Pahameel

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tusk)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Tütarlaps aknanurgas pöörab lehte, pilku üles tõstmata. Noh, üks eriliselt ülbe eksemplar, mõtleb ema teda jälgides. Pole üldse võimalik nii väikeses ruumis mitte tunda ümberolijate pilke. Ja kas siis mõni tõeliselt meeldiv noor inimene seab ennast nii väljakutsuvalt, peaaegu seljaga vastu teisi inimesi!
Kõrk! Lihtsalt kõrk, teeb ema pahase otsuse. Kuna ta oli enne meid kohal, siis märkas ta loomulikult esimesest pilgust, kuidas lood poisiga on, ega vaevu nüüd enam kuidagi teiseks pilguks. Kõrk ja julm, täiendab ta oma mõtet üsna põhjendamatult.
Milleks sellisele küll nii palju ilu! Ema kehitab ennast. Tabab aga otsekohe oma pahameele mõttetuse ja annab järele. Aus olles — ta isegi annaks palju, et saada just sellise neiu laste vanaemaks! (lk 15)
  • Silvia Rannamaa, "Kaugele...", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 5-7


  • Valusad kohad ei anna vaikida. Ükskõik kui kaugelt või kaudselt, kuid sõnade teravik pöördub lõpuks alati otsaga sinna, kus istub pahameele pärispõhjus. (lk 24)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Tuline tusk tõusis, sest Salme Hänninen ei talunud mitte mingisugust ohjeldamatust. "Marutasite sedasi, et tavaline inime ei teand änam, kuhu minna. Julini magadiskambrisse viskasite ka veel pommi, perenaise tapsite ära, see oli igastahes peris ilmsüüta inime. Ja peremees oleks läind sama teed, kui põleks juhtumisi tallis olnd. Ja millas see oli, mullu suvel, kui pidi juba rahu olema." (lk 12)
    • Eeva Joenpelto, "Tõmbab ustest ja akendest", tlk Hella-Mare Männamaa, 1981

Luule[muuda]

veel on suvi vananaiste suvi
lehtede ja rohu maailm ruskab
istun trepil ja see värv ei toogi
hinge täna roostetusetuska

  • Viiu Härm, "*kibuvitsa roosa õitekuhi...", rmt: "Luuletusi, lugusid ja midagi ka Margareetast", 1978, lk 35