Lidia Seifullina

Lidia Seifullina (23. märts 1889 – 25. aprill 1954) oli tatari juurtega vene kirjanik.

"Seaduserikkujad"

Lidia Seifullina, "Seaduserikkujad". Tõlkinud Boris Kabur. LR 30-33, 1983,

Griška tegi silmad lahti, laes põles lamp. Selge: lastekodu. Pole siin ema ühti. Aga põse peal oli tunda: ema andis suud. Nutt kippus peale. Ent Griška köhatas täismehe moodi, surus tönni tagasi ja pööras teise külje. Siis viirastus talle tohter, kes päris naiste kohta. Jällegi hakkas Griškal paha. Jälle tuli äng peale. Griška tahtis palvetada, aga issameie ei tulnud meelde. Ja rohkem palveid ta ei teadnud. Nõnda ta vaevleski öö läbi. (lk 7)
Nunnad elasid hoovimajas. Neid suruti küll koomale, aga välja ei olnud veel tõstetud. Hommikuti ja õhtuti kumises kurvalt kell. Mustad varjud tulid oma urgastest välja ja läksid sujuvalt, nagu hõljudes kiriku poole. Kirik oli õuenurgas, peasissekäik tänava poole. Nunnasid oli noori ja vanu, aga kõik kõndisid nagu elutud. Mitte niimoodi, nagu nad päeval õuel või pagaritöökojas askeldasid. Siis olid nad elusate naiste moodi, riidlesid lastega ja vingusid. Ning lapsed kiusasid neid. Sülitasid kaevu, ükskord aga tegid kiriku ukse lahti ja hüüdsid:

"Lenin... Raffakomissaaride nõukogu!"

Nunnad kaebasid kubermangu haridusosakonda. Sellest peale algas sõda.

Elu läks lõbusamaks. (lk 9-10)

Aina ahnemalt jõi kevad lund. (lk 10)
Abtiss kirjutas paberitele alla: nunnade töökommuuni eestseisja, vaga Eustolia. Kokkutulekutel kloostrikirikus, kus käis ka lihtusklikke, keelitas ta: "Iga võim on jumalast". Kuid temagi ei kannatanud välja. Tuttavale ilmalikule mehele Astafjevile, kel enne oli kaks kino olnud, kes oli kloostrile heldelt annetanud ja nüüd töötas kubermangu tarbijate kooperatiivide liidus, kuid ikkagi jumalat ära ei unustanud, kaebas ta:

"Jumala templist kistakse lahku."

Ja kohe jooksid naised kuulutama majadesse, kus jumalat meeles peeti:

"Nunnasid tõstetakse välja!"

"Kloostris hakatakse tiaatrit tegema..."

"Ikoonidelt võetakse hõbekaunistused ära..."

"Kiriku altarilt viidi kõik kubermangu tšekaa esimehe korterisse."

"Emakest abtissi piinati tšekaas." (lk 10-11)

Kord oli üks talumees raudteejaamas rääkinud, kui palju ta oli mitmetes linnades hulkuma pidanud, ja öelnud: "Oroskoop on mul juba siuke rahutu." Griška oli siis teistega koos naerma hakanud, ise aga aru ei saanud. Nüüd tuli see talle meelde ja ta ütles enda kohta:

"Oroskoop on mul siuke rahutu." (lk 13)

Surnuaia müüri taga mängiti kubermangu tšekaad ja mahalaskmist. Petka oli kubermangu tšekaa esimees. Ühes käes hoidis mängult revolvrit ja teise käega lasi kuulipildujast. Polkat ja Anjutkat viidi mahalaskmisele. Antropka ja Griška tulistasid. Griška käsutas lõbusalt:

"Pigistage silmad kinni! Silmad kinni!..."

Laste kilgetes ei pinud ei jumalateotust, jubedust ega viha. Nad tegid lihtsameelselt järele suurte elu. Aga päike soojendas palavalt. Oma hellitustega oleks ta nagu lubanud: küllap mõeldakse veel uus mäng välja, see unustatakse ära. (lk 17)

Kes oskab ümber jutustada esimest imelist und? Mismoodi sa räägid, kuidas sa ise hobuseid vagunist välja viisid, ise vankri ette rakendasid? Kuidas pimedas öös sõideti mööda võõrast metsa. Ja kuidas mets kallistas sind magusa hirmuga. Nagu muinasjutt! (lk 23)
Kahe pika ridva vahel kaarduval kangal on kiri:

"Töö ja teadmised võidavad stiihia."

Griškale see kiri meeldis. Paadiga tehi äärde jõudes luges ta alati valjusti:

"Võidavad stiihia. Voh!"

Missugune sõna! Stiihia. Ära seletada ei oska, aga kui kuuled, tuleb tahtmine kangelaseks hakata. Järv on stiihia. Sellepärast ta kohisebki. (lk 24-25)