Päevalehe vastutav ja peatoimetaja Georg Eduard Luiga julges ühena vähestest ajaviitekirjanduse kaitseks sõna võtta: "Aga miks peab siis inimene ajaviiteks tingimata kõrtsi või kohvikusse minema, kaarte mängima või muud niisugust, miks ei või tema "ajaviitekirjandust" lugeda? Mis õigusega tahate teie mulle ette kirjutada, mida ma pean lugema? Kas loen piiblit, Rousseau'd, Dostojevskit või Conan Doyl'i - seda otsustan ma ise oma tarvete ja tahtmise järele. Aeg on ühe ja aeg on teise jaoks." Samas artiklis arutles Luiga ka algupärase ja tõlkekirjanduse taseme üle: "Väide, nagu rikuks tõlkekirjandus lugejate maitset ja nagu seisaks kõik meie algupärane sellest igapidi palju kõrgemal, on vaga enesepettus". Et tõlkeromaanid olid üldiselt odavamad kui Eesti autorite raamatud, siis kavandas Eesti Kirjanikkude Liit 1933. aastal seadust tõlketoodete maksustamiseks. Eesmärgiks oli tõrjuda lihtsakoelist tõlkekirjandust ja toetada Eesti autorite väärtteoseid. Väärtkirjanduse tunnuste määratlemisel jäädi aga kimpu ning ka võimalik kasu eesti kirjandusele seati kahtluse alla. Tõlkemaksu idee oli paljudele arusaamatu ning jäi teostamata. (lk 52; Georg Eduard Luiga, "Kultuuri toll", Agu 1924, nr 40, lk 1338)
