Kaustik
Ilme
Proosa
[muuda]- Pan Michaś otsustas kirjutada romaani. Paksu romaani, õige paljude peatükkidega, piltidega, kurva alguse ja õnneliku lõpuga. Milliseks romaani sisu võiks kujuneda, seda pan Michaś veel ei teadnud, aga ta nägi juba tema värvi. See oli pronksikarva nagu õllepudeli klaas. Et head mõtet otsekohe teoks teha, pani pan Michaś riided selga, torkas mütsi pähe ja läks välja.
- "Kuidas nii?" küsite teie. "Läks välja? Kas tal poleks olnud targem lihtsalt laua taha istuda ja kirjutama hakata?
- Noh, aga kuidas sa kirjutad, kui sul pole paksu kaustikut (sest romaan peab ju paks olema), head tinti — ilma tombukesteta, mis alailma ähvardavad tindiplekke teha — ja sulge, mis ei tee jämedat ega kriipsivalt peent kirja, vaid igati parajat?
- Anna Kamieńska, "Nonpariisis ja kusagil mujal", tlk Aleksander Kurtna, 1972, lk 5