Ester Laos

Ester Laos (3. august 1931 – 3. märts 2018) oli eesti õpetaja, sotsiaaltöötaja ja kirjanik.

"Õhtuks koju"

Ester Laos, "Õhtuks koju", 1994.

Akendel on klaasid pragunenud, ühe raami külge riputatud surnud pääsuke. Halliks tõmbunud sulepundart peab hoolega vaatama, et aru saada, mis kõikuv tomp see üldse on.

Seintel ripnevad katkised elektrijuhtmed. Niisiis — ei valgust ega vett. Aknad purud ja ühel välisuksel pole lukku. Kardan juba ette oma kartusi siin mahajäetud, peremeheta majas, mis on küll mu sünnikodu, kuid praegu Laakvere sovhoosi omandus. (lk 4)

Teenijatetoast leian lauajupid, sätin need otsapidi verandavundamendile ukse all ja pääsen õue erilise akrobaatikata. Kõrvetan nõgestes jalgu ja käsi, takjad kleepuvad riietesse. Mul on väga raske leida kohta, kus seisis vana maja, mille seinte vahel ma siia ilma sündisin. Tuul valjeneb, puud hakkavad kõikuma. Pikas rohus on roostes naelu ja poolpõlenud lauajuppe. Teen laudadest lõkke umbes sinna, kus peaks minu meelest olema vana reheahju ase. Tuul heitleb, istu kus tahes, ikka puhub suitsu silma. Mõõdan sammudega maad ja pean aru, kus võiks olla tagakamber, mille nikerdustega voodis sigitati ja sünnitati; uinuti õhtuti, jumalasõna huulil; ärgati hommikul, meeles uued hooled. (lk 4)
Jõuan lõkke juurde tagasi. See hõõgub veel ja nüüd saab ta juures rahulikult istuda. Hämardub. Et ilmas võib leiduda nii vaikseid paiku! Maju on ju üsna lähedal, enamik küll hüljatud või tühjad. Sügiseni peaks olema aega, ometi hingan kõdu lõhna. Siin sündisin.

Niisiis sünnipäev rüvetatud kodutalus. Üksinda ja kaitseta. Omal vabal tahtel.

Paks naine kooberdamas keset meetrikõrgust umbrohtu. Piinamas ja piitsutamas oma mälu. (lk 5)

Hakkab külm. Sean jalapõhjad vastu lõkkesüsi. Ei julge tuppa minna. Maja jääb üha sügavamasse pimedusse. Siiski ronin magama. Süda peksab. Ei süüta küünaltki, sest siis tunduks õu hoopis pimedana. Õnneks tõuseb kuu. Ka lõkkease helgib aknasse. Kurk kuivab. Koban pepsipudeli: no tervist, Eti! Palju õnne sünnipäevaks! Palju aastaid! Kuskil miski rebeneb, hoovab üle mõistuse. Virutan pudeli vastu ahju. On alles kilde ja kolinat! Tõmban mantli üle pea, nagu kardaks, et mõni kild võiks mind tabada. Enam ei julgegi pead välja pista. Siis meenub lahtine, ilma lukuta välisuks. Kuu maalib minust mitmekordseid hiilivaid varje, kui ukse juurde kobistan. Jah, pole ka riivi ega obadusi taba jaoks. Seisa või öö läbi. link peos. Tundub, et kindlam oleks magada lõkkeaseme ääres rohul kui toas. Välja sellest majast! Komistan ja kukun nõgestesse. Pea käib ringi nagu ikka sünnipäevadel. Kas tasub siit tõusta või lamaks hommikuni? Teravad konksud või kivid vajutavad küljeluudesse. Mida või keda ma siis kardan? (lk 5)
Suur kivi, mille otsast me lapsepõlves liugu lasksime, on päevasest soojusest veel leige. Talus pole õieti midagi endist või omast, liukivigi lükatud linaleoaukudest ja tiigist eemale. Nagu sajandi torm oleks viinud hooned, puud, kividki, rääkimata kodutundest. Irooniliselt ümisen: "Vana kase alla heidan puhkama..." Siis ikkagi toob ka minu tee minevikku. Targad on ometi öelnud, et inimene peaks elama nii, et mineviku uks hoitaks kinni ja tulevikuust ei paotataks. Hetk sisaldab mõtte.

Siis kust leida mu käitumisele loogika?

Sünnipäev hüljatud ja unustatud liukivi ääres liugu laskmata. Liupool keerati vastu maad, sellel ei saagi enam liugu lasta. Kuid kivi on sama. (lk 6)

Sünnipäevi hoiame meeles ja tähistame, sel puhul peetakse kohustuslikeks kaaslasteks rõõmu ja teisi inimesi. Aga mille üle õieti rõõmustada? Selle üle, et oled aina otsinud, leidmata tõde, südamerahu või armastust? Ja leides vaid tagantjäreletarkusi? Selle üle, et saad oma isikliku elufilosoofia valmis siis, kui seda enam vaja ei lähe?

Igal aastal elame üle ka oma surmapäeva. Õnneks või kahjuks on see päev meile teadmata. Seda me ei tähista, ei mõtlegi sellele. Igaühe enda asi, mis ta oma sünni ja surma vahele mahutab. Kõik muutub olematuks nii või teisiti.

Seepärast: ons mõtet end piinata ja otsida mõtet? (lk 6-7)

Kindel, et kõik me vajame üksindust, üksinda olemist. Sest inimene ongi tegelikult üksik ka kõige voo-gavamal ballil. Mida vanem inimene, seda enam ta tegelikult üksi olla soovib. (lk 7)
"Mul on õige imelik seda rabamist vaadata, mis siin talus käib. Ma väsin ära. Silmapilgukski ei saa võõrastest rahu. Küll ehitajad, küll talgulised, muudkui vaarita süüa. Pole kuskil omaette ollagi."

"Kui kõrvalhooned valmis saavad, siis ehitame maja, seal oleme omaette!" seletas mees. Keeras selja ja hakkas norskama. Aga sedagi jätkus ehk kümneks minutiks, siis oli ta jälle läinud. Alma jäi kurvalt mõtlema. Kui väga teistsugusena oli ta ette kujutanud elu ulja ja rõõmsameelse Juhaniga! Miks peab talus kõik olema parim, tõuloomad ja uued ehitused, kui ei jää enam aega silmagi vaadata. (lk 8-9)

Ta tõusis ja võttis oma viiuli kriuksuva uksega riidekapist välja. Seadis häälde ning proovis mängida. Pere esiklaps Lembit askeldas oma kannidega põrandal, rohkem kedagi majas polnud.

Alma pani juba oma hinge poognatõmbesse, kui tundis järsku, et sõrmed on raskest talutööst kanged. Ta langes koos viiuliga suurele perelauale ja nuttis ahastades. Midagi oli jäädavalt kaotatud. Pärna talu suurus ja vägevus paistis kaugelt nii ihaldusväärne, talu perenaisena tajus naine järsku, millise koorma ta oli endale võtnud ja kui paljust ilma jäi. Sellest päevast alates ei võtnud Alma enam iialgi viiulit kätte. (lk 9)

Kui teda kuhugi kutsuti, ütles Alma ikka: "Kus mul see aeg on?"

Küsimus, mida ta siis ometi teeb, et sugugi vahet ei pea, võis Alma lihtsalt marru ajada. Tal oli tõesti lakkamatu ajapuudus. Ei jõudnud küllalt kraamida, pesta, õmmelda, kududa, kedrata. Kui käis kibe põllutöö või heinategu, pidi perenaine jõudma tööpere sekkagi. Vahest tund enne teisi sai koju, süüa tegema. Kui pere pärast sööki puhkas, ootasid Almat loomad, lauakoristamine Ja väike laps. (lk 9-10)

Alma tõttas põllule, südames hirm ja valu. Surmahirmu ees taandusid solvumised ning väsimus. Nüüd oli siis Ann suremas. See suur ja sirge Kanturi Ann, kes pühapäeviti mööda kiriku vahekäiku astudes väärikalt kahele poole noogutas, nagu jagaks jumalaarmu. Siis istus ta esiritta õpetaja vastu, ja oleks kirikus või pomm lõhkenud, tema poleks oma pead pööranud. Tundus, et kui üldse midagi on siin ilmas igavene, on see tema. Ometi pidi nüüd surema ka Ann. (lk 11)
Lõokesed lõõritasid, muld lõhnas, põlluvahe võililled ääristasid nagu kuldse tee taluni, mille perenaiseks Alma neil hetkil sai. Aga naise hing oli haige ja ta ei näinud kevadist ilu. Õieti tegigi just see ilu ta meele haigeks. Nii oli see alati olnud. Kevadel tundis ta end vaevatuna ja kosus alles siis, kui päevad lühenesid, rohutirts siristama hakkas ja öösiti esimesed sügist tõotavad vihmad aknaklaasi vastu trummeldasid. (lk 12)
[Hulda:] "Ise tead. Ma hoiatan sind. Selles majas elas kunagi ka niisugune poiss, kes palus ennast ühe möödasõitva auto peale küüdile ja tappis juhi ära. Noore tüdruku. Nii et nüüd tead, kes siin majas on elanud."

[Eti:] "Nemad elasid siin siis, kui võimutses kurjus. Nüüd otsib eesti rahvas neist vanadest taludest oma olemust."

"Mis olnud, see olnud. Ei seda enam leia. Ja maailm on nii hukas, et eesti rahvas üksi ei suuda teda päästa. Eesti rahvas on ise ka samamoodi hukka läinud."

"Mina tulin siit hingerahu otsima."

"Hingerahu ei sõltu paigast, kus sa oled. Pane oma mõte lendama. Mina pole pärast sõda Ingeris käinud, aga mõttes olen seal iga päev." (lk 13-14)

Toas hakkab külm. Proovin ahjus põletada kõikjal vedelevat venekeelset sodi, aga ahigi ajab kõvasti suitsu sisse. Korstnast lendavad hirmsa kisaga välja hakid. Neil on seal pesad. Kust peaks suits läbi käima, sinna on nemad kodu teinud. (lk 15)
Püüan oma hajali mõtteid korrastada. Niisiis, ma tahan oma puhkuse veeta lapsepõlvekodus, kus elas mu ema veel paarikümne aasta eest. Igatsesin olla üksinda. Elus esimest korda, sest seni pole ma raatsinud lahkuda oma mehest ja tütrest, kes on kroonilised haiged. Imelik on elu — järsku tuleb moment, kus käitud kui unes. Aru pärida on siis mõttetu. Ette heita tarbetu. (lk 16)
Selles toas loeti igal õhtul palvet.

Kuhu lõppes palvete tee?

Mis elab veel üldse?

Kus on lepitus?

Ja lepitaja?

Midagi ei tea. (lk 16)

Alma teadis, et näo ja kuju poolest ei saa Magdeloonat temaga võrrelda. Pärna talu noorperenaine tundis oma üleolekut, polnud mingi saladus, et teda peeti Simuna kihelkonna kõige ilusamaks tüdrukuks. Aga mis oli sellest kasu, kui ta kandis ikka veel kodus tehtud kleite. Ei saanud nendegagi kuhugi välja. Pühade ajal võisid sulased ja tüdrukud minna kuhu meeldis, perenaine pidi jääma koduvaimuks. Niisugune oli selle pere komme. (lk 20)
Alma kadestas vahel külanaisi, kelle mehed ei võtnud ette talude uuendamist suuri ehitusi, maade raadamist. Sellistes taludes ei tulnud perenaistel pidevalt võõraid toita, nende elu voolas rahulikult uniseltki. Südamepõhjas tundis ta siiski uhkust oma energiast ülevoolava Juhani üle, kes lisaks meeletule tööle talus pidas veel mitut ametit — oli külavanem ja ajas asju juba maakoguski. Naine pani hambad risti, et hoida talus kõik korras, see oli ämma haigeksjäämisest ja surmast saati veel raskem kui enne. Ämmast oli tal olnud palju abi, seda mõistis Alma täiel määral alles nüüd, pärast Anne surma. Paljud ämma õpetused, mida ta oli raskesti talunud või lausa solvavaks pidanud, hakkasid alles nüüd oma väärtust näitama. Kui tihti on see elus nii! (lk 21)
Mõnel puhkesilmapilgul või õhtul une eel jutusoonele sattudes armastas Juhan Almale rääkida Vabadussõjast, kus ta oli Eesti polgu orkestrant. Ilmselt pärinesid ta aated ja ind, jõud ja unistused sellest ajast. Alma mõistis küll meest, kuid ei suutnud ise samavõrd vaimustuda. Kui mehe tähtsaim elumõte oli seotud Eesti ja ta tulevikuga, siis naine elas kõike läbi ikka iseenda, oma lapse ja pere kaudu. Ajuti ta lausa vihkas mehe laia haaret. Ja mehe lähedusest tundis puudust alati. (lk 21-22)
Veebruaris sai Juhan Kantur abikaasaga kutse vabariigi aastapäeva vastuvõtule Rakverre, maakonna pealinna. Alma oli rõõmus, et pääseb kord kodunt välja, pealegi nii pidulikule sündmusele. Naine ostis kleiditäie peenvillast inglise riiet, kraeks ja žabooks kuldbrokaati, ning tumerohelised, kleidiga sama värvi kingad.

Kui ta siis peegli ees keerutas, imetledes kleiti ja enda ikka veel saledat pihta, märkas meeski üle hulga aja oma naise nõtkust ja kuidagi kurba ilu.

Alma tahtis, et mees ütleks midagi kiituseks.

"No kuidas on?" küsis ta.

"Eks ta käi kah," oli kõik, mis sellelt tammepakult tuli. Ometi sai naine aru, et Juhan oli ta üle uhke. Juhan mõistis, et temalt oodati midagi enamat. Seepärast arvas ta paraja momendi ütlemaks: "Seni oled sa kõigi ehituste valmimist ükskõikselt pealt vaadanud. Nüüd hakkame maja ehitama. Sul on hea ettekujutusvõime. Tee üks hea maja plaan!"

See näis tunnustusena. Et võib olla nii rõõmsaid päevi!

Lembit jälgis ema askeldamist ja uusi riideid kahtlustavalt. Isa väljaskäimistega oli poiss harjunud, aga ema pidi kuuluma temale.

"Ema jääb koju," ütles poiss surmtõsiselt, kui asi päris kahtlaseks läks.

"Ma tulen varsti tagasi," lohutas ema. "Ole hea poiss."

Alati rahulik laps pistis järsku meeleheitlikult karjuma. Kui isa lubas vitsa võtta, viskas poiss end põrandale pikali ja lõugas lausa. Ei aidanud meelitamine ega riid. Nähes vanemaid juba ülerõivaid võtmas, tormas Lembit ema sülle ja oksendas ta tuliuue kalli kleidi täis.

Nüüd hakkas ka Alma nutma ja mees ei teadnud, mis teha.

"Peseme kleidi puhtaks, ehk saame ikka minna?" küsis ta kõheldes.

"Kuhu ma sedasi tulen? Mine aga jälle üksi!" tihkus naine.

See "jälle" torkas Juhanile südamesse, kuid ta pani kiiresti kasuka selga ja kadus sõna lausumata. Lembit värises kogu kehast ning surus end ema külje vastu. Ema silitas ta pead, ise ikka veel nuuksudes. (lk 22-23)

Tulevad uued päevad mu esiisade kodus. Paberite järgi on teada, et juba 1743. aastal elas siinmail vaba talupoeg Tõnis Kontro. Mu esivanemail oli ikka ühel või teisel moel tegemist kontoritööga, sellest ehk minugi armastus kirjatöö vastu.

Jah. see suguvõsa oli siin asunud aastasadu. Simuna surnuaed on Kantureid ja Kuntureid täis. Miski ei suutnud neid siit lahti kangutada, ei sõjad, katkud ega nälg. Nõukogude võim tegi selle asja siis ära. (lk 24)

Mul on igatsus mehe ja tütre järele, aga olen otsustanud selgusele saada milleski, millele ise ka ei oska nime anda. See on omamoodi tunne — nagu uni. Tajud kõike, saad kõigest aru, teed ja tegutsed, ometi vaatad ennast nagu kõrvalt. Ajuti valdab mind absoluutne ükskõiksus, samas mattun üle pea tundekeerisesse ja unustan, kus, miks, mis või kes ma üldse olen. (lk 24)
Kui mu ema suri, palusin, et ta võtaks minuga teisest ilmast ühendust. Ta muigas kurvalt ja ütles:

"Sa lööd ju kartma!"

Ongi nii. Nagu ma hakkan mingisse teise dimensiooni kanduma, nii kohkun, kas oskan ikka tagasi tulla tavalisse ellu. Olen aru saanud, et samasugune kunst, nagu on dimensioonide vahetamine, tundub tagasitulek sellesse reaalsusesse, milles põhimõtteliselt elame. Me vajume või tõuseme pidevalt kuhugi, sirgjoonelist reaalsust ei olegi. Ja ometi, ometi... (lk 25)

Kirjutan ja vaatan aknast põldu, kus laiub küps oder. Nagu Venemaa avarustel. Hoopis kadunud on põlluvahetee, kust korjati ravimtaimi. Meie väli tõusis Küürupõlluni, kivise kõrgendikuni. Selle tipus oli kivihunnik, ümber pihlakad, mis aastakümnete jooksul suuremaks ei kasvanud. Küürupõld eksitas inimesi, kes sealt pimedas mööda läksid. Nüüd on ta tasaseks lükatud, kivid ära veetud, puud hävitatud. Pole vareselgi oksa. kus kiikuda. Mu lapsepõlve igasügisene lapiline põllutekk on igav ja ühte värvi. (lk 25)
Miks ma vaevlen siin kunagise elu varemetel? Nagu haavatud loom koopas, mis peaks olema oma, aga osutub võõraks. Nende põldude mulda on lasknud läbi peo mu esiisad. Kuid vanad leekivid vedelevad põllu ääres maas ja õue takjatest leian roostes ukselingi. Kõik on segi paisatud, antud kaose meelevalda, minetanud oma mõtte ja otstarbe. Üle asjade tegeliku mõtte, üle siin elatud elude ja mälestuste rajab buldooser uudismaa, uue maa. Kuidas küll raudne masin ei takerdunud kivimüüridesse, miks ei jäänud kinni vana rehetare savipõrandasse? Masina juht sai hea preemia talu kokkulükkamise eest, rahast jätkus juua terveks nädalaks. (lk 26)
Traktorist, pisike vanapoolne mees, tuleb mu nina alla ja vahib mind pilukil silmi.

"Oled Kanturi Eti või? Kurat, ma annan oma pea, et see oled sina!"

Alati on kuidagi halb, kui sind tunneb ära mõni ebameeldiv tüüp. Minule ei köida selle õunavissilise näo tagant mitte keegi. (lk 27)

Hüppan autosse, käivitan ja proovin sõita. Porilaud on rattas kinni ja ma ei saa kuhugi. Mehed naeravad. Siis eraldub teistest üks suur õliste riietega mees, läheb porilaua juurde ja väänab selle õigeks. Ta pistab oma nina kolmnurkaknast sisse ja ütleb vaikselt:

"Proua, jätke oma nostalgia, teil lõpeb kõik halvasti!"

Ma ei vasta midagi. Auto sõidab. Nostalgia? Nostalgia oli see, kui ma ei saanud ühelgi suvel kodu külastamata jätta. Ikka peatusin koduväravas ja lahkusin alles siis, kui venekeelsed elanikud tulid viina küsima. Me olime nagu kolhoosihobused, kes aastaid tahtsid oma koju sisse keerata. Kolhoosnik pidi piitsa andma ja ohjadest vedima, et hobused kodu unustaksid. Aga nad ei unustanud.

Minuga nüüd toimuv on hoopis midagi muud. Mis see siis on? (lk 27)

Hakkan jälle Kissa poole sõitma. Tee keerleb kõrgendike vahel. Kui kaunis siin on! Vastu veereb suuri kombaine ja kiireid tillukesi autosid. Hea oleks teepervelt alla pöörata. Mis tunne oleks, kui ei tea, kas jääd järgmisel hetkel ellu või saad surma? Vaatan kõiki vastutulijaid. Ükski neist ei aima, et sõitis äsja mööda naisest, kes otsib, kellega ninad kokku pista. Parempoolne poritiib on nagunii lömmis. Kelle masina alla ma siis keeraksin? Nagu unes. Kus tuleks ärgata?

Kui ikka tõesti oleks valida, kas uinuda või ärkvel olla? Kumba valida? Üsna keeruline. Ülesärkamine võib tähendada valu. Selles ongi asi. Uni ei tarvitse olla lõplik ühel või teisel põhjusel. Ja kes ütleb, et ka vastusõitja igatseb lõplikku und? Aga palju me elus mööda- või vastusõitjaid arvestame? Egoism juhib maailma. Kui sageli tehakse oma tegusid just teisi arvestamata või nende arvel.

Keeraks siis auto mõne traktoriga kokku ja astuks lihaselise traktoristiga käsikäes taevateele, silmis lõpliku tõe tunnetus ja ninas vänge tavotihais? Kas keeran sellele või järgmisele?

Sellele? Sellele?

Järgmisele?

Homme?

Kohe? (lk 28)

Nüüd, kus ema hoolt vajasid kaks last, polnudki Almal aega juurelda elu või iseenda üle. Talus kerkisid üksteise järel kõrvalhooned, üha tuli võõrastele süüa teha. Naine tundis tihti väsimust. Ta hakkas seda mehe eest varjama. Juhan oli kui üleskeeratud vedru, aina õhinal igas uues töös kinni. Vahel mõtles naine, et mehele peab olema antud mingi erakordne jõuvaru. Jumalat uskusid ja palusid nad mõlemad, kuidas sai õiglane issand elujõudu nii ebavõrdselt jagada? (lk 29)
Viive märkas perenaise ehmatust ning trööstis:

"Juhan see ei ole, ära muretse."

"Kes siis?"

"Oma majast on küll."

Sulane Jüri? Uskumatu! See vanapoolne ja vaikne mees?

"Ta lubas mind ära võtta, aga nüüd ütleb, et kuhu tema mu paneb. Et ega mees pea iga tilga eest vastutama," tihkus Viive. (lk 30)

Alma võttis istet teisele poole lauda. Ta tajus, et praegu on kõik sõnad ülearused. Pilk jäi pidama lina nimetähtedele: AK. Järsku taipas naine, et tal on kadunud ämmaga samad nimetähed. Ann oli aastaid surnud, kuid elab edasi hoolega tikitud punastes nimetähtedes, vaalides, kurikates, ustes ja õuemurus. Kõige enam aga selle talu tavades ja inimestesse suhtumises. (lk 30)
Juhan vaikis pikalt Siis võttis oma naise kaissu ja sosistas:

"Jumalasõna ütleb, et andke, siis peab sinulegi antama. Sul on õigus, ei lõpe meil veel õli kruusist ega jahu vakast, võtame õnnistusena nii oma kui Viive last. Eesti hällid on tühjad, need tuleb täita, et meie rahvas ikka edasi elaks!"

Alma muigas, et Juhan viis jutu jälle maale ja rahvale. Naine oli mehest kaheksa aastat noorem, ehk sellepärast tundus Juhan talle vahel vanamoodsana. Aga see vanamoodsus oli ka liigutav ja kindel. (lk 31)

[Juhan:] "Varsti saame maja, kus on igaühel oma tuba. ja meil omaette magamistuba. Siis..."

"...siis oleme vanad ja vagusi," lõpetas naine. (lk 32)

Kissa külas käis ehitus peaaegu igas talus. Vaid Kümmiku suurtalu oli juba ammu korras, pealegi ei jätkunud vanal ja haigel Mihklil enam jaksu midagi suuremat teha. Juhaniga võidu ehitasid Heinmetsad, samuti Lälled. Kuid keegi ei võtnud nii laialt ette kui Juhan.

Pärnal olid nüüd omaette karja- ja majandushoov, nende kõrval pinumaa ning põllumasinate hoiukoht. Uue majä ümber pidi tulema iluaed, mis ulatuks vilja-, puu- ja marjaaiani. Köögiviljamaa ja maasikapeenrad jäid vana maja taha. Uue eluhoone uksepaku ette ei pääsenud enam kanad kakerdama, igaühel ja kõigel oli oma kindel koht.

Neil aastatel ilmus palju raamatuid kodu rajamise ja korrashoiu kohta. Need lausa kutsusid ehitama, korrastama ja uuendama. Ning rahvast oligi haaranud ind ja huvi. (lk 32)

Juhanile oli saatus andnud võimaluse oma vaimu- ja kehajõudu maksimaalselt kasutada ja ta tegi seda ennast säästmata. Ta ei tundnud töö raskust või pingutuste mõttetust. Ei, igal liigutusel oli mõte: tulevik, mis tähendas vaba Eestit ja oma peret.

Talle meeldis kujutleda, kuidas ta vana mehena käib ringi oma korras talus, lapselapsed sibamas ümber jalgade. Lembit on peremees. Ta on talu üha edasi viinud, siin on moodsad masinad ja kivideta põllud. Aed pakatab jõust, tõukari võistleb toodangu poolest riigi tuntumate talude karjaga, viljasaak lubab perele lahedat elu. Teised lapsed käivad tihti Pärnal, nad ei jäta kodukohta, kuigi on tuntud ja haritud inimesed. Lapselapsi on palju, ei oska arvatagi, palju just. Vanaisast peavad kõik lugu. Näe, tema isa ja ema kaotasid küll kogu oma raha, aga Juhan pani ikkagi talu korda. (lk 32-33)

Abielusuhted ei olnud Juhanile esmatähtsad. Võib-olla sellepärast et ta võttis naise alles kolmekümneselt. Noormehena teenis ta ju sõjaväes ning vahekorrad tüdrukutega jäid juhuslikuks, esimene armastus aga oli jätnud mõru mälestuse. Magdeloona ütles, kui Juhan talle armastust avaldas:

"Mats, matsi poeg mats!"

Siis jooksis eemale ja laulis heleda häälega:

"Kunturi Juhan, vana togu,

õues vana majalogu."

Vaat nii julmad võivad olla tüdrukud. Juhan pani hambad risti ja otsustas, et omavanuseid tüdrukuid enam ei vaata. Magdeloona peab veel nägema, mis Juhan Pärna talust teeb.

Läksid aastad. Juhan rabas talus, Magdeloona oli samuti tagasi oma isakodus. Minevik tuikas vahel valusalt, aga kes suudakski läbielatust lõplikult lahti öelda? (lk 33)

Välislingid