Kergeusklikkus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti


Proosa[muuda]

  • Inimlik kergeusklikkus on tõesti imeline. Kuningasse, kohtunikku või ülemlinnapeasse uskumine on ehk veel kuidagi põhjendatav. Kui me näeme neid kõigi oma heeroldite ja eelratsutajatega, talaaride ja parukatega mööda lehvimas, kipuvad meil põlved värisema ja silme ees läheb kirjuks. Ent mis põhjust on uskuda kriitikuisse, seda on küll võimatu öelda. Pole neil ei parukaid ega eelratsutajaid. Kui neid näha, ei erine nad teistest inimestest mitte milleski. Pruugib neil tähtsusetuil kaasolendeil ennast aga tuppa sulgeda, sulg tindipotti kasta ja end "meieks" nimetada, kui me ülejäänud juba usumegi, et nad on kuidagi üllad, vaimsed ja eksimatud. Parukad kasvavad neile pähe. Talaarid katavad nende ihuliikmeid. Veel iial pole inimliku kergeusklikkuse vägi hakkama saanud suurema imeteoga. Ja nagu enamik imetegusid, mõjub seegi nõrgestavalt uskuja mõistusele. Ta hakkab mõtlema, et kriitikutel, kuna nad ennast niiviisi nimetavad, peab olema õigus.
  • Virginia Woolf, "Kriitikaproov", tlk Malle Talvet, rmt: "Esseed" (1997), lk 52


  • Kui ma ütlen: "Keskaegsed dokumendid tõendavad teatud imesid niisama kindlalt, nagu nad tõendavad, et on toimunud teatud lahingud," saan vastuseks: "Aga keskaegsed inimesed olid ebausklikud"; kui ma tahan teada, milles nende ebausk avaldus, vastatakse mulle: nad uskusid imesid. Kui ma ütlen: "Üks talupoeg nägi vaimu", vastatakse mulle: "Aga talupojad on nii kergeusklikud." Kui ma küsin: "Milles nende kergeusklikkus avaldub?", on ainus vastus - et nad näevad vaime. Islandit ei saavat olemas olla, sest ainult rumalad meremehed on seda näinud, ja meremehed olevat rumalad, sest ütlevad, et nad on Islandi näinud.
    • Gilbert Keith Chesterton, "Dogmade võim ja seikleja", rmt: G. K. Chesterton, "Õigest usust". Tõlkinud Tiia Rinne. Kuldsulg 2011, lk 200


  • Kotšerov rääkis vaikselt ja veenvalt, just nagu oleks haigele rahustavaid tilku andnud.
"Enamlaste õpetuse asjas — ega meie ole vastu. Sõda me ei taha, nagu kirjas on öeldud: sina ei pea mitte tapma. Vaest inimest peame pühakirja järgi ka aitama. Aga enamlaste õpetus on inimeste õpetus, see ei ole jumalast. See kannab alati kaasas meie pattude kõntsa. Ära võtta ja ära anda on ülekohus ja kurjus. Kuidas võib näituseks meie maad ära võtta? Ega me seda kingiks ole saanud. Kõike seda tuleb läbi arutada rahus, vaikuses ja vaguralt. Ma tundsin huvi enamlaste õpetuse vastu ja käisin linnas ära. Uurisin välja, et nende peaõpetaja oli Karla Marksov. Vä-äga hea. Ta ei olnud vene inimene, oma õpetuse kirjutas kah võõramaa keeles. Nüüd oleks vaja täpselt teada saada, kuidas Karla Marksov ise oma õpetuse kirja pani. Vene rahvas on ju meil kergeusklik. Nii kuidas ette antakse, nii me ka alla neelame. Me pole harjunudki aru pidama. Hariduse poolest, võõraste keelte küljest on meil asi nõrgavõitu. Ja kui me võõramaa keele õpetuses ei kahtlekski — kuidas siiski teada saada, mis Lenin on juurde kirjutanud? On vaja võõramaa keeltest aru saada ja Karla Marksovi kirjad venekeelsetega ära võrrelda. Siis võib küll: kõigi maade proletaarlased! Niisuguses asjas nagu poliitika ei tule ilma akuraatse uurimiseta välja. Arusaamiseks on vaja aega, vaja ustavaid mehi, vaikust ja rahu on vaja. Aga niimoodi ülepeakaela uutesse rangidesse ronida..."
  • Lidia Seifullina, "Huumus", tlk Boris Kabur, rmt: "Seaduserikkujad", LR 30-33 1983, lk 37


  • Muidugi ei osanud mitte keegi, mina kaasa arvatud, hingepõhjaski aimata, et Hitleri lubadus juudid hävitada tehakse täht-tähelt teoks. Teataval viisil peaks see tavalistele korralikele inimestele au tegema, kui me ei suutnud uskuda, et sääraseid koledusi võidakse üldse korda saata – või et maailm laseb neil toimuda. Mitte et me olnuksime kergeusklikud. Me lihtsalt ei suutnud kujutleda seda, mis oli siis veel mõeldamatu. Ent täna ei ole ükski õudus mulle enam mõeldamatu.
    • Golda Meir, "Minu elu". Tõlkinud Hillar Tali. Tallinn: Olion, 2002, lk 146


  • Siis aga hakkas Gwen valjusti arutlema, ega Berger liiga kergeusklik olnud. Temast jäi mulje, nagu usuks ta iga põliselaniku öeldud sõna, aga kas polnud ka nemad inimesed nagu kõik teised, võimelised omakasupüüdlikkuseks ja väikesteks liialdusteks? Gwen hakkas kahtlema, kas põliselanike side maaga ja loomadega oli tänapäeval sama ehe, nagu see oli olnud varem, kui neil polnud veel vägevaid püsse ega mootorsaane.
Harry meelest polnud tunnete ehedusele rõhumine aus. Põliselanike side maaga oli midagi sellist, mis jäi teistele peaaegu mõistmatuks.
  • Elizabeth Hay, "Hilised õhtud eetris", tlk Urve Hanko, 2009, lk 235


  • Proua О oli oma lapsepõlve lõpetanud keset ajaloo tõmbetuuli. Paljude kergeusklike keskel oli proua О olnud veel rohkemate umbusklike seas. Umbusklike hulgas oli jonnakaid, kes lasksid ajaloorattal endast vihuti üle sõita. Oli ka toimumispaiku, kus polnudki võimalik ratta eest kõrvale astuda. Neis toimumistes võisid rataste alla jääda ilma valikuta kõik. Mõned lömastati, mõned tõusid hiljem püsti, rattajäljed naha peal.
  • Aino Pervik, "Proua O imekspanemised". Tallinn: Mustvalge Kirjastus, 2012, lk 42