Soni
Proosa
[muuda]- "Esiteks pole me härrased," lausus lõpuks noorim neljast, värske nagu virsik.
- "Esiteks," katkestas Filipp Filippovitš ka tema jutu, "kas te olete meesterahvas või naisterahvas?"
- Nelik jäi taas vait, suu läks kõigil lahti. Seekord kogus end kõigepealt esimene, juuksepahmakaga noormees.
- "Mis vahet sellel on, seltsimees?" küsis ta suureliselt.
- "Mina olen naisterahvas," tunnistas nahkkuuega virsikvärske noormees ja lõi üle näo õhetama. Tema järel läks näost kangesti punaseks veel üks võõras - blond ja papaahaga.
- "Sellisel juhul võite teie oma soni pähe jätta, aga teid, armuline härra, palun oma peakate maha võtta," ütles Filipp Filippovitš härrandlikult.
- Mihhail Bulgakov, "Koera süda", tlk Maiga Varik, 1988, lk 17
Luule
[muuda]Elas peni, elas poni,
elas mats, kes kandis soni,
soni alla peitis koni,
kui ta koni kustund oni.
aga tõstes tereks soni,
kõnniteele kukkus koni,
- Hando Runnel, "Peni ja poni" kogus "Mere ääres metsa taga" (1977), lk 17