Kiilaspäisus
Proosa
[muuda]- Hännisel tuli tahtmine nii pead raputada, et juuksed lendaksid. Nagu võis vahel näha arutuid lapsi vähimagi põhjuseta tegemas, eriti suviti, kui nad õues möllasid. Aga juustest polnud ju suurt rohkem järel kui mälestus. (lk 243-244)
- Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981
- Parajasti sel ajal, kui lapsed värava peal istudes pirne sõid, tuli linna poolt üks tüdruk. Istujaid nähes ta peatus ja küsis:
- "Kas te pole näinud minu isa siit mööda minemas?"
- "Tjah," ütles Pipi. "Kuidas ta välja näeb, kas tal on sinised silmad?"
- "Jah," kostis tüdruk.
- "Üsna suur mees, mitte liiga pikk, mitte liiga lühike?"
- "Jah," ütles tüdruk.
- "Tal on must kaabu ja mustad kingad?"
- "Jah, just nimelt," kinnitas tüdruk õhinal.
- "Ei, teda me pole näinud," ütles Pipi veendunult.
- Tüdruk tegi jahmunud näo ja astus sõnagi lausumata edasi.
- "Oota natuke," hüüdis Pipi talle järele. "Kas ta on kiilaspäine?"
- "Ei, kindlasti mitte," vastas tüdruk tigedalt.
- "Tema õnn," tähendas Pipi ja sülitas pirnisüdame välja.
- Tüdruk tõttas edasi, kuid siis hüüdis Pipi:
- "Kas tal on ehk üleloomulikult suured kõrvad, mis ulatuvad õlgadeni?"
- "Ei," vastas tüdruk ja pööras hämmeldunult ringi. "Ega sa ei taha öelda,et nägid mõnda meest, kes nii suurte kõrvadega mööda läks?"
- "Ma pole kunagi näinud kedagi, kes kõrvadega käiks," ütles Pipi. "Kõik, keda ma tean, käivad jalgadega." (lk 42-43)
- Astrid Lindgren, "Pipi Pikksukk", rmt: "Pipi Pikksuka lood". Tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Eesti Raamat, 1999, 4. trükk