meenutavad mingi eelajaloolise koletise mune. Tuhande aasta pärast leiavad arheoloogid maapõuest veise kolba kõrvalt kummalised valged moodustised ja torkavad need puhastuspintsli varrega katki. August pahvab välja veidike paha haisu ja kole hiidmuna variseb põrmuks. Uurijad hoiavad hinge kinni ja püstitavad hüpoteesi, et need haisvad kookonid on eelajaloolise sauruse munad, kes pistsid nahka post-neandertali inimese. Tolle ajastu kultuurikiht nimetatakse ohtrate plastmassleidude järgi aga maksi-plastotseeniks.

Luule[muuda]

Mõtlen sulavatele liustikele,
delfiinidele, merihobudele,
angerja teekonnale,
näkineidudele ja sireenidele,
kes ei laula enam ammu kalade,
vaid puntraks keerdunud
plastikumägede keskel.
Kui palju on neil aega?
Kui palju on meil aega?

Kas me jõuame andestada
kilekotibuumi vallapäästjatele
ja neile, kes pidasid nailonsärki,
plasttopsi ning -kõrt arengu näitajaks,
kuigi igas särgis, topsis, kõrres ja kotis
oli lõks, mida tassiti riigist riiki,
ilma et seda oleks märganud ükski toll?

  • Livia Viitol, "Puhast leiba ja vett", rmt: "Suur suleaeg", Libri Livoniae, 2020, lk 10-11
Wikipedia-logo-v2.svg
Vikipeedias leidub artikkel