Sovhoos

Proosa

Siis oli nälg. Kõik, mis toodeti, läks rindele. Onnid olid tehtud savist, sõnnikust ja lubjast, ma mäletan, et me kraapisime seda ja sõime küüslauguga, maitses hästi. Vanaema arvas, et ju seal siis on mingid vitamiinid või mineraalid, mida lapsed vajavad, et me seda närisime. Ema ja vanaema käisid sovhoosis tööl ja tõid vahel mõru putru, mida tuli panna hammaste taha ja teed peale rüübata. Piisavalt oli sihvkasid, nagu öeldi, ehk päevalilleseemneid, mida perenaine kasvatas ja lubas meil süüa. Need on muidugi väga toitvad. (lk 14)
- Ingrid Rüütel, "Ingrid Rüütel. Sünniaasta 1935", rmt: "Muutudes endaks jääda. Valik meenutusi, artikleid, uurimusi" Tallinn: TEA Kirjastus, 2010

Läbi novembri tiheda udu astub kaks teekäijat, kaks naist. Nad on teineteisele täiesti võõrad, nad peaaegu ei räägi, kuid neil on üks tee.

Hall tee hallis udus.

Midagi on siiski näha - tiibadeta veskikere, sovhoosi punased korstnad pärnapuude taga ja pohlalehtede tume plekk. Valged kanad on näha sügisevaol ja lipendav üksik leheke kaseladvas. Ka kivid karjamaa veeres on näha, neil on otse igaviku kannatus siin seista. (lk 243)

Lilli Promet, "Mater dolorosa", rmt: "Lamav tiiger", 1964, lk 243-244

Küla kult oli nii vana, et pesakonnad olid jäänud kehvakesteks. Nii mõnigi põrsas suri esimestel elupäevadel, ja juhtunud oli sedagi, et kult polnud saanud emist isegi tiineks.

Sellepärast oligi Vilja juba mõnda aega unistanud, et saaks oma kuldi seasulgu kisendama. Kõige rohkem uneles ta sellisest lausa ajalehtedes ülistatud inglise jorkširi kuldist, kes võiks ära karata terve küla emised. Varsti oleks küla kõikides sulgudes suuremad ja tugevamad põrsad, sellised, mis kõlbaksid isegi volinikkudele. Ja mis kõige parem, hea sugukuldi seemne eest võis vahetuskaubaks saada mida tahes, võibolla koguni parema lepingu sovhoosiga. (lk 41)

Villem paistis oma väikeses kabinetis arveraamatute taga usinasti ametis olevat, ja Vilja saatis tema poole kaastundliku mõtte. Mees polnud rehkendamises tugev, aga tegi tööd nagu kõik teisedki. Nende sovhoosis ei laiseldud. Töötempo üle oldi uhked, ja seetõttu rääkis töödejuhataja alati hommikuti põlevi silmi plaaniületamisest. (lk 52-53)
- Paula Havaste, "Pronkstäht", tlk Gerda Kordemets, 2021

Ema oli raamatukogust juba tagasi, läks, kartulikonks ühes ja traadist punutud korv teises käes, kartulimaale "kõhvitsema" - kunagi ei mallanud ta oodata, millal isa sovhoosist hobuse laenab ja kartulivõtutalgud korraldab - ikka olid emal talgute ajaks pooled kartulid konksuga "välja kõhvitsetud" ja ära valitud.
- Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tänapäev 2021, lk 19-20