Hugo Raudsepp

Viktor Paul Hugo Raudsepp (varjunimi Milli Mallikas; 10. juuli 1883, Vaimastvere mõis, Tartumaa – 15. september 1952, Ozjorlag, Irkutski oblast, NSV Liit) oli eesti kirjanik, kriitik, dramaatik, santlaager ja Poeet.

Luule

Sääl, kus okeani laened
kaljust randa uhavad,
pimeduses järsud seinad
vankuv-udust tõusevad —

sääl on feudali kindlus...
Näinud muistset aega ta,
kangelasi rauast riides,
auu ja verist võitlust ka.

Uinuv-kalju harjalt tema
vaatab kurvalt kaugemal,
nagu oleks minevikust,
muistsest ajast kahju tal.

Vagusi on suures ruumis...
Ainult kõrge kalju all
mässab, mühab vihas meri
laene möllul laksuval.

Hugo Raudsepp, "Keskaja kindlus", Noor-Eesti I album, 1905, lk 41

"Sinimandria"

Tsitaadid väljaandest: Hugo Raudsepp, "Sinimandria", LR 26/1983. Värsskomöödia 15 pildis ja hinnasildis.

ANDREAS (ärgates, arusaamatuses): Oo, õudne hääl kui viimsepäeva pasun! Mis olen ma? Kus asun? Ons Manala see kõle paik? Vaevalt läbistab mu silm võika udu... Ah, mul on külm! Nii kohutavalt vaik! (Koera ulumist on kuulda lähemalt.) See hääl on julm! Kas selleks jätsin kesta maise ma — kõrtsi, kohviku ja sõbra naise, et ärgata nii õudses ilmas? Mul nutt on kurgus, pisar silmas! — Ma kuulen hääli, samme — huu! (lk 7-8, näidendi algus)
ANDREAS: Olen inimene, usun jumalat!

SARVIK: Kuulake seda pealilma humalat! Tuhat sekti usku tuulutavad. Miljon palgapappi jumalat kuulutavad. Pole papil tõest aimu!

PENINUKK: Luiskavad, et suitseb suu!

ÖÖKOLL: Uhuu!

SARVIK: Levitavad looja üle laimu! (lk 8)

ANDREAS: Mu mõistus jääb kängu kosmogooniast sest!

MOLKUS: Oi vatsakest! Oi vatsakest!

SARVIK (valgustavalt): Suur Hirmutis lõi pealilma särava pallimängu. Lõi inimese-automaadi, kes end edasi produtseeris.

ANDREAS: Aga allilm kust saadi? Kes Manala organiseeris?

SARVIK: Allilma lõi loojate looja — Püha Peletis.

ANDREAS: Mis?! Ja minu looja —?

SARVIK: Oo, inimene, kino ja raadio! Su looja ise loodasi — eelmise staadio!

ANDREAS: Aga siis —? Püha Peletis —?

SARVIK: Kes lõi Püha Peletise? Ta vaimusünnitus Kohutava Ürgkoletise!

PENINUKK: Kellega lõpeb loojate sugupuu!

ÖÖKOLL: Uhuu!

SARVIK (vabandades): Mõistusele on seedimatu lõpmatuse vigur. Seepärast Ürgkoletis olgu algtegur. (lk 9)

PENINUKK (jätkates Andrease valgustamist): Lontrused ön Suure Hirmutise katsekakud.

ANDREAS: Katsekakud —?

SARVIK: Suur Hirmutis su andestagu patud! Arvad, et looming on mängunali!

PENINUKK: Kui on idee, et siis eh-hee! see jalapealt on teostatud?

ÖÖKOLL: Enesekriitika! Kunstipoliitika! Kontroll on vali! Uhuu!

SARVIK: Suu!

PENINUKK: Peab katsetama, pusserdama, et püsiks peos...

SARVIK: Looja peab palju vusserdama, enne kui valmib meisterteos!

ANDREAS (uhkusega): Inimene!

ÖÖKOLL: Narrikene!

PENINUKK: Kui arvustuses olla vali —

ÖÖKOLL: See äbarik!

PENINUKK: Ka inimene pole täiuslik. Tal puudusi ja vigu palju!

SARVIK: Ja keda peab nüüd pooma köis? Üks looja tegi, mis ta võis!

PENINUKK: Kes jõuab ilma kütta soojaks!

SARVIK: Vaid edukäik on sedasi: kus lõpeb jumalate võim, seal inimene — nende hõim — ehitab edasi, kui omakord ta saanud loojaks. (lk 10)

SARVIK: Kel loomiskires voogas vaimu hiis, sel on ta oma loodud paradiis. Kes ainult põletas ja pillas annust —

ÖÖKOLL: Kes rüüpas kannust!

PENINUKK: Kws vaimus laisk!

ÖÖKOLL: Ja lihas raisk!

PENINUKK: Ja sõnus lõõp!

SARVIK: Kui tinanööp ta sulab ürgtule kõrgepingel. Algtaignaks tagasi saab nurjaläinud kringel! (lk 11)

ANDREAS (tõrkudes): Olen surematu! Ei taha kadu! Ei taha kadu!

PENINUKK: Veider lugu: see kääbus tahab olla õilsat sugu!

ÖÖKOLL: Liig lahja on su vaimu kints, et troonil istuda ja olla prints!

SARVIK (Peninukile): Sul latern — valgusta see kolba võiv!

ÖÖKOLL: Kui petad meid, on hoobiks põlv!

PENINUKK (valgustades laternaga Andrease nägu): Mis?! Eksisime?!

ÖÖKOLL: On sündind ime?

MOLKUS: Assa pime!

SARVIK (veendudes): Jah, asi saabund seda värki: mees kannab otsal looja märki. Sest katkestagem hinge matus — tal kindlustatud surematus.

MOLKUS: Mu kummardus, oo kõrgeaulik!

ANDREAS (end sirgu ajades): Ma olen laulik!

SARVIK: Su meisterteos?

ANDREAS: Sinimandria — nimeks mu poeemil. Loodud unistuse saare teemil.

ÖÖKOLL (väga pettunud): Sest saati, kui siin inimhingi veeti, nii haledat ma pole näind poeeti!

SARVIK (lepitava huumoriga): Üks rajab lossi, teisel ainult onn. Poeediks saada võib ka konn! (lk 12)

SARVIK: Oota veidi! Usun, et vajad pisut puhkust, enne kui selgub su au ja uhkus. Olles loonud meistermaailma, pole karta, et kustuks ta sära. Kunst pole jänes, et jookseb ära. Tehtud hästi, ta kestab igavesti, rõõmustab looja ja publiku silma. Isiklikult öelda ei taha palju ega teha kriitikat valjut. Kui ka nigerik on teinekord vorm — aga kui rinnus mässas torm! Meeldib sulle mõõduliist too? Või on teisiti sinu soov? (lk 13)
SARVIK: Olen siia mäele, kurale ja heale, vedanud suurvaime! Artiste igaseid, terveid ja vigaseid, santlaagreid, luulemaakreid, boheemikaime! Ühed frakis ja lakis, kel näpits ninaroopas, kel monokkel silmakoopas! Hipp-hopp! Kõik tipp-topp! Peen toon ja püksijoon! Härrasrahvas luulekahvas. Mida tilluksem poeem, seda suurem rinnas krüsanteem. Elavad kohvist ja tordist.

ANDREAS: Ma pole sellest sordist. Need on ametlikud poeedid Parnassil, keda harrastab aadlikkude liik ja toetab riik ja kes võõrad on massile.

SARVIK: Aga tuleb siia ka teisi, kel juuksed on pikad ja silmad on sinised, keda armastavad plikad ja naeravad inimesed. Kes loobunud maisest ja unistavad naisest, keda — oo kole! üldse ei ole ja ei saagi saama. See on tüüp poeetilise dalai-laama! Kelle pilk on pimestunud igavikust, eksides tähelt tähele, ega panegi tähele, kuis valgus paistab mitte idast, vaid oma enese tagumikust — püksilagumikust!

ANDREAS: Kannavad oma rinnas tasanduse tuvi.

SARVIK: Ja peas on lahti üks kruvi! Ütle, Andreas, laulik poeetide seas! Kumba liiki sa kuulud? Kas neile, kes elavad kohvist ja tordist? Või oled sellest — lahtise kruviga sordist? Kumba liiki?

ANDREAS: Mängin viiki! Pole mul andi olla Parnassi dandy! Pole mul häälepõrinat rohket, ei masendavat ohket, et olla prohvet. Pole silmi siniseid jalutamas igaviku teid. Olen midagi vahepealist ja alaealist.

SARVIK: Hm, su seisukord osutub sandiks!

ANDREAS: Olen, keda hüütakse diletandiks. Poeet mitte ameti, vaid armastuse poolest. (lk 12-13)

ANDREAS: Viinaklaasist otsisin unustust!

SARVIK: Ei leidnud Annilt tunnustust. Ja siis ronisid pegasuse selga ja lasid tuhatnelja! Tõusid luule kõrgetesse regioonidesse.

ANDREAS: Tõlgitsesin riimitoonidesse oma valu ja vaeva, oma unistuste taeva. Koht — luuleline Sinimander. Andreasest sai Oleander —

SARVIK: Taevalik sümfoonia!

ANDREAS: Ja Annist — Pelargoonia.

SARVIK: Täidetud isu kaua ei kisu. Saavutatud ideaalid — kahvatuvad Maalid. Ent keeldumuses, õnnetus armastuses — kõik Eedid on poeedid. (lk 14)

SARVIK: Suur idee ikka kotkana tõuseb õhku. Aga väiksed mõtted kui põrsad poevad põhku. (lk 14)
ANDREAS: Tunnen end selle ees, mis loonud, nii väikse ja väetina.

SARVIK: Edu nõuab, et poeg isast kaugemale jõuab. Õiget loojat tuntakse sest, et ta märksa närusem on oma teosest. (lk 15)

ANDREAS: Astudes Sinimandria pinnale — nad hõisates tõttavad mu rinnale. Nad laulavad oma loojale kiitust ja tänu, ja ma kustutan nende jänu.

SARVIK: Vaata mul optimisti! Sa nähtavasti ei tunne maandumise riski ja et jumalaid vahest ka puuakse risti. Looja on suur nina üleval. Aga maabudes tast saab patuoinas ja ohvritall.

ANDREAS: Vagajutud! Vananaiste tutulutud!

SARVIK: Olgu blond või rusk — kõiki õndsaks teeb usk. (lk 15)

ANDREAS: Nägid sa neid kauneid vahuheidiseid — merineidiseid! Ja seda elukat kummalist sõrga vees uhumas ja vilet puhumas, vastu kivirahnu tummalist? Päris siledasti siristas pilli — ja meie segasime idülli.

SARVIK: See on kui tuli toorele puule: poeeti nähes põgeneb luule! (lk 15-16)

SARVIK: Oled liialt kräbe! Pole küllalt, kui poeet toredasti sõuab, teeb jubedaid surmasõlmi või liigutab elegandilt kuuehõlmi. Aga kas ka publik järele jõuab? Kui roopailt lendab luulevedur — poeet, kus on su hädapidur! (lk 16)
ANDREAS: Ava, mu kallis, see nõiakast, sealt väärilist mulle leidub vast. Ehkki ihukate on ajalik, aga usu kinnituseks ta on vajalik. Riie teeb mehe ja loojaks teeb — ehe.

SARVIK (sumadani avades ja Andreast ehtides): Õilis vaim väljendub nooblis sildis ja šikk jumal ilmutab end šarmandis pildis. Oled peen kui ritv või jäme kui tünder: õige nüki sulle annab alles esindusmunder. Mida rohkem paelu ja nööpe su päratrummis, seda suurem nina oled ilmaruumis. Kõrgem kunst ei vaja sisu. Tahad tabada ajavaimu tooni, siis anna ainult dekoratsiooni, muu on rämps ja risu. Asetades neile õlule jumaliku tooga ja painutades kuklasse selle oreooli looga — teie silme ees avaneb uus maailm, nagu seda pakub ainult meisterfilm. Kätte pahemasse, oo jumalik marssal! võtad diplomaatiliselt selle nahkse palli, mis ilmutab su iseloomu tera, et pole sa kubist, vaid eelistad kera. Samal ajal kui paremasse sulle pistetakse valitsuskepp pompöös -— sulevarreline sümbol su luulelises töös. Jääks üle veel näo grimm, kuid seda võime sõnadeski varieerida siin. Sest kui ei meeldi teile tooresaine minu patsiendi näos, siis seda turunõudele kohandada võib mitmes osas ja jaos. Võib näiteks kooskõlastada silmapaari pilku, et üks ei sihiks leiba ja teine silku! Võiks põhjalikumalt puhastada kuulmetoru labürinti, et kergem eraldada bassikeelest vinti ja taipaks helikunsti kõrgemat joru. Ka nina painet ja profiili võib üle kanda soovitavasse stiili. Isegi näo alumist värki võib vahetada nagu särki, vähendades suu ulatust ja mahendades vurrude sulavust, plisseerides huulte krooke ja painutades lõualooke. Mu härrad, olen lõpul kavatsusega, esinedes teile selle — suurlavastusega! (lk 31-32)

ANDREAS: Kus viibin, kui küsida tohin?

TOMMI: Hullumajas — poheetide osakond!

ANDREAS: Võtku tont!

TOMMI (isalikult): Jah, minu poja! Kui segane on mõtteoja. (Hoiatavalt.) Kes ei taltsuta oma lolluse värki, satub hullusärki!

ANDREAS: Olen ma siis hull?

TOMMI: Täpselt teadmata mul. Aga kui mängida: kiri või kull? Siis emb-kumb on trump. Kui pole kiri, süs on kull. Kui loom lehm ei ole, siis ta on pull!

ANDREAS (Tommit silmitsedes): Tohman iga toll!

TOMMI: Kes tark ei ole, see on loll!

ANDREAS: Millised kõnekäänud ja loogika väänud! Kas su mõte lihtsamalt ei keri?

TOMMI: Poheesia altarile ka minu veering! Pöheesia on nakkav taud — ei see enne lakka, kui tuleb haud! (lk 36)

ANDREAS (silmab Mauki): Kes see on?

TOMMI: Peekon-kirjanik — eksportkaup välisturule! Puhkab loorberitel, toonud meisterteose murule.

ANDREAS: Milliseks kasutuseks see teenetega mees selles asutises!?

TOMMI (häält madaldades): Pisut tangus enesetunde kõrgepingest! Kuulsus mitte alati kahjutult ei möödu hingest... (lk 36)

ANDREAS (enesega): Asi on tõesti ants. Nähtavasti see pole õige distants, kui jumal ilmutab end kreatuurile. Nad pistavad ta puuri! Ja ütlevad: sul logiseb üks kruvi! Nõndaks kaobki jumalate ilmutamishuvi! Ja kuidas ka usklik kisendab ja karjub — ei julge jumal sulle näidata oma varju!? Ta parem juba on vait kui sukk —: mingu maailm hukka! (lk 37)
SILEPEETER: Ka minu elukutse pole pisk. Olen Sinimandria Kristus. Kuidas see rist mulle istub?

ANDREAS: Teie kogule ta näib liialt kõhn!

SILEPEETER: Oo, palun — moe viimane lõhn! Modern Kristus kannab ikka väikest risti! Võib olla papist või paberistki. Rist, mis suur, raske ja paks, teeb Kristuse asjata kohmakaks, võttes lunastuse aktilt ta võluvuse ja sarmi ja kutsudes esile kriitika õigusega karmi!

ANDREAS: Mind huvitab ka pisut, milles seisab teie lunastuse sisu? Millega teie siis õieti päästate maailma?

SILEPEETER: Iloga, mis rõõmustab silma! Esteetilise akrobaatikaga — Kolgata keskmisel ristil! Vääriline meisterhüpe geniaalsele ekvilibristile!

ANDREAS (silmitseb moodsat Kristust galas): Olete vist väga vanast ja aadlikust suguvõsast?

SILEPEETER: Paar sugupõlve tagasi tulime alles võsast!

ANDREAS: Püha pommerants! Millest siis see masendav — elegants?

SILEPEETER: Higi ja vaevaga harjutatud stiilitants! Mu esivanemad Aadud ja Hintsud! Mulgi on lühikesed, kõverad ja karvased talupoja kintsud! Aga küll juba rätsep õilistab igasuguse rassi! Ja tehes järjekindlalt esteetilist massaaži, võib suursugustada kõige ahvilikuma visaaži!

ANDREAS: Jah, seda minugi maisel sünnimaal nähtud ja järele tehtud. Kuidas ka mullast ja laudasõnnikust lõhnasid talupoisi volüümid — selle peagi õilistasid Pariisi ja Rooma pissuaaride nooblimad parfüümid. (lk 37)

SILEPEETER (magavale Maugile dotseerides): Äärmiselt tähtis analüüsida selles loos: milline on Kristuse läbilöönuim poos, kui ta ripub rlstisambas? Ja kuidas talle teisi ümber riputada Kolgata kambas? Asi saab ju ainult sellest oma väärtuse ja hinna, kuidas meie selle krempliga katame ühe vaatepinna. Kas lunastada maailm, liigutades elegantselt ja maagiliselt suurt varvast! Või parem longutada lõuga traagiliselt kohal rinna karvase? Kas rajada religioon — puusade erilise põikega? Või rabada konkurendid — kaunima püksilõikega? Kas puurida pilk taevakummi ihu viimsest rammust? Või alla kiiluda ja vargsi piiluda, kuis sõdurid loosivad su vesti ja vammust? Ja kui sulle ulatatakse käsnaga äädikavett, et siis imeksid luristamata, nagu nõuab etikett... Pole küllalt, minu härra, et on osasse astutud, peab ka teadlik olema, milline vastutus! Et iga sinu püksivoldi ebaõigest keerust — miljonid hinged lüüakse välja eluraamatu veerust! Kuidas sa siis, käpard, Kolgatale kipud — tahad Kristus olla ja nii sandisti ripud!?! (lk 38)
PRESIDENT: Ei, kallike! Ahti ei allu meie Tribunalile!

SARVIK: Aga kuidas süs Ahti oma looja õigused registreeris? Luues selle maailma, kes teitest talle assisteeris? Kus on asitõendused, et lükatakse tagasi igasugused õiendused?

PRESIDENT: Ahti on aksioom — nii on jumalate iseloom!

SARVIK: Vahel ka selles võib kahelda!

PRESIDENT. Olge head — meie mõtet ei ahelda! Üksikule kahtlejale on lubatud kõrvalepõige. (Väga veenvalt.) Aga mis terve rahvas usub, see on alati õige. (lk 40)

PROKURÖR: Äärmiselt segane on kaebealuse jutt. Väga kahtlane mulle näib ka härra advokaadi nutt. Seepärast, enne kui edasi sammume poolte heitluses, peaks selgitama, kuis on lugu härrade mõistusega. Kas meil on tegu haiglase aru nõtrusega või terve priske totrusega?

PRESIDENT: Härra prokurör on küsimuse tõstnud õigel ajal. Vastavate andmete najal tohin teatada, et võime eksperdi tunnistusel peatuda. On läbi valgustatud süüaluse kolp ja kogu organismi iga nurk ja sopp. Advokaadi ajudest puudub analüüs. Ent kohtul pole vististi mitte huvi, kuis keerleb ühe advokaadi mõistuse kruvi: see ei muuda asja kaebealuse süüs.

PROKURÖR: Ma ei nõua täiendusi: advokaadi mõistus on eraasi. (lk 40)

PRESIDENT: Härra Ülemarst —־ teie otsus kaebealuse ajukastist?

ÜLEMARST (esinedes): See tundmatu mees meie ees ühelt tundmatult maalt on tugevalt metsmehe tüüp, kui mitte ahv. Selles mõttes süüdistuse paragrahv võib muutuda pisut, sest asjasse on kistud mitte meie kultuuriline kodanik õilsast tõust, vaid olevus ahvilik, nagu näitab juba lõust. Vaimline tasapind relatiivselt madal, alles esimesi lehekesi kasvatab ajuädal. Ent see tilluke annus vaimu on loomult terve ja tema omanik ei kuulu vaimuhaigete perre. (lk 40)

SARVIK: Härra prokurör kaldub kummalisele arvamisele, et seda raskem süükoorem langeb kaebealuse turjale, mida selgema aruga ta andus kurjale. Ma ei ole härra prokurörile kade. Aga on olemas veel teine vaade, mitte vähem aulik ja suur, et mõistus ise ongi see kurja juur, et patustada on ratio loomulik tendents ja et sinna midagi ei saa parata homo sapiens. Ja siit, härra prokurör, järgneb hoopis vastupidine juhtnöör, et kaebealune seda vähem on vastutav,, mida tervema aruga ta patustas. (lk 41)
ANDREAS (enesele habemesse jorisedes, pingutab käru): Oi vidiradi vintsu — tõsta, kerjus, kintsu! Oi särtsu ja raksu — vedelat ja paksu...

SARVIK: Hommikust, mu prints! Kuis käib su kints?

ANDREAS: Tänan küsimast, hästi!

SARVIK: Või hästi... Mida seal vead? Kaupa kallist ja head?

ANDREAS: Vean sõnnikut aianurka ritta. Kõrvits kuramus jääb kängu, kui ei saa sitta!

SARVIK: Ah nõnda on lahendunud jumalate kriis: Andreas on mustatööline oma paradiisis!

ANDREAS: Või eelmiseski ilmas sai käidud sametis ja siidis. Parem korralik tööline olla oma hingemaal, kui kullatud kaabakas võõral ra'al.

SARVIK: Ja sul ei kihvata süda rinnas, et oled siin nii madalas hinnas?

ANDREAS: Kui on soe nurgake, kuhu panna võid pea — siis on hea!

SARVIK: Ja tõugata käru — ei ole häbi?

ANDREAS: Võõrsil nõnda ei läbeks. Aga oma pärisosal ükski töö pole häbiks. (lk 43)

ANDREAS: Me otsime Jumalat möödunud päevade hämarast, ent igatseme teda tuleviku täiuses säravas. Olen Sinimandria mineviku kuma. Aga Ahti on Jumal noor ja uus, kellele kuulub Sinimandria unistus. Uskudes Ahtis loomingu igavest tõusu ja edu — võin rahulikult jätkata oma — sõnnikuvedu.

SARVIK; Soovin õnne, sõber Andreas: sul rahu on südames ja aru peas. (lk 44)

ANDREAS (endamisi): Oo, Ahti, tulevaste päevade vaim, kõige hea ja kauni õnnestav aim! Sinu särav kuju vangistab silma ja viib täiuse poole maailma!

MOLKUSE HÄÄL (kajana Andrease mälestuses, tumestatult): Halleluuja Sinimandria Majesteedile: Jumalale, Keisrile ja Poeedile! Halleluuja ja Kürie eleison! Kes seda ei usu, see veis on! (lk 44)

Välislingid