Nimetähed

Proosa

• Tom pakkis edasi. Dickie Greenleafi lõpp on kätte jõudnud, teadis ta. Tom poleks tahtnudki enam Thomas Ripleyks tagasi, ei tahtnud jälle ümmargune null olla, vanade harjumuste juurde tagasi pöörduda, tunda, kuidas talle ülevalt alla vaadatakse ja tema seltsis igavust tuntakse, kui ta just tola ei mängi, ta ei tahtnud end jälle tunda soss-sepana, kes kõlbabki ainult pajatsiks. Tom ei tahtnud enam iseendaks saada, nagu ta poleks tahtnud ka vanu musti kortsus räbalaid jälle selga tõmmata. Ta poetas pisaraid, need tilkusid Dickie sinise-valgetriibulisele päevasärgile, mis oli kohvris kõige peal; särk oli tärgeldatud, puhas ja uhiuus, nagu ta oli selle Mongibellos Dickie sahtlist võtnud. Paraku olid rinnataskule tikitud Dickie pisikesed punased nimetähed. (lk 128-129)
  • Patricia Highsmith, "Andekas mr Ripley", tlk Karin Suursalu, 2007

• Lõpuks ütles Kingpool:

"Tõotus tuleks allkirjadega kinnitada, et sellest ka mingi nähtav märk järele jääks. Ma arvan, et me võiksime oma nimetähed siia varakambri seina sisse lõigata."

"See ei kõlba," raputas Sammalhabe pead. "Elavat puud ei tohi noaotsagagi puudutada."

Kuid Muhv asus Kingpoolt toetama.

"Männil on nagunii juba õõnsus sees," ütles ta. "Need paar nimetähte ei tee suurele puule enam häda midagi. Ja asjal on ka veel teine külg. Kui me puuõõnsusest enam elavana välja ei pääse, jäävad nimetähed meile just nagu hauakirjaks. Võib-olla leitakse kunagi siit kuldrahade vahelt meie pehkinud luud ja siis on nimetähtede järgi võimalik meie isikuid kindlaks teha."

Need olid sünged sõnad, mis meeleolu põrmugi helgemaks ei muutnud.

"Olgu siis pealegi," andis Sammalhabe järele. "Seisku me nimetähed siin kambriseinas kõrvuti, just niisama nagu me ise oleme oma eluteel üksteise kõrval seisnud."

Kingpool võttis oma tillukese taskunoa, astus varakambri seina juurde ja hakkas lõikama. Ning umbes poole tunni pärast olidki nimetähed valmis, suured ja selgelt loetavad - KP.

Sammalhabemel läks tunduvalt rohkem aega, sest esiteks ei mõistnud ta noaga nii osavalt ümber käia kui Kingpool ja teiseks oli kõverat S-tähte väga raske lõigata. Kuid töö tuli tal siiski täiesti korralikult välja - SH, mõlemad tähed täpselt ühesuurused.

Viimasena asus nüüd Muhv asja juurde ning lõpuks seisid ka tema nimetähed Kingpoole ja Sammalhabeme omade kõrval - KM.

"KM?" imestas Kingpool. "Mida see tähendab? Karakullmuhvi või?"

Muhv naeratas nukralt.

"See tähendab - Kallis Muhv," ütles ta. "Kui ma veel iseenda käest kirju sain, siis algas iga kiri täpselt niiviisi." (lk 149-150)

• Eno Raud, "Naksitrallid", teine raamat, 1984