Aile Möldre
Aile Möldre (sündinud 20. septembril 1958) on eesti infoteadlane.
"Eesti raamatu 100 aastat"
[muuda]Aile Möldre, "Eesti raamatu 100 aastat", 2018.
- Eesti vaimuelu liikus iseseisvumisele eelnenud aastakümnete jooksul ennaktempos euroopaliku kultuuri- ja mõttemaailma poole. Kiire vaimne tõus väljendus raamatutoodangu temaatilises ja vormilises mitmekesisuses, milles ajas esimesi võrseid ka kõrgetasemeline kunsti- ja teaduslooming. Selle toetuspind oli esialgu küll ahas ning saavutused Euroopaga võrreldes hõredavõitu. Nii näiteks tunnistas kirjandusteadlane August Annist iseseisvumiseni loodud algupärase ja tõlkeilukirjanduse taseme kehvaks ning leidis sellest vaid üksikuid eeskujulikumaid töid. Teatud mahajäämust mööndes tuleb tolleks ajaks saavutatud raamatutootmise taset siiski tunnustada: see oli piisav toetamaks ühiskonna eri valdkondade kiiret arengut järgnevatel iseseisvusaastatel. (lk 22)
- Avalikku tähelepanu äratas peamiselt kõlvatuks tunnistatud kirjanduse keelamine. Näiteks korjati raamatupoodidest ära 1923. aastal Narva kirjastuses Vironia üllitatud väike luuleraamat "27", mille autor Jaan Kurn varjus kirjanikunime Ralf Rond taha. Kurn ja kirjastaja Leonhard Lasimer anti kohtu alla. Kohtu poolt värvatud kirjanduslikud eksperdid eesotsas Friedebert Tuglasega leidsid: "Lugeja maitset võivad haavata ainult üksikud naturalistlikud laused. Kuid samasuguseid leiame nii maailma kui ka eesti vanemas ja uuemas kirjanduses." Sellele vaatamata trahviti nii autorit kui ka kirjastajat ja raamatu kättesaadud eksemplarid hävitati - põletati Narva postkontori ahjus ära.
- 1930. aastatel keelati samal põhjusel mitu kirjastuse Loodus väljaannet: Austria kirjaniku Vicki Baumi romaan "Elu võõraslaps" (1934), Looduse romaanivõistluse tööde katkendite kogumik "Suletud ümbrik" (1934) ja rumeenia kirjaniku Panaït Istrati romaan "Onu Angel" (1935). (lk 27)
- Vabariigi algusaastail käivitus raamatute väljaandmine hoogsalt, sest sõja järel oli raamatuturg tühi, nõudlus eri tüüpi sisu järele suur ning laenusaamine lihtne. See väljendus nii innukas kirjastuste loomises kui ka raamatutoodangu kiires kasvus.
- Soodne olukord kestis 1924. aastani, mil majanduses ilmnesid kriisi tunnused. Selle põhjusteks peetakse kaubanduse liigset orienteeritust Venemaale ning üliliberaalset krediidipoliitikat. Kehvemaks muutunud elujärg kärpis rahva võimet ja valmidust raamatuid osta ning esimeste iseseisvusaastate õhinas mitmetuhandeliste tiraažidega trükitud raamatuid ei õnnestunud enam maha müüa. Hugo Raudsepp on toda aega iseloomustades öelnud: "Meie kirjastused, nagu muudki ärid, laiutasid gründertumiõhinas kalli laenatud kapitaliga, kasutades erakordsete aegade konjunktuure. Niipea kui hakkas jälle normeeruma kodanlik elu, spekulatsiooni õhulossid langesid kokku." Ületootmiskriisi tõttu sattusid mitmed kirjastusettevõtted raskustesse või läksid pankrotti. (lk 27; Hugo Raudsepp, "Mait Metsanurk ja tema aeg. Ühe vaimsuse kroonika kaasaegse sulest", Tartu: Noor-Eesti, 1929, lk 311)
- Päevalehe vastutav ja peatoimetaja Georg Eduard Luiga julges ühena vähestest ajaviitekirjanduse kaitseks sõna võtta: "Aga miks peab siis inimene ajaviiteks tingimata kõrtsi või kohvikusse minema, kaarte mängima või muud niisugust, miks ei või tema "ajaviitekirjandust" lugeda? Mis õigusega tahate teie mulle ette kirjutada, mida ma pean lugema? Kas loen piiblit, Rousseau'd, Dostojevskit või Conan Doyl'i - seda otsustan ma ise oma tarvete ja tahtmise järele. Aeg on ühe ja aeg on teise jaoks." Samas artiklis arutles Luiga ka algupärase ja tõlkekirjanduse taseme üle: "Väide, nagu rikuks tõlkekirjandus lugejate maitset ja nagu seisaks kõik meie algupärane sellest igapidi palju kõrgemal, on vaga enesepettus". Et tõlkeromaanid olid üldiselt odavamad kui Eesti autorite raamatud, siis kavandas Eesti Kirjanikkude Liit 1933. aastal seadust tõlketoodete maksustamiseks. Eesmärgiks oli tõrjuda lihtsakoelist tõlkekirjandust ja toetada Eesti autorite väärtteoseid. Väärtkirjanduse tunnuste määratlemisel jäädi aga kimpu ning ka võimalik kasu eesti kirjandusele seati kahtluse alla. Tõlkemaksu idee oli paljudele arusaamatu ning jäi teostamata. (lk 52; Georg Eduard Luiga, "Kultuuri toll", Agu 1924, nr 40, lk 1338)
- Kirjastust Loodus juhtinud Hans Männikul olnud mälestuste järgi kaks veoautot - ühega müütas ta raamatuid, teisega raamaturiiuleid. (lk 58-60)
- 1930. aastatel loobuti Nõukogude Liidus avaldamast meelelahutuslikku ja põnevust pakkuvat kirjandust, mida peeti "kultuursele" nõukogude inimesele alaväärtuslikuks ning tema klassiteadvust nüristavaks. (lk 77)
- Üheks silmapaistvaks tollal ilmunud raamatuks oli Marie Underi "Mureliku suuga", mis anti 1942. aastal välja kahes trükis, Günther Reindorffi kahe erineva, nn suvise ja talvise kaanejoonistusega. See esimese Nõukogude okupatsiooni aasta vapustusest kantud luulekogu väljendas paljude tundeid ning tõi poetessile üldrahvaliku tuntuse ja armastuse. (lk 81)
- Kirjastustegevuse ümberkorraldamine algas Eesti NSV Riikliku Kirjastuskeskuse likvideerimisest. Saksa võimud rahuldasid taotlused kahe kirjastuse asutamiseks, mille peamiseks ülesandeks sai õpikute üllitamine. Nii alustas Tallinnas tegevust Eesti Kirjastus, mille filiaalina toimis Tartu Eesti Kirjastus, õpikud moodustasid koguni neljandiku Saksa okupatsiooni ajal ilmunud raamatutest. Õppetöös lubati kasutada ka Eesti Vabariigis enne 1940. aastat ilmunud õpikuid, välja arvatud emakeele ja ajaloo õpikud (mõne erandiga). Ajalooõpikute peatoimetaja Elmar Kuusiku sõnul pidid need viima eesti noori saksa rahvale lähemale, lisades, et sakslaste kõrval peab Eesti ajalookäsitlus sisaldama ka teiste rahvaste ajaloo elemente ning rassiküsimuse käsitlus peaks olema tagasihoidlikum kui Saksa koolis, et mitte tekitada masendust ja alaväärsust. (lk 90-91)
