Pirn

Pirn on pirnipuu vili.

Proosa

Nii pea kui ta [Jaan Tatikas] oma enese jalgade pääl kõndida tohtis, ilmus ka kohe tema selge ja kindel tahtmine oma nime inimeste suhu sobitada, nimelt sel wiisil, et ta keelu wastu akna pääle ronis ja säält wälja kukkus. Aken oli wäga kõrges ja Jaan oleks kergesti oma kuulsuse himu ohwriks wõinud saada; aga tema õnneks läks just sel silmapilgul Wene aednik, ilmatu lai sõstra-korw pää pääl, akna alt mööda; Jaan kukkus korwi sisse ja muutis sõstrad — sõstra-moosiks. Kui teda säält wälja aidati, oli ta terwe, aga pisut uimane ning suure sisse tehtud pirni nägu. Uulitsapoisid lakkusiwad ta suure isuga puhtaks. Terwe nädali jooksul ei räägitud Tallinnas muust kui sõstratega sisse tehtud poisikesest.
- Eduard Bornhöhe, "Kuulsuse narrid", 1. peatükk

Praegu ei mõelnud Paul ei endast ega Tolstoist, vaid kas mrs. Ramsayl on ehk jahe, kas tuul tõmbab, kas ta sooviks pirni.

Ei, vastas mrs. Ramsay, ta ei taha pirni. Ta oli puuviljavaagnat tõepoolest (ise seda tajumata) kadedalt valvanud, lootes, et keegi seda ei puuduta. Tema pilk oli rännanud viljade kumeruste ja varjude vahel sinna-tänna, libisedes üle viinamarjade lopsaka purpuri, siis üle merikarbi sarvse ääre, kõrvutades kollast ja punast, looklevaid ja ümaraid vorme, teadmata, miks ta seda teeb, või miks teda igal vaatamisel valdab üha sügavam rahu; kuni, oh kui kahju, et nad seda pidid tegema — üks käsi sirutus, võttis pirni ja rikkus kõik.

Virginia Woolf, "Tuletorni juurde", tlk Malle Talvet ja Jaak Rähesoo, LR 5-7 1983, lk 79

Esimesena tuli professor Pirn Pirnipuu, lauluõpetaja, viiul kaenlas.

Tema kannul lendas terve parv kärbseid ja herilasi, sest Pirn Pirnipuu viiul oli valmistatud lõhnava ja mahlaka pirni poolikust, aga nagu teada, kaotavad kärbsed pirne nähes kergesti pea.

Sageli juhtus Pirn Pirnipuu kontsertide ajal, et kuulajad püsti tõusid ja teda hoiatasid:

"Professor, ettevaatust: viiuli otsas istub suur kärbes!"

Pirn Pirnipuu katkestas kontserdi ja pidas poognaga kärbsele jahti.

Mõnikord puges ta viiulisse ussike ja kaevas sellesse pikki koridore, mänguriist kannatas selle all ja professor pidi muretsema uue, kui ta puhtalt mängida tahtis.

Gianni Rodari, "Cipollino seiklused", tlk Aleksander Kurtna, 4. trükk, 2011

Luule

Pilk uidass müüda veerikide ridu, koorekirne;
käis üle kõrvitside valgist nõlvest.
Sääl äkiste... näi mia laastupõhun pirne,
prinke, siledit ku Messaliina põlve —

mia küüniti neid — tühjald tagase tõi käe:
aig veeräntsada il'lemb. Ja möödan külläpäev.

Nikolai Baturin, "Turg toona" kogus "Sinivald" (1990), lk 122