Eeva Joenpelto

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti
Eeva Joenpelto, 1984.
Eeva Joenpelto (paremal) ja Soome president Urho Kaleva Kekkonen (vasakul) Soome iseseisvuspäeval 1958. aastal.

Eeva Elisabeth Joenpelto (aastast 1945 Hellemann; 17. juuni 1921 Sammatti, Soome – 28. jaanuar 2004 Lohja, Soome) oli soome kirjanik. Ta kasutas ka varjunimesid Eeva Helle ja Eeva Autere.

"Tõmbab ustest ja akendest"[muuda]

Tsitaadid väljaandest: Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981 (originaalis "Vetää kaikista ovista").

  • On mitmesuguseid legende. Nii üllaid, nii ilusaid, et neist hõõgavast vaiksest võimust jätkub paljudeks eelolevateks aastakümneteks. Ja nii karme ning julmi, et mehed ja naised, kes kord nende käiku mõjutasid, hallipäistena ja vanadusnõtradena enam adudagi ei suuda, et juttu on neist ja nende tegudest. Ilusaile lugudele ilmselt polegi seletust — on ju ajast-arust rääkida heast südamest, aususest, õiglusest —, aga nurjatud lood nõutavad pühakirjagi esile. On käsk, et ülekohus kolmandast ja neljandast põlvest saadik kätte nuheldakse. Ja tõesti, ütlen ma teile.
Kuid vahest pole reetmist, kuritarvitust või julmust siiski niivõrd vaja karta kui seda, et hakkad petma iseennast.
Ja legendid jätkuvad, ükskõik kui kindlalt ka otsustatakse eelmise aastasaja või vähemalt eelmise aastakümne und edasi magada. Siin ei aita miski. Sest nii jätkub elu, kevade tulek, uue loomine. Lihtsalt ja žestideta nagu päikesetõus. Ööd hommikuta pole ju eales. Ja inimene saab ikka, mida ta tõsiselt tahab. Ning kui lootus aitab tihti, siis usk aitab alati, öeldakse. (lk 5, romaani algus)
  • Ometi oli küla ikka veel nagu suletud ustega majamürakas. Aga sagarad hakkasid ajapikku seintes logisema, ukselauad hõrenema, hakkas tõmbama ja vihisema. Mõni uks läks iseenesest lahti, teisel lükati riiv seestpoolt eest, kolmandale leidus võti. (lk 6)
  • Hännise-taolised tulnukad uskusid meelsasti, mida väideti. Küla põlisasukad olid kõrgid, iseteadlikud ja omaettehoiduvad. Sugupõlvede vältel lubjast vett juues olid neist saanud pikad ja kõhetud, aga sitked inimesed. Nõbud naisid nõbusid, sest mis sest verest ja varandusest ikka segama hakata. Ja vihuviimaks tõusis neile vist pähe ka tselluloosi mäda hais. (lk 6)
  • Aga seda, et vabrikandid olid peened härrased, ei saanud küll eitada. Konjakiklaase tõstes vestlesid nad isekeskis viies võõras keeles, soome sõna suhu võtmata. Eks nad olnudki ju rootslased, kelle silmis maa täbar olukord ainult germaanlaste ja slaavlaste vahelisest võitlusest tulenes. Kaalutlevad, raskepärased ja süngemeelsed soomlased olid madalamal tasemel kui nemad, ettevõtlikud ja vabad, lisaks veel sõdalastest põlvnevad germaanlased. Eks andnud see määratu poolehoid, mida mingisugune sotsialism soomlaste hulgas oli võitnud, see ilme, mille nad talle andsid, see moraalne metsistumine, mis sellega kaasnes, nende masside kohta rohkem kui ebameeldiva tunnistuse. Kuna seik, et sotsialism rootslastelt vähe toetust leidis, osutas seevastu tervele mõistusele ja uhkele iseteadvusele, mis on juba vanast ajast olnud germaanlaste aadlitunnuseks. (lk 6)
  • Kammerjunkur ja laevakapten polnud oma mõtete poolest ümbruskonna põlisasukaist, nendest Rautalinidest, Afeltidest, Hemmilötest, Alenitest, Harmidest ja Julinitest kuigi kaugel. Nad lihtsalt ei tundnud neid. Inimesed nende vabrikuis olid mujalt pärit popsikari, ja sedagi tundsid nad ainult paberi peal ja kui otsustusvõimetut, järeleandlikku, aga vahel äkisti mässama hakkavat massi. Ettevaatamiseks oli põhjust.
Tõllaga, hiljem juba ka autoga sõitsid nad vahel läbi küla. Jäigad nagu tühjad, pealaest jalatallani rautatud keskaegsed sõjarüüd, istusid nad tagaistmel. Ja ega too hatune, teelt eest pöörav vägi osanud neid inimestena ette kujutadagi. (lk 6-7)
  • Teotsemist suunates käis sellel maal vere hääl mõistuse häälest ikka üle, Siinmail oli harjutud rästikuist kubisevat põldu kündma. Kui rästikuid polnud, tuli nad luua. (lk 7)
  • Ja olgu tema unenäod kui uhked tahes, nüüd olid juba mõned teisedki unenägemiskunsti selgeks saanud. Isegi pikaldased soomlased, need punikud muidugi, kellele vastu pead anti, kuid kes nüüd jälle endale eluvaimu sisse püüdsid saada, aga ka mõned teised. Eelkõige kaugemalt tulnud. Ilmsi und nähes olid nad siia kanti ju jõudnudki.
Ja kõik küllalt vastupidavad unelmad täituvad alati mingil moel, ainult tihtilugu nii hilja, et on juba ootamast lakatud või siis unustatudki, mida oodati. (lk 8)
Kuid vaevatuna soovis ta nii mõnigi kord, et oleks maailmas päris üksipäini. Oleks taevaisa enne kõigi aegade algust. Aga kus sa sellega, oli omi ja võõraid, naisi ja lapsi, rahahäda ja loodusseadusi, põikpäisust, rumalust, liha nõtrust ja järeleandmatust. Siin oli raske sirget kurssi pidada. Sestap ei tulnud sellest ei läbini õilsat ega ka mitte jõhkrat lugu. Aga kes olekski võimeline ütlema, missugune valge on küllalt valge ja missugune must kõige mustem? (lk 8)
  • Päike lõõmas otse sisse ja akent ei saanud avada. See oli veel talvejärgselt kinni kleebitud. Võis seda olla koguni eelmisest talvest saadik, sest aastaaegadele polnud siin suurt mahti olnud tähelepanu pöörata. Hea, kui veel hing sisse jäi ja pere koos püsis. (lk 9)
  • Ta kavatses pliiti puhastavale teenijale midagi öelda, kuid jättis selle tegemata. Seeasemel läks ja lükkas ta vööruse- ja õueukse lahti, riskides isegi sellega, et saialõhn võis õue kanduda. Kõigega pidi ette vaatama ja arvestama. Kuigi ta oli küpsetanud omaenda viimasest, põrandaaluses peidikus alles hoitud jahust. Niisiis viimasest, sest lehes oli seisnud, et varsti tuleb uut jagamisele. Kes teab, kust, aga välismaa laevadelt igatahes. (lk 9)
  • Kuigi, jah — Hänniska ei ohanud, ainult nentis seda —, inimene märkas alles siis, kui oli kakskümmend kaheksa aastat abielus olnud, et ta magas võhivõõra kõrval. (lk 9)
  • Õu oli jürikuiselt paljas. Pealelõunapäike vedas sinna põigiti musti kasetüvesiile, mis tema välja vaadates nihkusid üle kaevukaane ja siis üle sõrmkübarlillede risaräsakile murdunud mulluste varte. Teenija läks üle õue kuuri ja tuli tühja ämbriga tagasi. Vana inimesekõbi, omal ajal kodukülast välja aidatud. Mida temagi küll võis mõelda, või kas ta üldse mõtles? (lk 10)
  • "Praegalt on parem, kui üldse midagi meelde ei tuleta, ainult elad ja oled naasama."
Teenija läks pliidi juurde ja jäi sinna jõude seisma.
"Eks sii oo ju ikke nii olnd?"
"On, on." (lk 11)
  • Silmad kissis, jäi Hänniska puude latvu vahtima, õhk ei väratanudki, aga raagus oksad liigatasid, krabisesid endamisi ja igikestvaina, kuni neilegi kord kirves surma tuleb tooma. Ta seisis seljaga maja poole, mille perenaine ta oli. Temas oli kogu kahekordse hoone vankumatus ja võimsus. (lk 11-12)
  • Tuline tusk tõusis, sest Salme Hänninen ei talunud mitte mingisugust ohjeldamatust. "Marutasite sedasi, et tavaline inime ei teand änam, kuhu minna. Julini magadiskambrisse viskasite ka veel pommi, perenaise tapsite ära, see oli igastahes peris ilmsüüta inime. Ja peremees oleks läind sama teed, kui põleks juhtumisi tallis olnd. Ja millas see oli, mullu suvel, kui pidi juba rahu olema." (lk 12)
  • [Gröönrooska:] "Vaata või seda kätt, sa vaata. Sii oo ennem õmmeldki. Kas oo meeles? Kleitisi ja padjapöörisi. Ja linapitsisi oo heegeldand, niisukesi nigu teil. Vaata. Vaata, kudas vabiseb. Mis nõela sii änam hoida saab?" (lk 12-13)
  • [Hänniska:] "No eks nüid ole kõigil närvid läbi. Ja ju Gröönroos ikke rohkem süüdi oli kui teised, et nad teda tulema ei last. Seda me peame ikke uskuma, et õigus sünnib. Kus sa muidu. Ju ta tegi vast kihutustööd või oli peris mõni ülemus kohe?"
"Gröönroos vai?" Lesel vajus suu ammuli. "Ülemus? Jumal hoidku, põlnd ta muud ühti kui igavene lõuapoolik. Oleks veel et oleks ülemus olnd."
"No aga Vieno? Ju sääl mõni süü peab ikke olema, ei nad teda sääl muidu ilmaasjata sööda ja jooda."
"Sa mõtled toitu ja joogipoolist vai? Põle kuuldki. Aga kui keegi süidi oo, siis mina, mina neid sinna tõukasin. Mina jah. Kui sai mõeldud, et nüid ometi tehtakse õigust. Et saab parem."
"Noh, ja kas sai?" (lk 13)
  • Majas joosti mööda treppi üles-alla, nii et kostis ühtlane müdin. Siis avati palkoniuks ja välja hakkas kostma grammofonimängu. Teed mööda vurasid üksteise järel vankrid, rattad rigisesid ja kabjad kõlksusid. Hakkas tulema inimesi, jalamehi ja naisi ühtejärge, vabrikus oli lõppenud vahetus ja tööliskasarmud hakkasid täituma. Lapsed kisendasid, emad riidlesid ja vandusid, kusagil ulgus lakkamata koer, nagu oleks ta vankrirataste alla jäänud. Hääled andsid teada, mis maailmas sündis, siia varjulisse kohta ei paistnud midagi. Ainult üks võõras valge kass tuli puude vahelt ja istus kaevukaanele päikese kätte, saba hoolikalt ümber esikäppade keeratud. Ta avas oma roosa suu, nii et sellest sai pikk püstloodis hääletu kriips, volksas siis minema ja kadus. (lk 15)
  • Hänniska ei kuulnud, kuigi püüdis kuulata. Tal olid oma mured nagu kõigil. Olgu missugune sõda või mäss tahes, lapsed said täiskasvanuks ja hakkasid hirmu tegema. Nad ei paistnud millestki õppust võtvat, ükskõik kui palju nad ka koolis ei käinud, neis küpsesid vist nende isade patud, tehes neid talitsematuks ja võõraks. (lk 15)
  • [Gröönrooska Hänniskale:] "Kas sa mäletad, mida kõike me mõelsime, kui noored olime? Õhtad otsa istusime järve veeres ja vahtisime vesiroosa vai mis lilla ja vesi muudku jooksis üle tammi. Kas meie vahel siis kah nii suur vahe oli? Vissist oli, kui mõni oleks nii tark olnd. Sa olid ainukene laps ja said rahvakooliski käia, läksid peenikeseks ja hakkasid peenikeselt rääkima ka. Meil oli tuba lapsi täis et hoidku jumal ja nälg alailma. Nii et küll säält juba selle jaoks kooli sai, mis nüid käes oo. Aga toda vahet ei tulnd mitte pähegi. Kas mäletad, mida kõike sääl sai mõeldud?"
"Küll ma ikke mäletan ka."
"Sedasi jah. Mul oo meeles, et mõelsime, et kui saaks ainult mehele, siis oleks elu korras. Et oleks ommetigi keski, kelle õla pääle pääd panna. Et oleks üks siid ja sammet puha. Säh sulle nüid. Põle siidist ja sammetist õhkagi, ja olgu nad olemata, ega hooligi. Sul ikke oli parem õnn, said prouaks. Mina sain ainult Gröönroosi. Mis ta oli, kandimehe poeg, vähe vigane kah, jalad käisid vinka-vänka all. Oma kodu põlnd tal ilmaski olnd. Mis tast oleks võindki tulla. Kui ta isa ää sures, ei jäänd sellest muud järgi kui kirves, habemenuga ja viiul. Viiul jah. Aga ma ütlen sulle, mu jaoks oli ta hää nõnnasamagi. Oli ta misuke tahes, mitte ainumast päeva ei annaks ma ää. Ta ju magas teistega ka, küll sa tead. Igasugu litsisi oli. Ja jõi ja mürgeldas ja pärast nuttis. Vahel ma mõelsin, et nüid ta oo mulle nii hirmsast haiget teind, et surm ka ei saa änam hullem olla. Ta oli mu jaoks mitu korda nigu surnd, sedasi ma vähemalt mõelsin. Ja mitte ühte hääd sõna ilmaski, ei miskit saadanama õlga pää panemiseks. Vahel oleks sellest küll olnd. Aga tead, kui ta siis ikke tagasi tuli ja sääl laua otsas istus ja laki ja pigi ja viina järgi haises. Ja ma sain vähemalt ta räbalaid ja kaltsusi pesta. Ta oli ja ta elas. Aga nüid."
"Ära nüid, Tilta. Põle keski miskit siidi ega sammetit saand. Ära nüid."
"Nigu ma öelsin, ta oli ja ta elas. Aga siis tulivad niisukesed asjad, et ma pean neid siis kah veel meeles, kui ma juba muld olen. Peris kindel, et pean." (lk 15-16)
  • Teiste hulgas oli siis seegi päev. Sellest, millal sakslased Hangost tulid ja puhta töö tegid, sai vist alles aasta? Juubeldamise ja meelekibeduse lõpmata pikast ööpäevast? Pärast seda oli hommik koitnud ja öö laskunud kolmsada kuuskümmend viis korda, aga maa vankus ikka veel jalge all, võidupärjad olid nii värsked nagu eile punutud ja haavadest igritses aina verd.
Kuid loodusel polnud sellega asja, ta ei teinud seda teadmagi. Nagu harilikult seisid kirikaia ääres raagus jalakad ja pärnad, valmistudes pungi paisutama, nagu harilikult rändasid taeva all pilverünkad, nagu harilikult nõtkus maagi raskete saabaste all. Pastor rääkis ühel kevadel saksa, teisel soome keelt, aga tuul tuli ikka põhjast ja häpistas põsenukke. Ning iga kord, kui tornikellad kõmisema hakkasid, tõusid hakid raagpesadest kirikukupli alt lendu ja tegid väikese ringi.
Päeva auks olid koolid ja kõik ärid kinni, välja arvatud apteek muidugi. Vabrikutöölistelegi oli vaba päev antud. Tuli jõude olla, meenutada, ilmetul näol teeristmikel jõlkuda, lasilail istuda või kusagil piduliste selja taga tukerdada. Kuni pasunahääl, laulud ja aina valjenevad kõned lasipuud puhtaks ja teed tühjaks pühkisid. Aga ka jalga lasta polnud hea. Seevastu tuli otse taevani kuulutada, kui õiglane ja vankumatu kord nüüd maa peal valitses. Ju see pidi siis kostma kööktubades mõnd tulutut pisarat põetavate lesknaiste kõrvugi. (lk 18)
  • Salme pani suu kinni ja lisas sammu. Juba mõnda aega oli ta märganud, et on hakanud valjusti mõtlema. Oli see nüüd õige või vale, aga rumal igatahes. (lk 19)
  • "Aga kas te ka teate," hakkas mees nende kõrval rääkima. "Ma istusin kolm ööd ja päeva kardulakoopas, kui punakaarti nõuti. Paos olin. Eit tõi süüa, laskis korviga alla, ütles otsijatele, et ei tea, kus ma võin olla. No küll oli hää, et mu pää ikke nii palju jagas. Ei oleks ma muidu siin. Aga eit on nüüd hispaania haigusega maas. Ja hobusel häda küljes. Setukas üleni kärnas."
Salme noogutas, ei maailmas olnud õigust. Keda säästis sõda ja kartulikoobas, seda tükkis võtma taud. Kui kaua temagi peret veel hoiti? Sest kummatigi mõtlesid esmalt ikka omade peale, eriti veel, kui olid naisterahvas. (lk 20)
  • Inkeri tonksis letil olevat rohupudelit, et mees seda maha ei unustaks. Tema nägu näis suikuvana ja suured silmad vaatasid maha. Noorest peast oli Inkeril olnud vilets nahk ja vistrikuarmidest ei saa ta vist iial lahti. Aga tal olid ema juuksed, karmid, tihedad ja tumedad, ning ta oli uhke kui põder. Ja tihtipeale niisama vaikiv. Näis, nagu oleks tal mingi tume, valgust kartev saladus. Võib-olla oligi, arvas Anja. Inkeri hakkas lootusetult vananema, oli juba kahekümne viiene. (lk 22-23)
  • Kui tolm oli langenud, sõitsid nad kiiresti edasi, sest Päästearmee ees seisis viis-kuus võõrast meest. Need olid juba riietestki tunda. Kuulusid nende hulka, kes tulid Põhja-Karjalast siia tööd ja leiba otsima. Nende eest pidi end hoidma nagu endiste vene harjuskitegi eest, kes olid siia poode asutanud. Need olid naiste järele maiad. Tollest Aunuse, Põhja-Karjala loost oli raske õiget tolku saada. Seegama Julini Juhani oli sinna läinud, läinud lihtsalt niisama heast peast jaamast, kus ta oli aega surnuks löönud. Ainult nende riietega, mis tal koolist tulles seljas olid, nahkrihmaga köidetud raamatukimp kaenlas, igasuguse muu varustuseta. Oli lihtsalt läinud, sest läks muidki. Ja sealt siis tuli neid teisi asemele, neid, kes jõude seistes naistele mahedal häälel komplimente püüdsid öelda, kes olid kõnekate silmadega. (lk 23-24)
  • Sellest oli juba aastaid ja tema oli olnud nelja-viieteistkümnene. Ometi mäletas ta väheldast vilgast meest, kellele kord kodus kohvi pakuti nagu tuttavatele proovireisijatele vahel ikka. Ta mäletas, kuidas ema oli kooki lõiganud ja lauda katnud. Mees oli kogu aeg kõnelnud, peamiselt papale kõikvõimalikest meeletuina tunduvaist uuendusist, mida Ameerikas põllunduse alal oli tehtud. Ja et need varsti otsaga siiagi pidid jõudma. Et koidab päev, millal hobuseid enam üldse ei kasutata. Et lehmigi lüpstakse masinaga. Et tulevikus on põlluharija sulaseks traktor. Et kraave kaevatakse masinaga ja viligi pekstakse otse põllul, kätt külge panemata. Papa oli uskumatult mühatanud ja Anjale oli ainult uni peale tikkunud. (lk 24-25)
  • "Kas te olete niimoodi olnud?"
"Mismoodi? Ah niimoodi. Voodis, jah?"
Anja punastas, kuid suutis kummi sinnapaika jätta, näo õe poole pöörata ja hädapärast noogutadagi.
"Küllalt, kui tahad teada. Iga kord, kui oleme kokku saanud. Ja ära mõtlegi, et ma kahetsen."
Anjal hakkas kole. Ta oli mõelnud, et ainult teenijatüdrukud ja vabrikuplikad lähevad voodisse ja paarituvad ilma pastori sõnata nagu loomad. (lk 25-26)
  • "Kae, kus nüid oo kehvas osmikus õige peenikesi ja nettisi preilnasid," ütles Gröönrooska, neid tarbetult silmitsedes. "Aga ei ma saa teid kambri ka kutsu. Sääl sii Hilja nüid laudsil magab. Nii nigu ma öelsin, te tulite liiga hilja. Tüdruk suresi ju eila ööse, ikke selle tõve kätte. Vai mis tõbi sii tal änam oligi, ta oli nii viletsaks jäänd."
"Ega jah," ütles Anja, korraks naise poole pöördudes.
"Oi jah. Sai siit halvast ilmast ää. öelge seda Salmele. Ja Hännisele ka. Et nõnna sii õigus maa pääl oo. Et kui tõbi jätt, siis nälg võtab ikke. Punaseid kõngeb nigu loogu. Või mis punane nüid tema, viieteistkune tüdruk. Põlnd veel leeriski käind. Leeris," kordas ta kibedalt. "Vai mis säälgi, muudkui leierda noid usuasje. Põle meitel miskit jumalat." (lk 27)
  • [Gröönrooska:] "Kas te tahate kadunukest näha? Ei, ei te taha ühti. Ma säädsin ta korda, pandsin talle isa valge särgi selga, sukkasi ainult ei mõist kusagilt võtta. Aga küll ta kõlbab ilma sukkadeta kah. Sedasi sii oli, sündis ja kasvas, nende seinte vahel elas ja oli oma aja, siis sures ää. Mis sa siin mõistad, ei miskit." (lk 28)
  • Ega lapse sünd ju teab kui tähelepanuväärne asi olnud. Naised tõid neid nii kaua ilmale, kuni üsk suutis seemet vastu võtta ja organism selle küpseks kasvatada. Siis tuli see valudega välja, nagu seatud oli, ja hakkas karjuma. Nii toimus igas saunas või tagakambris või ärklitoas ja rohkemat seal polnudki. Mõni alaealine ehk suutis sellest huvituda. Mees istus ja jõi sedaaegu pea täis ning igakord mitte sedagi, kui vaid kuidagi häälte eest pakku pääses, esmalt naise pikkade läbilõikavate karjatuste ja siis selle uue käheda nutu eest. (lk 204)
  • Elamine oli ränk töö. Ja armastamine üks vähestest lõbudest, üürike seegi. Enamik naisi vist isegi ei mõelnud oma saatusele, vähemalt ei kõnelnud sellest, sest mida see oleks muutnud. Kui mees enam ei tahtnud ja mujale pöördus, oli see alguses peaaegu kergendus. Pärast sundis see küll hambaid kokku pigistama ja tegi naise lõplikult vanamooriks, kes hoorajaile pesupali kõrvalt armsa jumala kurje karistusi kaela sajatas. Ent oli ometi kergem olla, kui rüpp vahetpidamata täis polnud. Komudes sääri näidates sai siis nooremaile jutustada, kui kohutavaid sünnitusi oli üle elatud. (lk 204)
  • Aga kui elu paranes, tundusid asjad keerulisemaks minevat. Kui polnudki muret igapäevase leiva pärast, puudust vaimuvalgusest ega paljudest vaese seisukohalt lausa vürstlikest lõbudest. Kui võis linade vahel magada ja hammaste, keha ja küünte eest hoolt kanda, tulid ka uued mured. Ja kuidas nendel inimestel nõnda vähe lapsi sündis? Kas olid mehed väetimad või naised jahedamad, lihtsalt küllastunud? No aga kõik need pagana kunstid, nii et lõbu jäi paljalt lõbuks! Või ei pakkunud see enam lõbugi? Ja kui siis seeme mõnikord ilusas terves kehas idanema hakkaski, paistis see mõistuse peast võtvat, kuni alles päris viimasel nädalal saabus rahu. Ent see polnud ilus ja tüüne ootus, vaid ainult nüri alistumine. (lk 204)
  • Vahel juhtus nii, et, kuigi plaan oli ülima täpsusega sepitsetud, väikeses inimpeas aste-astmelt üles ehitatud, vaetud, kõrvale heidetud ja uuesti kavandatud, oli päev, millal seda teostama asuti, sootuks vale. (lk 208)
  • [Hänninen loeb lehte:] "Vankumatu, sihiteadlik ärimees ei kipu prohvetina esinema. Ta teab, millele kõigepealt käed külge panna. Praegu pole unistamiseks mahti. Suured kavatsused nõuavad palju aega, ettevalmistamist ja üksikasjalikku hoolt, aga just praegu ei ole ülearu suurte kavatsuste aeg."
Leht langes iseenesest käest. Ei ole ülearu suurte kavatsuste aeg. Mida see tähendas? Alati oli, pidi olema. Tõrksalt luges ta selle sõnademulina lõpuni:
"Käesolev silmapilk pole mitte teooria, vaid praktika ja tegude aeg. Just praegu peab voolama higi, andmata asu rahulolematusele ja masendusele. On visa ja raugematu töö aeg!"
Jaa, jaa. Aga kuidas tööd teha, kui suured plaanid silmade ees ei seisa. Tuhnitseda võis muidugi alati, selleks polnud suurt tarkust tarvis. Aga kui plaanitseda ei juletud, siis polnud ka mingit edu loota. (lk 209)
  • [Hänninen:] "Kas siis nüüd oleme niikaugel, et sa hakkad minult välja pressima?" küsis ta ja üllatus isegi, et tal sihuke asi üldse pähe oli tulnud.
Naine jahmus.
"Ma uskusin ainult, et sa mind armastad. Ja kes armastab, tahab ka vastutust kanda."
Jumal hoidku! Kes suutis siin nüüd armastusest rääkida. Viiekümne aasta juubelgi seisis ukse ees. Ei, nüüd tuli küll pea selge hoida. Ja kõige parem oli täiesti vait olla. Vana hea kunst. (lk 212)
  • [Sünnitusmajas:] Võõraste käte puudutus jäi ihule nõnda külge, et keha polnud pikka aega enam nagu oma. (lk 216)
  • Kodus oleks vähemalt sedamaid jalule pääsenud ja oma kohvilurri kätte saanud. Siin pidi ainult lamama ja piimaga segatud kuuma vett jooma. Seda nimetati hõbeteeks. (lk 216)
  • Ja siis hakkasid nad jutustama, kuidas kellegi käsi mässu ajal ja pärast seda oli käinud. Praegu olid nad igatahes otsata kanged naised. Jõudu kandus ühelt teisele, miski ei paistnud võimatu. Kui vastu õhtut mõni mees nähtavale ilmus, poleks osanud teda sama loomaliigi esindajaks pidada. Nende lühikeste võõruskäikude ajal laskusid naised armulikult natuke madalamale, jäid vait, isegi virisesid pisut. Aga vada hakkas kohe pihta, kui mehed olid läinud. (lk 217)
  • Anja ei suutnud mõelda. See'p see oligi, Lauri oli tema vastu alati nii hea, et ei võtnudki nagu midagi enda kanda. Laskis Anjal otsustada. Või püüdis ära arvata, mida Anja tahab. Ja Anja omakorda püüdis oletada, mida Lauri tahaks. Ja mõlemad olid hirmul, et arvasid valesti. See tekitas pinget. Mõnikord, praegu, hakkas see lausa ahistama. (lk 219)
  • Neid oli pandud mingit vundamendiauku kaevama. Vange oli olnud paarkümmend ja valvurid olid üleval ringi kõndinud. Juba paar nädalat kaevanud, olid nad teinud säärase hulljulge plaani, et hakkavad kõik korraga süvendiseinu pidi üles ronima. Mõnele jääb see kindlasti viimaseks kukkumiseks, aga mõni pääseb kindlasti ka putku. Ja nii nad olid teinudki. Igavene möll oli lahti läinud, kuid Valfrid, või kes ta nüüd oli, oli süvendiserval suure kivi valmis vaadanud ja kohe selle suunas minema pannud. Ta oli nii kähku sinna jõudnud, et valvuritel polnud mahti tema järele igatsust tundma hakata, sest neil oli üle põllu otse metsa poole lippajate laskmisega niigi tükk tegemist. Tema oli ümber selle kivi tiirutanud, see oli tõesti määratu suur, hoides end ikka sinnapoole, kus polnud valvureid. Kui koguneti langenuid üle lugema, hiilis ta vaikselt metsa. (lk 224)
  • [Vieno:] "Lugu on nii. Kaheksateistkümnendamal aastal oldi mõnel pool valgetest pareminigi relvastatud ja ometi kaotati. Ja nüüd on need omakorda hambuni relvastatud. Mis kasu võiks meil olla mõnedest tühipaljastest relvadest? Sihukesed mõtted tuleb peast täitsa välja visata. Haavad kipitavad veel küllalt. Tookord, kui relv pihku haarati, olid meil ju kõik võimalused uut ühiskonda luua. Niisukesed võimalused olid, et sihukesi pole ühegi maa töölistel veel ilma päälgi olnd. Aga kuidas läks? Tookord olime, kas kuulete, tasavägised, aga nüüd? Kuidas nii pöörase asja peale võib üldse mõelda! Nüüd pole muud kui parlamentaarsest joonest kinni pidada, olgu see nii aeglane tee kui tahes." Talle tundus, nagu oleks ta seda kõnet sadu kordi pidanud.
"Kas sa kuuled, mees!" Gröönrooska hoidis ühes käes pussi, teises kartulit. Ta lükkas käeseljaga rätiku laubalt kõrgemale. "Kas põle hirmus, et sii oo mu oma poeg! Ta oo nõnna peenelt kõnelemagi õppind, nigu oleks teab mis koolis käind. Ta oo kikkis kõrvadega neid va Tanneri saadet mehi kuuland. Ühtevalu neid siia jookseb. Töölismaja ühtejärge täis." (lk 225-226)
  • Nüüd võis Vienogi juba vangilaagri ajast rääkida, ehkki mitte meelsasti. Ta rohkem ainult kuulas ja noogutas. Ta näis alati väga rahulik ja seetõttu vanem, kui ta oli. See rahulikkus polnud igatahes emalt päritud, ja vist ka mitte isalt. Ta oli ainult kuigivõrd lugenud ja mõtlemise läbi selle seisundini jõudnud, mitte alistunud. Visaduselt oli ta küll emaga ühtemoodi. (lk 226)
  • Elu oligi ainult tulemiseks, minemiseks ja sõnelemiseks muutunud. Söömise aegu ikka julges suud lahti teha, muidu oli parem vait olla ja kuulata. (lk 227)
  • [Gröönrooska:] "Ja misuke sii naisterahvas oo? Ei püsind mehe man kah, elab kodus. Aher ja külm inimesetükk, ei mõist elusat tittegi valmis teha. Nigu sii miski kunts või asi oleks. Väntsakas ilmale tuua." (lk 227)
  • [Gröönrooska Anja kohta:] "Sii jüst halb oogi, et ta aitab ja nii põrgu moodu magus oo. Mõni hull hakkabki mõtlema, et need kuradi pursuid oo nii hääd. Ja õilsad, jah." (lk 228)
  • Ja nõnda juhtus, et Gröönrooska köötsutas majast majja käia ja üles kihutada, ise kuivetu ja pisike, aga suured sõnad suus. Kui Vieno õhtul koju tuli, oli uks lukus ja toidust mitte lõhnagi. Nii oli ühel õhtul ja teisel ja ka kolmandal, neljapäeval. Kui Vieno siis tavalisel kombel oli ennast pesnud, riided vahetanud ja pisut hinge tõmmanud, läks ta Kylanderi, esimehe juurde. Ta rääkis, mida teadis. Pühapäevasele koosolekule värvati kommuniste ja tema ema oli vist ainult üks paljudest, kes poolvägisi uusi liikmepileteid pakkusid ja endisi äärmuslasi, nii mehi kui naisi tulema ässitasid. Kylander teadis seda ka, kuid ei uskunud, et kogu sellest rahmeldamisest midagi välja tuleb. (lk 228)
  • Kevad mõjus mingil moel alati. Mehegi nina tundis soojenenud vaigu lõhna ja katusetohulegi vaatasid teise pilguga. Sai ainult pisut üle kahe aasta, kui Vieno oli vangilaagrist koju tulnud, kuid see aeg näis palju pikem. Siis oli ta mõelnud, et nüüd ei saa enam midagi juhtuda, kuid seegi arvamus oli olnud ekslik. Kogu aeg juhtus, ja ühte ja teist. (lk 229)
  • Kui ainult nii olekski, mõtles Vieno. Seda luksust lihtsalt olemas olla. Kuid vist saaks sellestki villand. Aga oleks seda vähemalt pisut sagedamini. Et saaks ennast sisimas lõdvaks lasta. Ringi vaadata, metsahääli kuulata, olla. Ja emagi oleks säärane nagu enne, olgugi et ülearu hoolitsev. Ent need soovid olid võimatud, lapsikud. Kuid vahel lihtsalt tahtsid puhata, eriti kui teadsid, et alati seisis ees uus jõukatsumine. (lk 229-230)
  • "Kas keedan kohvi?" küsis ema ja Vieno noogutas.
"Kas meil on?" küsis Vieno nii moepärast.
"Nõnnapalju ikke. Kui põleks, ei keedaks. Naasama lihtne sii elu oo. Kui oo, siis joodakse. Kui põle, siis põle ja jätetakse joomata." (lk 230)
  • Kohv Vieno tassis jahtus. Ah siis nii kaugele oli mindud, mõtles ta. Ema, ema, sa võiksid vakka olla. Hea inimene, ära räägi. Sa peaksid suud pidama. Oi, ema, ära seleta nii üksipulgi. Ära tee mind nii targaks. Kuidas sa ei taipa, et mulle ei tohi rääkida! Mina ei kuulu nende inimeste hulka. Lase mul natukenegi aega olla. Ara räägi nendest asjadest. Lase mul teadmatuses olla, et ma ei teaks. Kuid ema seletas võidurõõmsalt, peensusteni. Ja Vieno pea võttis uudised vastu ja pani tallele. (lk 230)
  • Ema kuuldus peagi magama jäävat, aga Vieno oli ärkvel. Ta mõtles, et oli juba reede õhtu ja homme laupäev ning seejärel pühapäev. Ta oli otsata väsinud, kuid ei saanud und. Tema keha ei vaevanud miski, tal oli sellepärast paha olla, et ta pidi vähemalt üritama teha midagi, mis paratamatult oleks käinud põdura ema suure unelma vastu. Võib-olla ta ei suudagi midagi ära teha, kuid proovima ta peab. Teda ei hirmutanud ettevõtmine, vaid ema reetmine. Nii see keerutamata oli. Ja just siis, kui oli olnud hetkeks rahu. Ta püüdis mõtteis teist väljapääsu leida, vaagis sedagi võimalust, et teeks, nagu ei teaks pühapäevaks plaanitsetust vähimatki. Keegi ei võinud aimata, et ta teadis. Kuid tal olid veendumused ja südametunnistus, ja need olid halvad voodikaaslased. Ainult õhuke sein lahutas teda teistest veendumustest ja teisest südametunnistusest. Kui poleks olnud veresidet, kiindumust, tänulikkust, ja omamoodi haledustki, oleksid kõik probleemid olnud olemata. (lk 230-231)
  • "Ära seda nüüd nii väga südamesse võta," ütles Vieno, kui vanainimene rätti peast võtmata kuidagi külitsi, jalgu seadmata laua äärde istus. "Ma lihtsalt, ma lihtsalt pidin. Aga egas ma su usku murda taha. Ole aga sina oma usus kindel."
Ema vaatas enda ette, väike, kibestunud, jälle kord petta saanud, armetult petta saanud vana naine.
"Kas ma keedan kohvi?" küsis Vieno, kui ema ikka ainult istus.
"Lase mul nüid olla."
Ema ütles seda nii, et selle peale polnud midagi kosta. Oli vist päev, kus sõnad olid tühised ja asjatud. (lk 236)
  • Kui keegi oleks Oskari Hännisele öelnud, et varsti tuleb aeg, millal ta pole enam olukorra peremees, poleks ta seda uskunud. Miks kõike uskudagi? Päev kulus päeva järel ja maja kerkis, see oli praegu peamine. Ja numbritulbad olid korras, arvestustel kriipsud ja summad all. Neid oskas ta küll joones hoida. Ja ettevõtliku ärimehe jaoks ei pidanud muul tähtsust olemagi
Kuid vahel läbis teda kummaline võdin, hea veel, et seda keegi nägema ei juhtunud. Püksiharud lausa võbisesid, nii et neid oli vastu sääri tunda. Ehk oli tal lihtsalt ülemäära palju muresid? Aga hirmutas see siiski, seleta seda nii või teisiti, just nagu hakkaks tal jõud kaduma. (lk 237)
  • Ta ei suutnud enam õieti meenutada, mis vahk teda maja ehitama oli kihutanud. Vahest oli ta tollal ainult tunduvalt noorem? Või oli ta kujutlenud, et on millegagi nagu ühel pool, kui saavutab selle eesmärgi, ja võib siis vaba ja lugupeetud mehe õiglast und magada? Sellest kellelegi sõna lausumata pidi ta nüüd ärkama ja nägema, et see oleks alles esimene vahejaam. Et eesmärgi taga oli alati uus eesmärk. Millelgi peale teeloleku polnudki õieti tähtsust. Aga kui see tee juba viimsesse randa viis? (lk 237)
  • Ja siis oli hulk asju, millest mitte mõhkugi aru ei saanud. Näiteks see, et abiõpetaja teda ühel päeval poes üles otsis. Ta võis ju tulla, tema oli eestseisja ja pidas arveid ja kamandas kirikuteenrit. Remont oli plaanis ja Hänninen oli teinud kalkulatsioonid ja andnud need läbi vaadata. Aga abiõpetaja oli seisnud keset poodi täies pastorlikus hiilguses. Ju ta oli tulnud mõne surija juurest, armulaualeib ja peeker kotiga vankris. Hänninen oli koogutanud ja sebinud ja paberid välja otsinud ja olnud, pliiats pihus, valmis ette kandma, kui mõõdukad olid hinnad viimase kui vihmaveetorujupini. Kuid õpetajat ei paistnud hinnad ega kiriku majandusasjad üldse huvitavat.
"Nii-nii, Oskari Hänninen," oli abiõpetaja öelnud, sõnu ilusasti hääldades. "Tulin mööda ja mõtlesin, et tuletan sulle ka meelde. Ükskord jõuad sinagi jumala naeratava palge ette. Siis löövad su põsed punetama. Võib-olla on sul piinlikki. Ja mida armas jumal sulle ütleb? Ehk ütleb ta nõnda: "Noh, siin sa nüüd oled, vahest annad sa nüüd järele." See tuli mulle lihtsalt mööda sõites pähe."
Ja siis oli ta midagi lisamata läinud, roninud vankrile ja kamandanud küüdimeest. Hänninen oli tühjas poes kaua aega kumaras seljaga seisnud, enne kui taipas end sirgu ajada ja uratada. (lk 238)
  • Anja oli närviline ja tasakaalutu, mitte sinnapoolegi, nagu pidanuks olema. Seda naisterahvas kooliskäimisest sai. (lk 239)
  • [Ajalehekolumn:] "Mõni suvi tagasi jalutasin nurmedel. [---] Kuna lõokesed lõõskavkuumal päeval taevas lõõritasid, siis ütlesin ühele kraavikaevajale, kellest ma möödusin: "Kuulake, kuidas lõokesed laulavad!" Ta vastas, et need pole veel saabunud. Hiljem mõtlesin oma elamusele ja mõistsin: ta polnud saanud kooliharidust, tema kõrvad olid jäänud suletuks." (lk 240)
  • Ta püüdis veel millelegi mõelda, aga rohkem mõtlemisväärilist polnud. Oli tunne, nagu oleks ta sattunud karja sekka ja pidanud sellega koos, keel suust rippu, nii kaua jooksma, nagu määratud on. (lk 240)
  • Hännisel tuli tahtmine nii pead raputada, et juuksed lendaksid. Nagu võis vahel näha arutuid lapsi vähimagi põhjuseta tegemas, eriti suviti, kui nad õues möllasid. Aga juustest polnud ju suurt rohkem järel kui mälestus. (lk 243-244)
  • Sohvagi oli liiga lühike. Kui jalad vastu otsa välja sirutasid, kerkis pea padjal iseenesest vastu teist otsa. Aga Salme juurde magamistuppa ei tahtnud ta enam minna, ehkki seal oli korralik voodi. Viimastel aastatel oli olnud nii palju riidu ja pahandust. Nüüd oli küll juba tükk aega rahu majas. Aga siiski. Teab mida kõike temalt veel ootama oleks hakatud. (lk 245)
  • Ja siis oli Lauri seal, keeras ta näoga enda poole ja vaatas talle õrnalt otsa.
"Puuduta mind,» ütles ta Anjale. "Ole nii nagu vanasti."
Anja pani käe Lauri kõrva peale ja laskis sellel mööda kaela kaeluseni ja sealt rinnale libiseda.
Lauri kuulas seda puudutust, ja noor suu tardus. Just nõnda võis ükskõik kes ahjukülge puudutada. Ta pöördus kannapealt ringi ja läks ära, jooksis trepist alla ja välja kuuri, otsis sealt labida ja oli viiv hiljem seda järel lohistades suurel õuel. (lk 247)
  • See oli see vana pensionile jäänud õpetajapaar. Päevad otsa kõndisid nad mööda teid ja kõnetasid iga vastutulijat. Eriti Sopanen ise oli pärast seda, kui koolitöö tema jaoks lõppes, kähku, mõne nädalaga mälu kaotanud. Ta pidas iga vastutulijat endiseks õpilaseks, päris laste ja käekäigu järele, kutsus koju kohvi või morssi jooma. Igasugused huligaanid kasutasid seda ära, sõid ja jõid ja varastasid pudi-padi, mis kummutilt näppu juhtus. Naine ei mäletanud palju rohkem, seisis vahel köögis ja küsis vihikute ja sokikanna kokkuvõtmise kohta. Varasuvel, kui Lauri ja Anja olid mõlemad koolimajas vaatamas käinud, kuidas värvimine edeneb, olid vanainimesed sisse tunginud ja solvunult uusi õpetajaid silmitsenud, nägemata neis iseendid aastakümneid tagasi Või olid näinud liigagi hästi. Aga nad olid kenasti lahkunud, kui Lauri oli läinud neid pisut saatma ja vaatama, et nad ikka kindlasti vanadekodusse jõuavad, kus nad oleksid pidanud täie õigusega muretuid vanaduspäevi veetma. (lk 248)
  • [Rektor:] "Niisiis pidudest. Eks neid ole ju tänavu suvelgi ohtralt peetud! Mitmes maanurgas ja mitmesuguste aadete nimel. Aga mis neis on esindanud rahvast tervikuna, kõiki tema kihte, ühtset Soomet? [---]
"Mitte miski. Toona, mäletan seda hästi, oli tervet maad hõlmav laulupidu, üritus, mis ühendas ja lauluga südameist jääd sulatas. Nojah, oli. Aga nüüd, nüüd ei koguneta laulmagi teisiti kui oma klassi raames. Küll on kurb. Helsingis oli soomlaste laulupäev. Aga ainult kodanlaste jagu. Töölisklass pidas oma pidu Tamperes. Nii nagu nad ei või teisitimõtlejatega koos sportida, nii ei või nad ka laulda. Või peaksin ma ütlema: ei tohi. Juhid on nad oma lahtrisse eraldanud. Ja meie rootslased: nemad pidasid laulupidu Vaasas. [---]
Ja siis imestatakse selle rahva ühtsusepuudust ja üksteise vääritimõistmist. Oi, kas sünnib meest, kes lahtrid maha lõhub või siis neisse vähemalt avarad aknad raiub! Et see rahvas poleks nii lõhestatud ja nii kohutavalt, kohutavalt riiakas!" (lk 249-250)
  • "Kui mul oleks suur päevavari," ütles Lauri, "või vihmavari. Siis tahaksin hoida seda nii, et mitte tilkagi vett, mitte raasugi maailma muret sind puutuma ei pääseks."
Anjale hakkas nutt peale kippuma. Temaga poleks tohtinud armsalt rääkida, see pani teda ahastama. (lk 251)
  • Mõnel harval hetkel mõistis ta isegi, et oli kihupäises ja nooruslikus ülbuses midagi lihtsalt iseendaks jäämise nimel punastamas, et vassis lapselikku uhma ja riiakust iseseisvuse ja kujuteldava õiglustundega. Ta teadis, et kõik tema mõtted süütundest, lepitusest, kahetsusest, andeksandmisest olid pelgalt abituse ilmingud. Väärkujutelmade tõttu tahtis ta maksta, ja pattude ja patu palga seadus ei tundnud tingimist. Ja ta tahtis just nimelt maksta. Aga polnud mõttekillukestki, mis oleks talle selgitanud, et ta maksaks kõige paremini, olles vaid seesama rõõmus, meeldiv, optimistlik endine Anja.
Kuid tema võttis lapse surma nagu esimest karistust. Mille eest? Eks ikka selle eest, et ta oli end maha müünud. Ja jälle oli ta sügaval väljamõeldud põhjuste ja ettekäänete rabas. (lk 253)
  • Ja kusagil kaugel oli Vienogi. Miks ta ühtelugu Vienot meenutas? Ja miks Vieno Anja mõtteis ikka veel mööda kõrvalist teed turbarappa ja tagasi kõndis, kõhn ja aukus põskedega. Vieno oli nüüd sootuks teistsugune, terve, kindel ja rahulik. Sest Anja oli temaga siiski kohtunud, ehkki sellest ei võinud kellelegi kõnelda, sellest ei tohtinud isegi mõelda. Kohtunud nii, nagu väikeses kohas ikka kohtutakse, äkki, ootamatult, oskamata õiget nägu pähe teha, mõistmata ainsatki arukat lauset ütelda. Ja seejärel lahkuminek, kähku mingit asja ajama, vaevaga meelde tuletades, mis see oli ja milleks tarvilik. Ja ikkagi: kõhn ja aukus põskedega, tühi kott seljas sardade vahele ja siis alla turbaauku. Ja kurjadest mõtetest vaevatud Anja mõtles, et ühtaegu enda müümisega oli ta nagu Vienogi maha müünud. Mitte isale, vaid isa kavatsustele, kogu sellele inimestest ainult kasu saada püüdvale ühiskonnale. (lk 253)
  • Piibel ütles: armasta ligimest nagu iseennast. Mis see oli? Mõnede inimsuhete puhul tundus see käsk küll küündimatu. Abitut ligimest oleks tulnud palju rohkem armastada, sest iseenda armastamine oli kaasasündinud omadus, sellega polnud mingit probleemi.
Aga kuidas armastada siis rohkem või vähemalt sama palju, kui ei hoolinud nimetamisväärselt iseendastki? Ja kui juba noorelt peast olid õppinud nägema oma olemasolu lihtsalt kui üht vahelüli kõige liha ahelas. Et oli määratud sündida, kasvada, elada, teha oma tööd veendumuste kohaselt ja võimalikult hästi, siis kuhtuda ja surra. Paatoseta. Niisuguseid inimesi oli. Isa oli Ja Laurile tundus, et temagi on. Nad võisid võideldagi. Aga sinnagi ei pannud nad täit hinge, sest paratamatus seisis alati silmade ees. Olla ainult lüli ahelas, pidada oma aeg vastu. Tõelisi armastajaid neist polnud, ei enda ega teiste. Armastust asendas õrn haletsus. (lk 254)
  • [Hännise sünnipäevakõne:] "Ma olen mõelnud," jätkas Hänninen, kuna tal omameeli oli täna õigus häält tõsta, "sihuke paljaste kätega alustanud mees nagu mina. Ma arvan, et sel raskel ajal on kaks põhjust. Ühe kõrvaldamine pole meie võimuses, aga teise peale hakkab meie hammas küll. Esimene põhjus on see, et meil on too arutu Venemaa naabriks. Kuidas võidakse välismaal meisse uskuda, kui niisugune oht kogu aeg pea kohal ripub? Ja siis maksabki kõik, mis meile välismaalt tuuakse, võimata palju. Kas pole tõsi?"
Ettevõtja noogutas innukalt.
"Ja kui te mul veel jätkata lubate, siis ütlen, et teine põhjus on bolševikkude ja ülepea nende punaste tegevus. Just nii see on. Aga see, et siin punaseid on, ei tohiks meid veel ahastama panna. Eks neid ole ju teistes maades ka, kas pole? Aga, aga," kõmises tema hääl lehtlas, "kahtlustäratav on see, et valitsusvõim laseb kõigel juba liiga leplikult sündida. Ta peaks kõigile riigipöördepüüetele korrapealt järsu lõpu tegema. Ja siis! Kodanlasedki on juba liiga hõlpsasti igasuguste arutute uuendustega nõus. Kaheksatunnilise tööpäeva seadus! Sellega minnakse kaugemale kui suuremates ja rikkamates riikides. Kui lihtsalt heast peast hakatakse tööstuse positsiooni nõrgendama. Ühes sellega läheb ju tööliste olukord ka viletsamaks."
"Võib-olla küll," ütles ehitusmeister ja silmitses kärbest, kes tordi ümber tiirutas.
"See on nii! Kui kõike nii maialt järele proovida ei tahetaks. Kui lihtsalt usinalt ja korralikult tööd tehtaks, nagu..." — Hänninen köhatas pihku — "nagu esiisad omal ajal tegid. Siis meid usaldataks ja praegusest viletsast ajast oleks varsti järel ainult mälestus, halb mälestus." (lk 257)
  • Talupoeg on alalhoidlik ja kaval, ega ta muidu suudaks mitmete sugupõlvede vältel paigal püsida, mõtles Hänninen. (lk 259)
  • [Keeluseadusest:] Aga nii see oli, et kohe kui mõni asi ära keelati, tuli selle järele otse pöörane himu. (lk 259)
  • Oli, nagu poleks mingit vääritimõistmist iial olnudki. Ja see, mis homme tulla võiks, oleks tühine.
Kuid inimene eksis rängalt. Üleüldse tuli sellesse, mida ei tuntud, ettevaatusega suhtuda ja võõrastele ustele ainult kõheldes koputada. (lk 259-260)
  • [Matti:] "Ei sest ole midagi, et purjus. Kui aga autosse nii sisse pääseb, et pead ära ei löö, siis saab sõidetud ka." (lk 262)
  • Hänninen elas, ehkki tundis kogu aeg, et kukub sadulast. Või kas ta ikka kukkus? Tal polnud ainsatki inimest, kellele oma murest kõnelda. Tema kõrval oli ainult järsk mustav kuristik. (lk 263)
  • Oli üks neid kauneid sügishommikuid, mida anti nagu kingiks. Ei udu, ei vihmatibamist, vaid lõosilmasinine taevas ja kõigi kolletunud puude lehtedes väikesi päikesi. Oli kerge, toimekas ja puhas olemine. Ja inimene sai peaaegu et pikkust juurde. (lk 264)
  • Einari armastas hilineda ja oli tihti hullus pohmeluses. Nagu jutuks oli olnud, oli Matti ta bussijuhiks palganud, hommikuti jaama ja tagasi sõitma, sama reis keskpäeval ja õhtul. Vahepeal pidi ta töökoja taga loorehasid ja äkkeid parandama. Automootori jaoks ei jätkunud tal kannatust. Viga tuli ikka rahulikult ja süsteemipäraselt otsida, Alustanud süüteseadmetest, pidid seni nende juures püsima, kuni vea leidsid või taipasid, et seadmed on korras. Mitte mingil juhul ei tohtinud seda vahepeal mujalt otsima hakata. See oli lapselegi selge, aga Einari ei õppinud seda ära, ta oli liiga närviline mees, kel alati otsekui tuli rummus. (lk 264)
  • Kui ta kapoti uuesti kinni lõi, seisis Einari siiski tema kõrval, haisedes tõesti jälle viinast, või mis veel hullem, millestki, mis oli tundide viisi tühjas maos keerelnud ja nüüd igast poorist välja tükkis. Matti vaatas kella. "Tule tsipa siia," ütles ta Einarile ja läks väikesse kuuri Einari tuli tema kannul, tuues niisuguseid hääli kuuldavale nagu lammas või lehm inimese möödumisel. [---]
Einari hakkas vabisema. Ta tundus kõigele nii avatud olevat nagu sagarailt maas uste ja kildudeks löödud aknaklaasidega mahajäetud maja. Viin haises nagu hallitanud piim. Ta ei saanud sõna suust ja Matti ohkas, tuli vaadi juurest ära ja lükkas Einari enda ees välja. (lk 265-266)
  • Mehel oli tönts, palju näinud, aga tõenäoliselt vähe taibanud nägu. Küllap seegi on vist punakaardis olnud, mõtles Matti. Kuigi sellest kõigest sai juba aastaid, libises mõte võõrast meest kohates alati sellele. Sellele ja kättemaksuvaimule. Ta isegi oli võõras mees, aga talle tundus, et on külas ja selles ametis pool elu veetnud, sest ta oli hõlpsalt kohanev inimene. Edule, kas või alles koitvale edule oligi nii lihtne järele anda. Ja aeg oli alati soodus, kui seda uskusid. Ta oli oma masinaäri suurel määral juhuse läbi alustanud, tõsi küll, arvestustele tuginedes, kuid ka trotsist, ja alles nüüd hakkas ta mõistma, et tal oli või vähemalt varsti on tohutult õnne. (lk 266)
  • Põlled kaitsesid jõukamate rõivaid määrdumise eest ja varjasid kehvemate viletsad kleidid. (lk 271)
  • Tüdruk võttis põlle kuulekalt jälle ära, pani naela otsa ja läks uksest välja, pea viltu. Anja ei teadnud, mida öelda. Siis hakkas ta tüdrukut kiitma. See oli andekas, viisakas ja taiplik laps. Õigupoolest oli ta esimesest koolipäevast peale sellesse tüdrukusse pisut kiindunud olnud, sest kujutles, et oli ise lapsest peast samasugune. Pisut uje, kuid tähelepanelik ja pea väljamõeldisi ja mänge täis. Noorust nagu kuidagi häbenesid, aga lapsepõli oli juba nii kaugel, et sinna võis kõike ilusat kujutleda. Kuid ta ei rääkinud seda siiski sellele naisele, kes äsjase riidlemise järel jälle pliidi juurde kastile norgunult istuma jäi.
"Teenijatüdruk tast ikke saab. Ja siis mõne räpase mehe kätte vintsutada. Oi jah, siis ka veel, kui me siia kolisime. Siis ka veel jõudis loota. Aga sellest sai küll kohe aru, et Einari oli omadega läbi. Läbi mis läbi. Ja ometi oli meil alguses üle kümne lüpsilehma ega tundnud me millestki puudust."
Naine õõtsutas ennast. Jalad pahkluudeni ulatuva seeliku all olid laiali. Poisid vaatasid voodist. Nende mõistmatuist värvituist silmist paistis ema lootusetus.
"Ja kui juba allamäge minema hakkas, siis läks kiiresti. Nii jah. Sylvi teenijaks, poisid sulasteks. Ja täna veel õnne, kui niigi kaugele jõuad. Einari..." Ta mõtles pisut, hõõrudes käega laupa. Ihu oli lõtv. "Ütleme no nii, et kustus ää. Ütleme no nii." (lk 272)
  • Ta teadis isegi, kui suur vastutus ja oht võõra lapse kasvatada võtmises on. Iial ei võinud ette teada, mis üllatusi tundmatud geenid kaasa tõid. Aga kui sa lapse ka päris saatuse hoolde jätaksid, geenid oleksid ju ikkagi olemas. Läheksid aina halvemaks, kui keegi neile õiget teed kätte ei näita. (lk 274)
  • Ta meenutas, kuidas ta ise ema ja Mariga turul oli käinud, tihti talvel, kui kalad olid jäätanud känkrad, nii et ei saanud aru, kas nad olid värsked või ei. Mari ees, põll palitu või suurrättide peale seotud, nii et paelad selja taga hädavaevu kinni andsid. Ja muidugi korv käes. Siis paar sammu tagapool tema ja ema käsikäes. Tollal polnud sõdadest ja koledustest aimugi, kõik oli korras ja õige. Ja ta mäletas, kuidas ta oli saanud aastavahetuse inventuuri ajal isa poes mässata. Kikivarvule tõustes oli ta riiuleilt ühe sahtli teise järel sülle upitanud ja letile kandnud. Ta mäletas nende erinevaid lõhnugi. Ja ta oli lugenud haake ja traadikabasid ja mutreid ja öelnud isale, kes need raamatusse kandis. Pood oli olnud tollal väike ja isa kõhn ning kitsi, kuid alati valmis kummarduma ja tema kingapaelu siduma. Ja ema oli olnud alati rõõmus ja naeruline. (lk 274)
  • "Õpetajaproual olevat ainult õhuke kleit seljas olnud. Nagu mõnel tüdrukulipakal," rääkisid naised järgmisel päeval üksteisele kauplustes ja teeristidel. "Ja tema suu olla kogu aeg rõõmsalt käinud. Ta olla valjusti seletanud. Aga see punakaartlane oli ainult kõndinud, käed püksitaskus. Kas õpetajast inimesel kõlbab sedasi käituda?" (lk 274-275)
  • Oskari Hänninen oli tahtnud maja ehitada ja ehitaski, kuid selle mõju ulatus kaugemalegi, kui ta ise arvata mõistis. Küla servad nihkusid nagu iseenesest madalaina piki mäekülge järvekallast ja suurt nurme edasi, aga küla keskpaik läks lausa ärevile. Kui Hännise ja Julini maja kerkis — kõneldi ainult Hännise majast —, hakkasid inimesed kõikidel tühjadel kruntidel silma peal pidama. Ja need, kellel oli siin teeristi lähedal mansardkorrusega kauplus või elamu, värvisid selle uuesti üle või tegid talle vähemalt kivikatuse. Küla hakkas tõesti paremat ilmet võtma. Ühel volikogukoosolekul tuldi lagedale juba sellegi mõttega, et kirikuküla kui vana kaubanduskoht ja aina kasvav tööstuskeskus tuleks maakonnast eraldada ja talle alevi õigused nõutada. Jutt jäi jutuks, kuid ei ununenud. Kui Hänninen sellest kuulis, noogutas ta heakskiitvalt, nagu olnuks tal juba ammu teada, et nii kunagi sünnib.
Hännise maja kerkis auahnuse ja rahahimu tõttu, enamik tavaliselt vaid viimati mainitud põhjusel. Aga võis olla ka teisi põhjusi, inimloomus on ju äraarvamatu. (lk 276)
  • Sellel hirmul polnud õiget põhjust. Ta ei suutnud ennast kõrvalt kriitiliselt vaadata. Ja vanaduski püsis tema kõrval nagu irvitav kummitus, armutult ja lakkamatult nagu omaenda vari. Talle tundus, et oli vali äike, et tema hoidis kätt ämbriga aknast väljas ja et see sai rängas sajus kohe täis. (lk 279)
  • Hännise süda läks kergemaks, vahest polnudki mäng veel läbi. Ta igatahes elas ja need pöidlad, mis traksipannalde juures ekslesid, ja need kontsad ja varbad, mis poolsaapais nihelesid, olid tema liha ja luu ja veri. (lk 279)
  • Suvel, kui olid soojusega harjunud, lootsid alati, et sügis tuleb pikk ja päikeseline. Et ei saja nädalate viisi ühtejärge, et puud püsivad lehes ja metsad tihedad. Kui siis niisugune sügis juhtus tulema, oli hea küll, aga kunas inimene enne rahul on olnud. Siis hakkasid järsku ootama, et lumi tuleks maha nagu harilikult, et pauguks päris põrgulik pakane ja kõik jääks seisma. Need soovid ei allunud tahtele. (lk 280)
  • Selle kohta ei mõistnud ehitusmeister midagi öelda, kuid ta oli tolle teise ehitusmeistriga kõnelnud ja too maja pidi hoopis suurema hooga kerkima kui see siin. Seal ei tehtud enam vundamentigi looduslikest kividest, vaid ainult betoonist.
"See on ju inetu," sattus Hänninen õhinasse. "Kuidas ta nii inetu maja ehitab?"
"Ei, see kaetakse terrassiitkrohviga."
Hänninen pöördus ukselt tagasi. Mis asi see oli? Ja ehitusmeister seletas, et mördi hulka segatakse peeneks jahvatatud klaasipuru, mis lööb sätendama, kui kuivanud pind üle hõõrutakse. Nii et sellest saab väga ilus vundament. (lk 281)
  • "Siin pole varsti kedagi peale naiste."
"Kas neidki on, eks seal vajata mörditegijaid ka," arvas Hänninen, valmis juba neistki ilma jääma.
"Väga palju mitte," ütles ehitusmeister, rääkides seinale. "Neil on niisugune saksa betoonisegaja. Sealt kallatakse betoon otse kärusse ja sellega planku mööda valamispaika ja raketisse. Neil on, jah, segumasin," kordas ta.
"Vaata aga vaata, või masin." (lk 281)
  • Hänninen vaatas ehituselt tulevaid pisut purjus töölisi nüüd lihtsalt nagu vaenlasi. Seda rohkem ajasid nad hinge täis, et neile tuli püüda kogu aeg sõbralikku nägu näidata. Naistele püüdis ta koguni silma teha. Koduteel tundus talle, et tema näol on vahetpidamata ebaloomulik irve. (lk 282)
  • Mida kaugemale sügis kulus, seda aeglasemalt ja lausa küüruvajunult hakkas Hannmen kõndima. Vahel tuli see talle meelde ja ta püüdis selga sirgu ajada, aga ega maa külgetõmbejõuga jaksanud kaua rinda pista. (lk 283)
  • Ei, mõtles Salme, nüüd ma lähen. Lähen vähemalt sinnasamasse tuppa ja teen, mida oskan.
Nõnda hakkas ta siis teelauda katma. Ta võttis kapist tasse ja taldrikuid ja kolistas, niipalju kui suutis. Tal oli pisut hirm, et nõudest jäävad ainult tükid järele, aga midagi paremat ta ka ei leidnud. Vahel kiikas ta mehe poole. See ei paistnud kuulvat ega nägevat. Siis kukutas ta terve karbitäie lusikaid kõrgelt põrandale, sinna, kus polnud vaipa Selle klirina peale pidi sumugi ärkama.
Ja tõsi mis tõsi. Hänninen hakkas tigedalt pomisema. Kui Salme siis lusikaid ükshaaval maast tõstes ähkis ja puhkis, uratas Hänninen lõpuks. Väga hea, mõtles Salme. Kui said mehe kas või kolistamisega vihale ajada, oli seegi midagi. Sai mees tema peale tigedaks, nihkusid suuremad pahandused ja häbi tagaplaanile, andsid natukegi asu. Ta vaatas ettevaatlikult, märkamatult. Mehe silmavalged hakkasid juba kollakaks tõmbuma. Ta kolistas ja kollas kindluse mõttes veel veidi aega. Siis hakkas ajaleht pidevalt krabisema ja Salme võiski teelaua katmist juba päris tavalisel kombel jätkata. (lk 334)

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel