Nostalgia

Proosa

• Hüppan autosse, käivitan ja proovin sõita. Porilaud on rattas kinni ja ma ei saa kuhugi. Mehed naeravad. Siis eraldub teistest üks suur õliste riietega mees, läheb porilaua juurde ja väänab selle õigeks. Ta pistab oma nina kolmnurkaknast sisse ja ütleb vaikselt:

"Proua, jätke oma nostalgia, teil lõpeb kõik halvasti!"

Ma ei vasta midagi. Auto sõidab. Nostalgia? Nostalgia oli see, kui ma ei saanud ühelgi suvel kodu külastamata jätta. Ikka peatusin koduväravas ja lahkusin alles siis, kui venekeelsed elanikud tulid viina küsima. Me olime nagu kolhoosihobused, kes aastaid tahtsid oma koju sisse keerata. Kolhoosnik pidi piitsa andma ja ohjadest vedima, et hobused kodu unustaksid. Aga nad ei unustanud.

Minuga nüüd toimuv on hoopis midagi muud. Mis see siis on?

• Ester Laos, "Õhtuks koju", 1994, lk 27

• Kui nostalgia on riik, siis on tango selle pealinn.
  • Robert Farris Thompson, "Tango: The Art History of Love" (2005)

• ... nostalgiarännakud oma mineviku varjude juurde on perfektselt mõttetud: seal pole enam midagi.
  • Emil Tode, "Raadio". EKSA 2002, lk 315

• Nostalgia, ’tagasipöördumisigatsus’ (õieti ’-valu) on kreeka sõna. Roomlased nägid kõike vaid edasimineku perspektiivis. Sellest kõnelevat ladina keelgi. Risttee, nelja tee risti kohta ütlesid nad trivium, sest edasi minnes näed ju ainult kolme haru, seda, mis selja taha jääb, ei näe.
  • Tõnu Õnnepalu, "Aaker (Muskoka, Ontario, CA)". EKSA 2019, lk 294

• Poistel oli liiga palju tegemist, et tajuda kurbust, mis hõljus selle paiga kohal, või kuulda mineviku nukrat kaja. Nad olid liiga noored, et teada midagi nostalgiast või melanhoolsest tundest, mida tekitab surelikkuse tajumine. Siin pesitsevad vaimud, kes leinasid kodu kaotust ja oma üürikest elu, olid kui üle vee puhuv tuul. Poisid kuulsid tühjade aknaavade ägamist, vilistamist allesjäänud korstnates ja tundsid üks­ nes elevusevärinaid, sest jubedus ainult suurendas nende lõbu, mitte ei vähendanud seda. Poiste poolest oleksid need vaimud võinud sama hästi ka olemata olla, nemad ei pööranud vaimudele mingit tähelepanu. (lk 8)
• Sajandivahetusel oli lossi juures olnud müüriga aed, kus kasvas rik­kalikult igasuguseid puu- ja köögivilju, et toita Deverilli perekonda ja nende teenijaid. Oli olnud roosiaed, puukool ja labürint, kuhu Deverilli lapsed pidevalt ennast ja teisi jugapuuhekkide vahele ära kaotasid. Olid olnud ka peened klaasmajad, kus orhideede ja viigipuude seas kasva­sid tomatid, nurmenukud peegeldasid suvepäikest metsalilleaias, kus lossidaamid pidasid piknikuid ning veetsid pärastlõunaid naerdes ja lobisedes. Kunagi meenutasid need aiad paradiisi, kuid praegu levita­sid kõdulõhna. Nende kohal hõljus päikesepaistest hoolimata vari ja järk-järgult pigistas kassitapp neist elumahlad välja. Lossi kunagisest hiilgusest ei olnud midagi järel, välja arvatud omamoodi metsik suur­sugusus, mille muutis veel köitvamaks koha traagiline saatus. (lk 8-9)
  • Santa Montefiore, "Armastuse ja sõja laulud", tlk Tiina Viil, 2017

• Pean tunnistama, et olen nautinud Aare Olanderi fotokogu raamatusarja "Kadunud vaated" vahendusel rohkem kui sellel näitusel. Eriti Pärnu raamatut, mille südalinn minu lapsepõlve aastatel oli paar tänavat ja siis kuni jõeni laiuv üksikute räämas hoonetega tühermaa. Pärnu muundus minu silme all hiiglaslikeks akendeta kaubanduskeskusteks, mis siis need paar säilinud ja nauditavat tänavat kiirelt välja suretasid ja lagunema jätsid. Ma ei mõistnud enne Olanderi raamatu nägemist vanade inimeste nostalgilist õhkamist selle linna järele, seda armastust, mis neis inimestes linna vastu.
  • Silvia Pärmann, "Pisikeste Põhja-Euroopa asulate paisumine Ida-Euroopa linnadeks", ERR, 03.06.2022 (arvustus Aare Olanderi näitusele "Linnapilt. Tallinna, Tartu ja Pärnu peatänavad" Eesti Arhitektuurimuuseumis)

Luule

Saab siis olla tagasipöördumist
lapsemeelsusse
hingeajalukku
fataalse pilguga neurootiliste naiste juurde
Nostalgia on mõistmatu
vaid kaabakaile ja kirjanduskriitikuile
No mida sa tahadki
ihukriitikust
kellele on tundmatud
pohmell
surmahirm
ja tatari naised
igatsusest rääkimata

• Kalev Kesküla, "Piinavalt poeetiline" kogus "Aeg rannal" (1988), lk 27

Allikata

• On raske olla nostalgiline, kui midagi ei mäleta.
  • Will Rogers