Mine sisu juurde

Masendus

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tusk)

Masendus ehk äng(istus) ehk tusk ehk tusameel on püsiv süngustunne.

Proosa

[muuda]
  • Ema mõtles ainult isa lohutamise, võlgade tagasimaksmise ning kulutuste kärpimise peale, isa seevastu oli juhtunust täielikus masenduses: tema tervis, jõud, meeleolu langesid allapoole arvestust, päriselt ei kosunud ta enam kunagi. Tulutult tegi ema pingutusi isa lohutamiseks, toetudes seejuures isa jumalakartlikkusele, vaprusele, tunnetele ema enda ja meie vastu. Need tunded aga olidki isa suurim piin: meie pärast oli ta ju nii väga tahtnud oma vara suurendada, meie huvides andunud nii uhkele lootusele, mille purunemine nüüd ta kibedasse ahastusse tõukas. Ta vaevles südametunnistuse piinades, et polnud hoolinud ema nõuandeist, mis oleksid võinud teda vähemalt koormavatest võlgadest saasta, süüdistas lõputult ennast, et ema endise auväärse, muretult küllusliku põlve asemel peab nüüd viletsuses ja vaesuses virelema. Näha, kuidas tema toredast, haritud, kord nii austatud ning imetletud naisest saab toimekas koduperenaine, käed ja pea alatasa hõivatud kodutööde ja majandamismuredega, mõjus isa hingele nagu rist ja viletsus. Valmisolek, millega ema oma kohustusi täitis, rõõmsameelsus, millega talus saatuselööke, ning headus, mis ei lasknud ühtki katsumust mehe süüks arvata, ainult süvendasid selle leidliku enesepiinaja kannatusi. Nii näris mõte ihu, kurnas närvikava, see omakorda tegi mõtted üha painajalikumaks, kuni tervis nende mõjul ja toimel tõsiselt halvenes ja mitte keegi ei suutnud isa veenda, et meie olukord pole ju pooltki nii sünge, nii lootusetu, kui tema haiglaslik kujutlusvõime talle ette maalib.


  • Tsivilisatsiooni valgustatud lapse juures on kurbusele omane tunnete vahenditus niivõrd peenelt vaos hoitud ja varieeritud, et pakub analüütilisele mõistusele huvitavat probleemi. Kui murtud südamega daam peaks pisaraist poolpimedana liiga ebakindlal sammul uksest sisse astuma, võiks ta ka oma tärgeldatud varrukad ohtu saata, ja see ohu võimalus sügaval tema teadvuses paigutab ta jõuvarud selliselt, et aitab tal uksepiidast vabalt mööduda. Märgates, et pisarad juba varmalt veerevad, seob ta kübarapaelad lahti ning heidab need raugelt taha - liigutav žest, mis isegi kõige sügavama masenduse ajal annab lootust, et tuleb veel kuivi hetki, kus kübarapaelad uuesti võlu omandavad.


  • Ema ütles mul targalt: "Kui sa kord juba abielus oled, avastad, et parim, mis sa võid teha, on hoolitseda laste eest ning korraldada peoõhtuid. Tee inimestele head, toida neid, räägi nendega, hoia neid soojas. Kõik muu unusta." Ta mõtles selle all armastust, seda, et armastus tuli unustada. Ema püüdis mind aidata vabaneda ängistusest, mida tundsin abielule mõeldes. Mul oli aeg abielluda, tema rääkis mulle sellest, millele tuli mõelda ja mis tuli unustada. (lk 20)


  • Ema on pildi keskel. Ma näen selgesti, kui halvas poosis ta on, ei naerata, ootab, et pildistamine lõpeks. Tema pingul näojoontest, lohakavõitu olekust, tema unisest pilgust tean, et on palav, et ta on ära vaevatud, et ta on tüdinud. Kuid viisist, kuidas meie riides oleme, meie, tema lapsed, nagu kaltsupuntrad, tunnen ära teatud seisundi, millesse mu ema vahel sattus ja mille eelsümptoome me juba tolles vanuses, mis me fotol oleme, aimasime, nimelt sellest, et la äkitselt ei suutnud meid enam pesta, riidesse panna ega vahel enam süüagi anda. Suur must masendus, see tuli emal peale iga päev. Vahel jäi kestma, vahel öö jooksul kadus. Mind oli õnnistatud emaga, kelle meeleheide tuli nii puhtast meeleheitest, et isegi elu õnn, kui särav see mõnikord ka polnud, ei suutnud teda sellest välja tuua.


"Kuninga tööriistana. Või nii." Mind valdas ängistus. Põgus nägemus kollaste teede kohal kummuvast sinisest taevast ning sellest, kuidas ma ise Tahmiku seljas mööda neid teid rändan, haihtus. Mulle tulid silme ette hoopis oma küütides olevad jahikoerad või peakotiga ja kammitsetud haugas, kes istus kuninga randmel ja keda lasti lahti ainult selleks, et ta täidaks kuninga käsku.
"See ei pruugigi nii halb olla," lausus Chade vaikselt. "Suurema osa vanglatest loome me endale ise. Ja iga mees loob ka oma vabaduse."
  • Robin Hobb, "Salamõrtsuka õpilane", tlk Kaaren Kaer, Varrak, 2000, lk 126-127


  • Kui maailmas oli midagi, mis masendas teda enam kui ta enda künism, siis oli selleks tõsiasi, et üsna tihti polnud ta nii küüniline kui tegelik elu.
    • Terry Pratchett, "Vahid! Vahid!", tlk Allan Eichenbaum, 2002, lk 244-245, jutt on Samuel Vimesist


  • Ära lase vanaksjäämisel end masendada. See tekitab tunde, et oled veel vanem. Mis on masendav. (lk 2204)
    • Ron Padgett, "Kuidas olla täiuslik", tlk Marju Randlane, Akadeemia 12/2017, lk 2201-2206


Kenad mehed mõlemad, aga kui hakata mõtlema, et ametlikku luulekirjandusse ilma Nooruse filtrita tavaliselt ei pääsetud, siis tuleb masendus peale: nad toimetasid algajaid üle 30 aasta oma maitse järgi, mis oli üdini ettevaatlik ja väga keskmine. Me ei saa kunagi teada, kui palju tõelisi andeid nad ukse taha jätsid.
  • Ave Alavainu, "50:50. Elueklektika". Mälestusteraamat. Ajakirjade Kirjastus, 2. trükk, 2016, lk 88


  • "Ängistusel on kahte sorti põhjuseid: tahame, aga ei saa; saame, aga ei taha."
    • Rosa Liksom, "Kupee nr 6", tlk Kadri Jaanits, Koolibri, 2013, lk 27


  • Kirjastustegevuse ümberkorraldamine algas Eesti NSV Riikliku Kirjastuskeskuse likvideerimisest. Saksa võimud rahuldasid taotlused kahe kirjastuse asutamiseks, mille peamiseks ülesandeks sai õpikute üllitamine. Nii alustas Tallinnas tegevust Eesti Kirjastus, mille filiaalina toimis Tartu Eesti Kirjastus, õpikud moodustasid koguni neljandiku Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatutest. Õppetöös lubati kasutada ka Eesti Vabariigis enne 1940. aastat ilmunud õpikuid, välja arvatud emakeele ja ajaloo õpikud (mõne erandiga). Ajalooõpikute peatoimetaja Elmar Kuusiku sõnul pidid need viima eesti noori saksa rahvale lähemale, lisades, et sakslaste kõrval peab Eesti ajalookäsitlus sisaldama ka teiste rahvaste ajaloo elemente ning rassiküsimuse käsitlus peaks olema tagasihoidlikum kui Saksa koolis, et mitte tekitada masendust ja alaväärsust.


  • Me ei taha vaadata masendavaid filme ega lugeda masendavaid raamatuid. Inimesed ei suuda isegi neid raamatuid lugeda, mis ei ole masendavad, mis on tõsised ja panevad mõtlema.
Meile ei meeldi mõelda tõsiste ja argiste asjade peale. Kui meeldiks, siis me ei tuleks koju, et keerata lahti televiisor ja vaadata sealt "Rannamaja". Me läheksime hoopis hooldekodusse ja teeksime paar tundi vabatahtlikku tööd.


  • Tõeline masemeelne kössitab olemise kosmilisel risoomil justkui määratu inimkubel, kes sügeleb ainuüksi oma olemasolu tõttu. Raskemeelsete raskekahurvägi teab, et miski ei kesta väljakannatamatult kaua - vähemasti mitte nii kaua kui pessimism. Järelikult on masendus kosmiline algseisund, kõige vanem psüühiline ja vaimne alge, kõikide seisundite sünge ja kole ema. (lk 117)
  • Nii nagu kõikide religioonide puhul on vaja ka pessimismis uskuda lihtsalt paari-kolme olulist algtõde ja ülejäänu loksub iseenesest paika. Kõige olulisem on ürgmasenduse olemasolu ja selle teadvustamine. See on jääv suurus, universumi struktuurne komponent, olgugi et inimhingede vahel nippenäppeliselt jaotunud. Selle ürgprintsiibi kohaselt masendus ei teki ega kao, vaid muundub ühest liigist teise. Võimalik, et inimene kui teatav koetislik anum ongi ette nähtud sellise fundamentaalse transformatsiooni teostamiseks Suure Masenduse Kojas. (lk 121)
  • Nõks on selles, et masenduseks ei ole tarvis mingisugust põhjust, kuna masendus ise ongi kõikide asjade algpõhjus, A ja O, algus ja ots. (lk 125)

Luule

[muuda]

Ma reisist väsinuna heidan sängi,
et liikmeid kosutada unes heas,
mu keha puhkab, vaim ent tunneb ängi,
sest siis mul algab rändamine peas.


Ent kui need kiired elemendid teel
on armu saadikuina sinu juurde
ja neljast ainest mul vaid kaks on veel,
siis langen surmamasendusse suurde.


Mu tusk on ränk, nüüd surma kutsuks küll,
sest näen, et teeneid tasub kerjasekk
ja kerglus kõnnib, uhked rõivad üll,
ja truudusel on valevande plekk
...
Mu tusk on ränk, mind surm võiks ära viia,
kuid siis mu arm ju üksinda jääks siia.

  • William Shakespeare, 66. sonett, tlk Harald Rajamets, rmt: "Sonetid", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 74


Ei hoolinud ma liiliate valgest,
ei kiitnud roosi sügavpunast tooni:
need ainult aimu andsid sinu palgest,
et igatsesin selle armsaid jooni.
  Mu hinges oli talv, ma olin ängis,
  mu meel vaid sinu varjudega mängis.

  • William Shakespeare, 98. sonett, tlk Harald Rajamets, rmt: "Sonetid", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 107


Ent kahte vandemurdmist ette heita
on sulle raske sel, kel suurem tusk:
kakskümmend korda sinu halbust peita
on püüdnud vandega mu kergeusk.

  • William Shakespeare, 152. sonett, tlk Harald Rajamets, rmt: "Sonetid", Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 163


Ei mälestustel igatseda lasta,
ei vallu sukelduda söanda meel —
kui end kord jumalikku ängi kasta,
kuis sallida siis ilmakära veel?

  • Emily Brontë, "Mälestus", tlk Märt Väljataga, rmt: "Väike inglise luule antoloogia", 2018, lk 179-180


Piinat meeleolude ori,
tähtajata tundmuste vang,
tammud nätskes sügiseporis
ja ootad, mil kataks hang

langend lehtede räbaldund vaiba
petet lootuste prügimäe...
või et ulataks jahtuval laibal
keegi ellukutsuva käe.

  • Paul Viiding, "Sulet ring", rmt: koguteos "Arbujad", 1938, lk 267

Kirjandus

[muuda]

Vaata ka

[muuda]
Pärit leheküljelt "https://et.wikiquote.org/w/index.php?title=Masendus&oldid=123599"