Sellest oli juba aastaid ja tema oli olnud nelja-viieteistkümnene. Ometi mäletas ta väheldast vilgast meest, kellele kord kodus kohvi pakuti nagu tuttavatele proovireisijatele vahel ikka. Ta mäletas, kuidas ema oli kooki lõiganud ja lauda katnud. Mees oli kogu aeg kõnelnud, peamiselt papale kõikvõimalikest meeletuina tunduvaist uuendusist, mida Ameerikas põllunduse alal oli tehtud. Ja et need varsti otsaga siiagi pidid jõudma. Et koidab päev, millal hobuseid enam üldse ei kasutata. Et lehmigi lüpstakse masinaga. Et tulevikus on põlluharija sulaseks traktor. Et kraave kaevatakse masinaga ja viligi pekstakse otse põllul, kätt külge panemata. Papa oli uskumatult mühatanud ja Anjale oli ainult uni peale tikkunud. (lk 24-25)
Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981
