Mine sisu juurde

Nostalgia

Allikas: Vikitsitaadid

Proosa[muuda]

  • [Maroko pulmast:] Ninna tungib püssirohu lõhn, suits kobrutab ülespoole ja enne kui jõuan toibuda, tungib sellesse segasesse õhkkonda plärisev pasunahääl.
See tuleb muidugi jälle ukse poolt ja sisse marsib sedakorda süda ja vaim pasunapuhujate näol. Oo, milliste "jeeriku pasunatega"! Ei ole need kahe meetri pikkused torud mingid harilikud riistad, need saadavad endast välja päris viimsepäeva kärisevaid helisid. Puhujate palged on lõhkemiseni punnis ja kui mõni mees hinge tõmbab, siis langevad tema kauasest ameti pidamisest väljaveninud põsekotid kaltsudena kaelasoontele.
Pasunad puhuvad ja puhuvad ning äratavad peokülalistes magusa kipitusena mälestusi lapsepõlvest, mis olnud ja juba läinud, mis oma vanamoodsuses kipub juba kaduma, kuid mis ometi on veel tuhande niidiga südame küljes. Neid on tore kuulata, nii ütlemata lõbus! (lk 263-264)


  • Hüppan autosse, käivitan ja proovin sõita. Porilaud on rattas kinni ja ma ei saa kuhugi. Mehed naeravad. Siis eraldub teistest üks suur õliste riietega mees, läheb porilaua juurde ja väänab selle õigeks. Ta pistab oma nina kolmnurkaknast sisse ja ütleb vaikselt:
"Proua, jätke oma nostalgia, teil lõpeb kõik halvasti!"
Ma ei vasta midagi. Auto sõidab. Nostalgia? Nostalgia oli see, kui ma ei saanud ühelgi suvel kodu külastamata jätta. Ikka peatusin koduväravas ja lahkusin alles siis, kui venekeelsed elanikud tulid viina küsima. Me olime nagu kolhoosihobused, kes aastaid tahtsid oma koju sisse keerata. Kolhoosnik pidi piitsa andma ja ohjadest vedima, et hobused kodu unustaksid. Aga nad ei unustanud.
Minuga nüüd toimuv on hoopis midagi muud. Mis see siis on?



  • ... nostalgiarännakud oma mineviku varjude juurde on perfektselt mõttetud: seal pole enam midagi.


  • [Porrulauk valges soustis:] Sel toidul on nii väga minu lapsepõlve maitse, et mul oli raske seda tavalise retseptina kirja panna; olen seda alati valmistanud ilma kaalumise ja mõõtmiseta ja mul on teatav tõrksus selle tegemise ees muul moel kui autopiloodil (nagu ei suudaks ma seda meenutada, kui pean peensustele keskenduma). Aga õnneks on mul üks Hettie Potter, minu kui köögi-Johnsoni Boswell, ja koos suutsime me usaldusväärsed numbrid kokku panna. (lk 370; joonealused märkused: Hettie Potter on Nigella isiklik assistent.; James Boswell, 18. saj jurist ja esseist, kes on tuntud eelkõige oma teose "Samuel Johnsoni elu" (inglise poeet, kriitik ja esseist, Boswelli lähedane sõber) tõttu.)


  • Nostalgia, ’tagasipöördumisigatsus’ (õieti ’-valu) on kreeka sõna. Roomlased nägid kõike vaid edasimineku perspektiivis. Sellest kõnelevat ladina keelgi. Risttee, nelja tee risti kohta ütlesid nad trivium, sest edasi minnes näed ju ainult kolme haru, seda, mis selja taha jääb, ei näe.


  • Poistel oli liiga palju tegemist, et tajuda kurbust, mis hõljus selle paiga kohal, või kuulda mineviku nukrat kaja. Nad olid liiga noored, et teada midagi nostalgiast või melanhoolsest tundest, mida tekitab surelikkuse tajumine. Siin pesitsevad vaimud, kes leinasid kodu kaotust ja oma üürikest elu, olid kui üle vee puhuv tuul. Poisid kuulsid tühjade aknaavade ägamist, vilistamist allesjäänud korstnates ja tundsid üks­ nes elevusevärinaid, sest jubedus ainult suurendas nende lõbu, mitte ei vähendanud seda. Poiste poolest oleksid need vaimud võinud sama hästi ka olemata olla, nemad ei pööranud vaimudele mingit tähelepanu. (lk 8)
  • Sajandivahetusel oli lossi juures olnud müüriga aed, kus kasvas rik­kalikult igasuguseid puu- ja köögivilju, et toita Deverilli perekonda ja nende teenijaid. Oli olnud roosiaed, puukool ja labürint, kuhu Deverilli lapsed pidevalt ennast ja teisi jugapuuhekkide vahele ära kaotasid. Olid olnud ka peened klaasmajad, kus orhideede ja viigipuude seas kasva­sid tomatid, nurmenukud peegeldasid suvepäikest metsalilleaias, kus lossidaamid pidasid piknikuid ning veetsid pärastlõunaid naerdes ja lobisedes. Kunagi meenutasid need aiad paradiisi, kuid praegu levita­sid kõdulõhna. Nende kohal hõljus päikesepaistest hoolimata vari ja järk-järgult pigistas kassitapp neist elumahlad välja. Lossi kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järel, välja arvatud omamoodi metsik suur­sugusus, mille muutis veel köitvamaks koha traagiline saatus. (lk 8-9)


Luule[muuda]

Saab siis olla tagasipöördumist
lapsemeelsusse
hingeajalukku
fataalse pilguga neurootiliste naiste juurde
Nostalgia on mõistmatu
vaid kaabakaile ja kirjanduskriitikuile
No mida sa tahadki
ihukriitikust
kellele on tundmatud
pohmell
surmahirm
ja tatari naised
igatsusest rääkimata

  • Kalev Kesküla, "Piinavalt poeetiline" kogus "Aeg rannal" (1988), lk 27

Allikata[muuda]

  • On raske olla nostalgiline, kui midagi ei mäleta.
Vikipeedias leidub artikkel