Õnnelik lõpp

Allikas: Vikitsitaadid
Õnnelik lõpp Charlie Chaplini filmist "Behind the Screen", 1916.


Proosa[muuda]

  • Wesipruul hakkas wärske jõuuga tööle; töö oleks kiiresti edenenud, kui ta mõne hää hakatuse oleks leidnud. Aga see oli tema õnnetus: hakatust ei olnud kusagilt leida. Liigutawaid jutulõppusid oli tal enam kui küllalt käepärast, näituseks: "Kolme nädali pärast oliwad Juhani ja Miina õnnelikud pulmad." — "Nõnda sai kurjategija oma teenitud palga kätte." — "Salomon sai kuulsaks ja rikkaks meheks, kuri Jaan aga käis tema ukse taga kerjamas." — "Kui nad weel surnud ei ole, siis elawad nad tänapäewani," jne. Kõik need jutulõpud oliwad Salomonist enesest wälja mõeldud, igapidi uued ja algupäralised, nagu lugeja isegi näeb. Aga hakatuste leidmises ei olnud Salomonil õnne. Hakatused oliwad tema kuulsuse takistajad.



  • Pan Michaś otsustas kirjutada romaani. Paksu romaani, õige paljude peatükkidega, piltidega, kurva alguse ja õnneliku lõpuga. Milliseks romaani sisu võiks kujuneda, seda pan Michaś veel ei teadnud, aga ta nägi juba tema värvi. See oli pronksikarva nagu õllepudeli klaas. Et head mõtet otsekohe teoks teha, pani pan Michaś riided selga, torkas mütsi pähe ja läks välja.
"Kuidas nii?" küsite teie. "Läks välja? Kas tal poleks olnud targem lihtsalt laua taha istuda ja kirjutama hakata?
Noh, aga kuidas sa kirjutad, kui sul pole paksu kaustikut (sest romaan peab ju paks olema), head tinti — ilma tombukesteta, mis alailma ähvardavad tindiplekke teha — ja sulge, mis ei tee jämedat ega kriipsivalt peent kirja, vaid igati parajat?


Ja hotelliapartemendid, mis olid alati "lilledesse uppunud".
Ja lennukist mahajäämine ja loo õnnelik lõpp: Air Force One — lendamine presidendilennukiga.
  • Joan Didion, "Meie ühised palved", tlk Enn Soosaar, LR 30-32, 1982, lk 18


  • Inimeste vahel ei ole täiuslikku kooselu. Pole mingeid viiuleid, kui armastatud inimene mind suudleb. Hollywoodi "HAPPY ENDING" on surrogaat, millele elus vastet ei leidu. Unelmate maailm, mis on ohtlik, kuna sind sunnitakse marssima alatasa uute viiside taktis. Täies usus, et seekord on leitud "see õige".


  • [Charlie Chaplini filmist "Kullapalavik":] Kõrvalepisood tantsivate leivakestega, keda Charlie sunnib esitama rafineeritud tantse ja keerulisi liikumisi, ei näi filmi süžeega seonduvat (sel lastakse paista meelelahutusena, millega kerjusest tegelane end lõbustab, oodates asjatult külla koketset kangelannat). Tegelikult on see aga kogu filmi võtmeepisood. Siin näevad vaatajad sisemist Charlie't, elegantsuse ja artistlikkuse kehastust, kes paneb elama koomilise, rohmaka ja primitiivse struktuuri. Kogu see episood tähistab olemuse võitu välimuse üle. Selleta oleks filmi õnnelik lõpp vaid primitiivne järeleandmine filmikonventsioonidele. Mainitud episood aga lisab filmi lõppu utoopilise õnnelootuse.
    • Juri Lotman, "Kultuur ja plahvatus", tlk Piret Lotman, 2001, lk 136


  • Mõistuse/looduse lugu on olnud lääne kultuuri isandlikkuse lugu. See on lugu, mis on rääkinud peamiselt vallutamisest ja kontrollist, hõivamisest ja kasutamisest, hävitamisest ja hõlmamisest. See lugu on nüüd jõuetustav lugu. Kui me seda ei muuda, võivad mõned praegustest noortest teada saada, mida tähendab elada hävitatud planeedil keset tsivilisatsiooni varemeid. Võim selle valitseva draama lavastamiseks, näitlejate valikuks ja stsenaariumi kirjutamiseks on olnud kogu inimkonnast ja inimkultuuridest vaid väikese vähemuse käes. Uute, vähem destruktiivsete juhtlugude jaoks saab palju inspiratsiooni ammutada muudest allikatest peale isanda, lääne kultuuri allutatud ja ignoreeritud osadest, nagu naiste hoolitsuslood. Need meie seast, kes pärinevad isandakultuurist ja kellel napib kujutlusvõimet, võivad saada uusi ideid nende kultuuride alalhoidvate lugude alandlikust ja kaastundlikust uurimisest, mida me oleme pidanud mõistusevälisteks. Kui tahame ellu jääda ja elamisväärsesse tulevikku jõuda, peame võtma oma kätesse võimu luua, taastada ja uurida erinevaid lugusid uute peategelaste, paremate sündmustike ja vähemalt õnneliku lõpu võimalusega.
    • Val Plumwood, "Feminism ja võim looduse üle" ("Feminism and the Mastery of Nature"), London ja New York: Routledge, 1993, lk 196


  • Ma tean, et vähesed saavad minumoodi täpselt seda, mida nad tahavad, ja veel vähem on neid, kellel on võimalik seda hoida nii kaua, kui on huvi. See osa minu loost kannab nimetust pärast: lõpp on õnnelik, vikerkaare jalamil ootas aaretelaegas, graal, kuldvõtmeke. See lepitab mind eelneva kurbusega ja pärastise ümberjutustamisele pühendan ma alati rohkem aega: kuidas ma olen liikunud võidult võidule, kuidas miski ei kao mul käest, ükski nimi ei unune, ükski detail ei jää kahe silma vahele ja tänu sellele olen ma teinud karjääri kiirusel, mida saab võrrelda ainult meteoori lennuga. Kuidas, tänu minu pingutamata enesekindlusele mäletada iga viimastki pisiasja, see kõik on mulle kätte tulnud vähimagi stressita, ühegi unetu ööta. (lk 20)
    • Kathy Page, "Kõige parem mälu maailmas", rmt: "Vabaduse teine kevad", tlk Anne Allpere, 1996, lk 15–26


  • [Cyd:] "Kõlab väga üllalt," ütles ta. "Aga tegelikult pole see põrmugi üllas. See on lihtsalt sinu pääsemisklausel. Sa tahad veel lapsi, aga tahad neid vaid siis, kui sulle garanteeritakse õnnelik lõpp. Ainult Walt Disney saab sulle õnneliku lõpu garanteerida, Harry, ja sa tead seda isegi. Mitte keegi ei saa sulle sedasorti garantiisid anda. Nn et kõik lihtsalt - ma ei tea - hajub."
    • Tony Parsons, "Mees ja poiss", tlk Mari Kelve ja Maria Seeblum, 2002, lk 162


  • Ma kavatsesin kirjutada humoristliku, kerge, suviseks lektüüriks mõeldud romaani, mida võib lugeda korvtoolis istudes, kui päikesekiired langevad raamatu lehekülgedele tasa ja ühtlaselt nagu inimese hingus. Minu romaanil pidi kindlasti olema õnnelik lõpp. Ma uskusin surmkindlalt, et ma selle romaani kirjutan, ning seda ma 1997. aastal ka tegin - ühe hooga, kolme pimeda talvekuuga, kui tüdrukud kogu päeva koolis olid ning ma üksinda kodus istusin.
  • Carol Shields, "Siin need on", rmt: "Kui", tlk Urve Hanko, 2006, lk 15


  • Sylvia ei olnud ise õnneliku lõpu tüüpi inimene. Raamatutes olid need toredad jah. Aga elus on kõigil sama lõpp ja ainus küsimus on, kes jõuab sinna esimesena. Ta võttis lonksu virsikumargariitat ja vaatas Danieli poole, kes tedagi vaatas, pööramata talt pilku.
Mis siis, kui sul juba oli õnnelik lõpp ja sa lihtsalt ei pannud seda tähele? Sylvia märkis selle mõtetes ära. Ära õnnelikku lõppu maha maga.
  • Karen Joy Fowler, "Jane Austeni raamatuklubi". Tõlkinud Krista Eek. Tänapäev, 2009, lk 232



  • Ja ongi käes esietenduse päev. Istun autoriloožis. Süda puperdab - kuidas läheb? Kuidas meeldib?
Oh, kui ilus see kõik on! Millist soojust ja tänutunnet toob mu südamesse näitlejate siiras mäng, tantsud, laulud ja lavakujunduse muinasjutumaailm ... Kui võluvõrgus suremas Lamburneid laulab oma kodukohale "Head ööd!", siis näen, kuidas saalis paljud pealtvaatajad pühivad pisaraid. Saal on viimse kohani välja müüdud. Põnevus... Kõrbetuule traagiline lõpp just siis, kui ta hakkas aru saama ilust, headusest ja armastusest. Ootamatu Ime ilmumine ja muinasjutuliselt särav õnnelik lõpp. Rahvas on vaimustuses. Mind kutsutakse lavale, pildistatakse, tänatakse. Olen väga, väga õnnelik!



  • Kaks päeva hiljem teatas draamaosakonna juhataja (kes oli juhtumisi abielus lavastajaga, kelle Jed oli vihale ajanud), et Jed peaks leidma endale muud tegevust. Pärast aasta aega New Yorgis kelnerina töötamist osutus see "midagi" Jedi jaoks hoopis Harvardi õiguskooliks. Vahest sellepärast, et minu meelest oli sel vahejuhtumil õnnelik lõpplahendus (me Jediga poleks kohtunud, kui ta oleks jäänud Juilliardisse), olen ma seda lugu jutustanud mitmetel pidudel, kus see alati kõigile väga meeldib, eriti kui ma seda veidike ilustan. Paistab, et inimeste meelest on äge, et õigusteaduste professor õppis Juilliardis ja tundis Kevin Spaceyt (kes oli Jedist mõned aastad eespool). Samuti tundub, et ameeriklastele meeldib ka allumatuse ja väljaviskamise aspekt. (lk 108)
  • Muidugi tundsid mõlemad tüdrukud, et raamat ei kirjelda neid piisavalt põhjalikult. "Sa peaksid kindlasti pühendama selle raamatu Lulule," ütles Sophia ükskord suuremeelselt. "Tema on ilmselgelt raamatu kangelanna. Mina olen see igav tegelane, kes lugejate poolehoidu ei võida. Tema on see, kellel on hoog ja jõud." Lulult aga tuli märkus: "Vahest peaksid sa panema raamatule pealkirjaks ״Musterlaps ja lihasööja deemon ehk miks esmasündinud lapsed on paremad". Just sellest ju raamat räägibki, kas pole?"
Suve edenedes tüdrukud muudkui näägutasid mu kallal: "Noh, kuidas see raamat siis lõppeb, emme? Tuleb sellele õnnelik lõpp?"
Vastasin alati midagi stiilis: "See sõltub teist. Aga mina arvan, et sellest tuleb tragöödia." (lk 183)
  • Amy Chua, "Ematiigri võitlus", tlk Epp Aareleid, 2021



Luule[muuda]

Oma südant ma ei ajakohasta.
Keelepaelad küll on täitsa moodsad:
rändlinde laul on kurblikult dekadentne
ja õnnelikku lõppu pole kusagil näha.

  • Ilona Laaman, "Kusagil, siiski", rmt: "Mis need sipelgad ka ära ei ole", 1970, lk 17


Kirjandus[muuda]