Lilli Promet

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Lilli-Linda Promet (16. veebruar 1922 Petseri – 16. veebruar 2007 Tallinn) oli eesti ajakirjanik ja kirjanik.

"Kes levitab anekdoote?"[muuda]

Lilli Promet, "Kes levitab anekdoote?", 1967.

"Kes levitab anekdoote?"[muuda]

Lk 5-102.


  • Ta oli korralik tüdruk ja numbritubadest ei saanud juttugi olla. Ta ütles Maxile kohe, et ta võõrastemajja temaga mitte ilmaski ei lähe. Ja Max muretses Anna Maile korteri kesklinna uude majja. See oli laia aknaga ilus tuba, vaatega teatrile ja turuplatsile. Ning see üksainukene tuba maksis rohkem kui kolmetoaline korter mujal. Vann oli põranda sees, mustad kahhelseinad ja köök nagu välismaa ajakirjades.
Isa ütles, et iga inim ene peab ise teadma, mis ta teeb, ainult ema soovis vaikse häälega:
"Katsu temaga abielluda."
"Ah mamma," ütles Anna Mai, "nüüd on ju kõik teistmoodi kui sinu ajal." (lk 5)
  • Anna Mai hoolis tast hullusti. Võib olla küll, et mees oli tema jaoks vana, juba üle neljakümne, ent tal oli ilus kuju, tal oli pestuse, heade riiete ja kalli tubaka lõhn. Max oli Anna Mai unelmate mees.
Koos ei käinud nad kusagil. Maxi vanem tütar õppis ülikoolis juurat, noorem käis Lenderi gümnaasiumis ja naine oli tal ka ilus blondiin. Täiesti harmooniline perekond. Sellepärast läks Anna Mai süda alati raskeks, kui Max hakkas ta juurest ära minema. (lk 6)
  • Anna Maile näis, et Max ilmutab tüdimusmärke, ja et tuleb midagi teha, et teda uuesti köita. Pisarad ei mõjunud, see oli juba ära proovitud.
Anna Mai arvas õieti. Max suhtus tüdrukusse nagu järjest mitu korda nähtud filmi, kus kõik ette teada, mis tuleb. See, kuidas Anna Mai silmi langetab ja pilgu üles lööb, õige aeglaselt lahti riietub, et Max jõuaks imetleda ta noort keha, kuidas ta nagu kass liikmeid ringutab, ja kõik need käed-ümber-kaelaheitmised olid igavaks muutunud. Ent ta ei saanud ka tulemata jätta, eemal olles igatses ta tüdruku järele. (lk 6)
  • Anna Mai võis ilu ja olekuga pilkusid püüda, seista üks jalg ees ja puus väljas, kehitada kõrgelt õlgu, heita pea kuklasse ja tõrjuda hooletu käeliigutusega juuksed tagasi, ning ehkki tal oli vähe riideid, äratas kõik tema seljas tähelepanu. Ta seisis mõnikord kaua peegli ees ja küsis:
Kas ma näen sedamoodi välja, et mu papa on jahuagent ja mamma kodune sukakuduja, ning et need kodjakad, kes igal pühapäeval kordamööda täikal sukki müüvad, mu õed-vennad on?
Ei! ütles peegel. Ei, mitte iialgi ei võiks seda arvata. (lk 7)
  • Viimane kord oli papa ümber turukonverents ja peeti ägedaid vaidlusi. Räägiti Stahhanovist. See olla mees, kes venelase tööle pani, nagu üks kurgimüüja ütles. Kalakaupleja jälle teadis rääkida, et sealsed normid olla nii tühised, et Stahhanovil oli naljaasi neid kümnekordselt ületada.
Ühed uskusid, teised jälle sõimasid kurgimüüjat ja kalakaupmeest valelikuks. Jutt jooksis sealt edasi sellele, et eesti piim läheb Leningradi, iga päev neli vagunit, ja vastuvõtmisel olla kõva kontroll. (lk 8)
  • Saksa sõjaköögi toiduretseptid
Võta lihakaart ja prae võikaardiga hästi pruuniks. Võta kartulikaart ja juurviljakaart ning hauta neid. Kastet paksenda jahukaardiga. Siis võta kohvikaart ja soojenda seda söe ostuloaga, mille järel kasta leivakaart kohvikaardisse. Pärast söömist pese käed seebikaardiga ja kuivata tekstiilipunktidega. (lk 10)
  • Hitleri kõne aastal 1945
"See pole mingi ime, et ma täna Inglismaa troonist kõnelen. Siitpeale, kus Göring on Venemaal tsaariks, Inglismaa ja Prantsusmaa kujutavad endast Saksa provintse ja Ameerika on meie asumaaks, pole mul ülejäänud maailma suhtes territoriaalseid nõudmisi.
Sieg Heil!
Gauleiter Daladier tõlgib mu kõne teie jaoks prantsuse keelde." (lk 10)
  • "Kuule, kui sa peaksid valima venelase või sakslase vahel, kelle sa valiksid?" küsis Anna Mai.
Max teadis ka seda.
"Parem, kui poleks vaja ei ühte ega teist valida. Suurriikide suhtumine väikestesse on teada: ma tulen teile ja anna mulle, siis oleme alati sõbramehed."
"Aga kui peab valima?"
"Kui just peab, siis venelase," ütles Max. (lk 10-11)
  • Ühes vanalinna kiivas seintega majas tegi meister London oma kahe õpipoisiga fiiberkohvreid. Esimeses ruumis käis puutöö, kohvriraamid lõi meister ise kokku, tagatoas aga liimisid, vooderdasid, pressisid, kinnitasid lukke ja käepidemeid kaks noort selli.
Ainult firmamärgi "London" Big Beni tornikujutusega pani tumepunastele ja pruunidele kohvritele külge meistri tütar Eneken omaenda väikese valge käega. Ja kui ta parajasti just seda ei teinud, siis istus ta niisama tagatoas lauanurgal, kõigutas jalgu ja vahtis nooremat selli Ossit. Pealegi polnud kusagil nii huvitav kui töötoas. Üks hambairv käis siin hommikust õhtuni. kõik maailma vägevad võeti läbi ja tehti naeruks. (lk 12)
  • Lõunaks tõi Eneken kõrvalmaja söögipoest töötuppa sellidele pangega klimbisuppi. See oli peremehe poolt, nii-öelda muidu, aga sellid kutsusid Londoni firmasuppi mölakaks ja vandusid äralagunenud klimpe. (lk 13)
  • Mõni aasta tagasi, kui ta püüdis rikastuda ja hakkas kodusel viisil panni peal koorekompvekke tootma, ei pidanud ta suurte firmade konkurentsi välja. Kohvrid aga läksid ludinal, sest välismaine värk näis ostjate meelest ikkagi midagi muud kui kodumaine mannetus. Ja oli saabunud aeg, kus kohvreid osteti millegipärast rohkem kui koorekompvekke. (lk 13)
  • Ühel-kevadpäeval istus Eneken jällegi värkstoas ja vaatas pealt, kuidas sellid klimpe taga ajasid. Kogu majarahvas hüüdis Londoni poisse põrgusigitisteks. Aga nad ise pidasid end eeskujulikeks võrukaeladeks, kelleks saanud pärast seda, kui nad kord ühe Võru linna tundmatu luuameistri konstrueeritud võru olid endale kaela proovinud. (lk 13)
  • Kuid meister London ei teinud nende supi üle nurisemisest mitte väljagi, vaid seadis parajasti toanurka hiirelõksu, või hiiresadamat, nagu tema seda kutsus. Selgus, et närilised olid öösel purgitäie kliistrit nahka pannud ja mitu tahvlit liimi ära viinud ning meister Londoni firmale kahju tekitanud.
Selles kiivavajunud majas pidas iga üürnik hiirtega oma arveid. Näiteks üleajateenijal Albert Kirjutajal närisid nad frentšile augud sisse. Mees oli tohutult löödud, sest vorm on ju see väline tunnus, mis teeb kõlbliku meeskodaniku sõjaväelaseks.
Aga siis tuli otsekui heldest taevast lohutav sõnum, et sõjaväevorm läheb ligemal ajal muutmisele. Ja oli öeldud ka, et vormi küsimuste lahendamisel rakendatakse nõndasama palju põhjalikkust kui relvade soetamisel. Ning uue mundri saamise lootuses läks Kirjutaja elu jälle rööpasse ning igal hommikul tõstis ta avatud akna all hantleid.
Teisel korrusel elas eratundide andja Kollman ja Londoni sellid teadsid jutustada, et sellest ajast peale, kui hiired Kollmani sõnaraamatu ära sõid, räägib ta oma õpilastele, et sepp on vene keeles кузнец, sepa naine кузница, sepa poeg кузнечик. Papa on папа ja papa naine on папаха, indiaanlane on индеец, indiaani naine индейка. Ühekandimees on земляк, tema naine землянка ning tema tütar земляника. (lk 13-14)
  • Kollmani vastaskorteris elav vana saksa preili Gudrun Baldesport aga läks igal varahommikul väärikalt ja kõrgilt üle munakivise õue solgiaugu poole, kühvlil hallid hiirte laibad saksa korralikkusega reas, sabad üle kühvli ääre.
Ainult ühe korra nägid Londoni sellid preili Gudrunit meelt heitmas ja arvasid kohe, et hiired olid ta füüreri pildi kallal käinud. Kuid see ei pidanud paika, sest kui preili veel viimast korda hommikul kühvliga hiired prügikasti viis ja viimasele laevale "Der Deutsche" tõttas, et oma isade maale sõita, ja kui teised tema rahvuskaaslased, hõberebaste kimbud kaelas, tolli peal oma kulda ning hõbedat kaalusid, seisis preili Gudrun sadamas, tagasihoidlik varanatuke käe otsas. Ja kui teised koeri ja kasse süles hoidsid, astus preili Gudrun Baldesport laeva, füüreri pilt kaenla all. (lk 14)
  • Hiirte kuritegevuse üle kaebas ka lesk Taissa alumise korruse korterist. Lesk mängis viimasel ajal meister Londoni elus esmaklassilist osa. Meister oli ilusast lesest niivõrd pimestatud, et tal silmi polnud tähele panna, kuidas tühipaljas sellipoiss Ossi ta tütre Enekeni ümber amuuritas.
Lesel olid süsimustad juuksed, mõni kuu natuke heledamad, siis mõni aeg jälle tumedamad, ning helepunast värvi suu. Iga kord, kui lesk värkstuppa tuli, hakkasid sellid isekeskis seda lugu arutama, kuidas mustlased tegid Noarootsi talunikult varastatud hobusele iluravi, värvisid ta laka vankrimäärdega süsimustaks ja tegid hobuse ülemise moka huulepulgaga punaseks.
Ah, kuidas siis lesk vihastas. Kuidas ta iga kord uuesti vihastas! Aga lepituseks õpetasid Londoni sellid leske, kuidas võidunud mängukaarte lauasoolaga nühkides jälle puhtaks ja uueks saab, ning kiitsid Rinaltu Rinaltiini, Morantu Morantiini ja Pinkertuni vahvustükke, sest lesele meeldis hirmsasti, kui temaga kirjandusest räägiti.
Ent pärast seda, kui Lüganuse valla villaveski tööline näinud unes numbreid, nende järgi loosipileti ostnud ja saanud loterii peavõidu, hakkasid leske unenäod ja Pabsoni loengud rohkem huvitama kui kirjandus. (lk 14-15)
  • "Ütle, kas siis ka, kui me juba abielus oleme ja kui me juba vanad oleme, hakkame ikka käest kinni käima nagu praegu?" küsis Eneken armsalt.
"Muidugi," vastas poiss.
Aga sellest tunnistusest ei piisanud nõudlikule tüdrukule.
"Kas ka siis, kui me tudikesed oleme?" pinnis ta poissi.
"Jah, isegi kui me neljakümnesteks saame," tõotas poiss pühalikult. (lk 16)
  • "Ossi, aga kui miski meie vahele tuleb?" ütles neiu.
"Mis asi?"
"Kui sõda tuleb."
"Sõda ei tule."
"Oled sa kindel?" küsis Eneken.
"Muidugi. Venemaa ja Saksamaa on ju sõbrad."
"Kas siis ei tule sõda?"
"Ei saa tulla." (lk 16)
  • Tüdruk rebis käe solvunult ta peost lahti, aga Ossi ütles lepitavalt: "Ole nüüd!" ning läks kaugemalegi: "Millal ma su siis ära rõngastan?"
Eneken oli seda ammugi juba oodanud, nüüd aga kehitas tujukalt õlgu ja püüdis olla veel edasi solvunud. Siis aga võttis Ossi tagumisest püksitaskust väikese raamatu, rebis sealt talongi ja ulatas armsamale, alandlik nägu peas. Neil oli kummalgi oma tšekiraamat. Eneken ise tikkis õmblusnõelaga ärarebimiseaugud sisse. Mõlema tšekiraamatus oli kakskümmend viis musutalongi. Need said valmistatud käibelolevate petrooleumi- ja suhkrutalongide eeskujul.
"Paluks viis musu," ütles Ossi,
Eneken ei suutnud naerule vastu panna ja keeras näo ning pruntis huuled poisi poole.
"Kellelgi pole sihukesi ilusaid mänge nagu meil," ütles Eneken suudlemiste vahele. Nad jalutasid puiestatud teedel ning viskasid leivatükke tiiki, valgele luigepaarile. Need olid omal ajal presidendi poolt Pärnu linnale kingitud luikede otsesed järeltulijad ja nende pilte trükiti ajalehes. (lk 16-17)
  • Viljandis müüdi tervet tänavat, mis kuulus parun von Ungern-Sternbergile, ja majaomanikud kinkisid Tallinna volikogule eebenipuust vasara. Armas jumal! See, et oksjonile läheb haamrit vaja, seda teab igaüks, aga mida volikogu vasaraga teeb? (lk 18)
  • Härra Eesti Telegraafi Agentuurist käis oma vabadel õhtutel istumas dancingus "Pariis". Talle meeldis baaridaam Ellen, aga too polnud vaba. ETA-mees tegi tavaliselt ainult mõned napsid ja läks viisakal ajal ära koju, sest kui ta ei läinud, tuli ema, peas kübar aastast 1830, et oma viiekümneaastast poissi korrale kutsuda. (lk 18)
  • Kui sekser ja viin lauale toodi, tulid tüdrukud.
"Tohib?"
"Istuge, tüdrukud," ütles dr. Mosel lahkelt.
Tiili ja Mirr istusid.
"Mida teile tellida?"
"Süüa," ütles Mirr häbelikult.
"Kõht on hele," tunnistas Tiili ausalt.
Need olid noored armsad lapsed, heleda peaga Ottilie ja tume Mirjam, ühtviisi ilusad ja ühepikkused ka.
Dr. Mosel kutsus Jaanipuu.
"Too tüdrukutele..."
"Karbonaadi," ütles Mirr kähku ning Tiili noogutas.
"Ei, Mirr," ütles dr. Mosel. "Te laostate mu. Tellige midagi odavamat."
Tüdruk noogutas.
"Seapraad hapukapsaga," ütles ta ja Tiili hõikas Jaanipuule järele: "Tee kähku, me peame riidesse panema!"
Dr. Mosel hakkas naerma.
"Tiili, sa tahtsid öelda, et teil on aeg riidest lahti võtta?"
Tüdrukud muigasid armsasti. Muidugi oli aeg riidest lahti võtta, doktor ei teinud sugugi mitte kahemõttelist nalja. Ta polnud nagu kõik, ta oli inimlik, mõistis teiste häda ja aitas, kui sai, ning vahel pidas Tiilile ja Mirrile komblusloengut, et nad hukka ei läheks. Ainult ETA-mehele ütles ta nukralt:
"Lähevad nagunii."
Sest ta küsimusele kord, kelleks Mirr tahaks saada, kui see tema teha oleks, vastas tüdruk, et ta ei tea seda, aga ta tahaks õhtu pealt rohkem teenida.
Praadi oodates kõigutas Mirr laua all kinga jalas ning jutustas ETA-mehele, et nad teenivad õhtu pealt kumbki viiskümmend senti.
"Kõigest?" imestas ETA-mees.
"Eks ole!" noogutas Mirr. "Aga Kala teenib meie pealt poolteist krooni."
See kala oli Hants Forell, kes tüdrukutele grammofonimuusika saatel mõned tantsusammud kätte õpetas, hankis neile "Pariisi" tööotsa ja lavariided olid ka tema poolt. Tüdrukud tantsisid päris armetult, tõstsid vaid muusika taktis jalgu ja näitasid siledat ning vähekaetud keha. Aga ikkagi oli julm õhtu pealt ainult viiskümmend senti saada. (lk 19-20)
  • "Millega see kõik lõpeb?" küsis dr. Mosel ja ETA-mees vastas loiult:
"Eks vaatame."
"Oh, me ainult vaatame. Millal me ükskord nägema õpime?" ja dr. Mosel heitis lootusetult käega; jutt oli neil sõjast ja et neutraliteedist katastroofini on ainult üks samm. (lk 21)
  • Nad jälgisid foksivaid paare tantsupõrandal, jätsupoiss Uugu kantseldas klaverit nagu kauboi mustangi. Siin oli öökannikesi, kes tulid tuntud ärimeeste, advokaatide ja juveliiride pärast, ning auväärseid seltskonnadaame, kes istusid siin ainult itaallase Pepito pärast.
See lühikest kasvu sümpaatne poiss tutvus eesti mondäänakrobaatilise tantsupaariga oma kodulinnas Milaanos ja armus kõrvuni ja veel rohkemgi põhjamaa naisesse, valgesse kui lumepilv. Mis sest, et temast pikemasse ja vanemasse. Pepito lahkus skandaaliga oma jõukate vanemate juurest ning järgnes blondile Melindale. Natuke raha ja pikk reis said lõpuks otsa. Kõik ootasid, et armastusega seesama juhtub, aga Pepito oli uskumatult truu ja peale selle avastas ta, et võib elu seeshoidmiseks laulda niisama hästi kui iga teine makaronisööja. Ning tal oli tõepoolest suur menu. (lk 21)
  • Kelner Jaanipuu seisis serveerimislaua juures ja pidas neid silmas, et kutse korral sedamaid kohal olla, anda suitsule tuld, vahetada tuhatoos ja täita uusi käske. Ta ilme oli kiiresti vahelduv; jooke soovitades järelemõtlik, nagu lahendaks riiklikke küsimusi; kainetega oli ta ettevaatlik; nendega, kes juba pudelisse kukkunud, ladnalt kodune, naerdes nende vähenaljakatele naljadele kaasa, nii et suu kõrvuni kärises.
Üks osa härraseid tasus hästi, kui neid asjalikult ja mõõdutundega teeniti, teine liik saksu maksis vaid siis heldelt, kui nende soove küürutades täideti. Jaanipuu vihkas kõiki ühtviisi ja vahet tegemata, eriti pärast seda, kui poja päevik ta kätte sattus. See oli Jaanipuu surmaotsus. Poiss, keda ta inglise koiledžis koolitas, kannatas raskesti isa elukutse pärast ja hoidis seda oma sõprade eest saladuses.
Noor džentelmen pihtis oma päevikule, et häbeneb isa seltsis avalikes kohtades käia, ning ta on ära piinatud aastatepikkusest diplomaatiast, alalisest ebasiirusest ja teesklemisest, et isa ta tunnete jälile ei saaks.
Jaanipuud pures sestsaadik miski niisugune nagu kreeps, mis juuri laotab, ja ta tundis kergendust ainult siis, kui tal hetkekski aega ei jäänud enesesse vaadata. (lk 22)
  • Petseris oli leinapäev. Aasta tagasi toimus purjus puutöölise Saša Teraskihhi läbi selle linna suur maani mahapõlemine. Nüüd hüüdis sellest uuesti võimas kelladekoor. Kloostri Mihhaili peakiriku ja Püha Neitsi Maarja koguduse Varvara kiriku heleda kellakõlina sekka kõmises Peetri pühamu sügav pimm-pomm, kutsudes leinajumalateenistusele.
Rahvast tulvas lähedalt ja kaugelt, uhkesti ehitud setu naised, krõllid ja keerdkeed kaelas, astusid paljajalu. Nad sidusid käekompsu alles kloostri väravas lahti ja panid kirikusaapad jalga.
Eralt jõudis Petseri leinapäevalt koju tagasi sama päeva öösel, vastu laupäeva. Aga ta oli teel loksuda saanud ja leinajoodu märulit polnud ka võimalik vältida. Kodus heitis ta kohe magama, ja kogu öö läbi lõhkusid ta pead Petseri liikva ja Petseri kirikukellad. (lk 23)
  • "Te varjate oma korteris riigi välissuhteid halvustavaid lendlehti." teatas mees poliitilisest politseist.
"Mina?" Eralt naeris.
"See on meile teada."
"Võib-olla küll," ütles Eralt, "aga mismoodi need lendavad asjad välja näevad?" (lk 24)
  • Eralt tõmbas viimase poolpakki suitsu ära, kuid ikka veel ei tulnud kedagi. Küll aga olid kuulda helistamised kõrvaltoast, kus küsiti aadressbüroost karja inimeste elukohti. Uksest käisid mööda mõned linna peal üldtuntud tegelased ja kohvikus kohatud, Eraltile nägupidi meeldejäänud tüdrukud. Ning mitu oma toimetuse meest ja masinakirjutajapreili.
Eralt tundis ära Metro-Goldwyn-Mayeri esindaja Max Valteri. Tema naise foto ilmus "Õhtuste Uudiste" lihavõttenumbris: ilus blond daam silitab vaeslaste päid.
Kas siis tõesti iga teine inimene on poliitilise politsei agent? mõtles Eralt ja ta tuju hakkas purjesid alandama. See oli asjatu, sest need, keda Eralt ukse vahelt nägi, polnud agendid, neid kuulati lihtsalt üle. Aga kust Eralt võis seda teada, temal polnud varem politseiga rohkem kogemusi kui kord koolipoisina. (lk 26-27)
  • Isa polnud Eraltiga rahul. Poisile sai vaevaga pärast keskkooli lõpetamist koht muretsetud, aga poiss ei pidanud seda miskiks ja tuli sealt kodustega nõu pidamata juba enne esimest palgapäeva tulema. Aga mis ausa inimese töö sihuke on — käia kohvikutes, spordivõistlustel, koerte näitusel, oksjonitel ja üüritud frakiga heategevusballidel, et siis kõigest sellest tobedusest maailmale kuulutada?
Kuid Eralt sai juba kakskümmend täis, elas oma elu ja isa tundis, et oli ohjade pinguletõmbamisega hiljaks jäänud. Töös oli küll kõva mees, aga pojale kõva sõna ütlejat tast polnud. Mis sinna parata, kui inimene on klaasipuhuja ja üldsegi mitte jutupuhuja. (lk 27-28)
  • Imelik noorus, mida ta teadis maailmast? Ise, oma käega polnud ta veel midagi maailma heaks korda saatnud, aga juba ta seisis sellega vaenujalal, tahtis teda parandada, irvitas ta üle ega olnud millegagi rahul. Kui see maailm senini oli inimestele kõlvanud, siis kõlbab ta ka taolistele kahekümneaastastele nokkadele.
Jah, nõnda oli kunagi ka tema isa temale rääkinud... (lk 28)
  • "On see nüüd kõik?" küsis ta.
"Ei, muidugi." Asi läheb sisekaitseülema kätte. Temal on õigus ka kohtuta karistust määrata.
"Ja palju selle eest paistab?" küsis Eralt.
"Üks kuu või sada krooni," arvas vanemassistent. See lõi poisi tummaks. Vanemassistent pani käe talle õlale ja ütles sõbralikult: "Kuulake mu nõu ja ärge tegelge poliitikaga. Tehke sporti! Või käige laulukooris. Kas te eksliibriseid kogute?"
"Ei," ütles Eralt süngelt.
"Aga marke või münte?"
Eralt raputas pead.
"Kahju," ütles vanemassistent. Ja siis lubas Eralt talle, et hakkab liblikaid kollektsioneerima, ning raputas tuliselt vanemassistendi kätt.
"Jumalaga," ütles Eralt.
"Nägemiseni," vastas vanemassistent jahedalt. (lk 30-31)
  • Eralt teretas rõõmsalt ettekandjat, kel kombinee kleidi alt välja paistis.
"Täna on sul öö päevast pikem!" hüüdis Eralt ning tüdruk jooksis end kardina taha korraldama ja sidus õlapaeltele sõlmed sisse. (lk 31)

"Üksi"[muuda]

Lk 103-176.

  • Selle tänava majades ei tunta raskeid portjääre, ruloosid, üldse mingisuguseid kardinaid ega aknakatteid. Kel on aega ja huvi, võib alati tutvuda naabrite elu üksikasjadega. Kuid niisuguseid vaba ajaga inimesi siin ei leidu. Kõik, mis aknast silma puutub, puutub iseenesest, paratamatult, möödaminnes. (lk 104)
  • Miilu istub aknalaual, ootab vanaisa ja püüab ajaviiteks silti tagurpidi veerida: na-ro-tseR sullukuL. Miilu on kuulnud — ei tea, on see tõsi —, et "Lukulluse" hoovipoolses keldris, voorimeeste ja hulguste poolel, olevat taldrikud ja lusikad ketiga laua küljes kinni. (lk 104)
  • "Härra Üksi!" hõigatakse vanaisa. Keegi daam ruttab põiki üle tänava nende poole.
Vanaisa jääb seisma. Daam on närbunud, pikk, kõhn, valgete kinnastega. Ta annab teretamiseks ainult kaks sõrme.
"Me olime eile koolinõunik Baumil külas. Neil rippus saalis teie pilt. Rukkililled. Ma tahan ka täpselt niisugust."
"Täpselt niisugust mul ei ole kunagi," vastab vanaisa.
"Aga rukkililli on?"
"Vanaisal ei ole."
Daam peab endamisi nõu.
"Võib-olla ma astun siis kunagi edaspidi teie poole sisse," lubab ta ja annab vanaisast mööda vaadates talle kahte sõrme suruda. Vanaisa annab vastu ühe sõrme. Daam punastab, lööb korra ripsmed kokku ja ruttab edasi.
"Kes see oli?"
"Daam," vastab vanaisa.
"Mis ta nimi on?"
"Daam," vastab vanaisa. (lk 106)
  • Nad kõnnivad pargis, istuvad pingil ja jälgivad varblasi. Vanaisa pöörab kuuetaskud pahupidi, loodab leivapuru leida. Miilu näeks justkui esimest korda, et varblased ei käi nagu tuvid, vaid kargavad. Miilu katsub ka niimoodi kahe jalaga korraga üles hüpata.
Lõhnab mesiselt, magusalt. Ümberringi õitsevad võililled, võililled, võililled. Jaani kiriku kell kuulutab leina. Siit mäeveerult näeb hästi kirikuesist, mustade peleriinidega hobusepaare ja surnutõlda.
Vanaisa on jäänud sügavasse mõttesse, ta ei näe, ei kuule ega mõista, mis talt küsitakse. Pettunud linnud on ammugi ta jalge eest lahkunud.
  • Miilul on igav.
"Vanaisa, mis lill see on?"
"See või? See on umbrohi."
"Kas umbrohi polegi lill?"
"Ei ole."
"Aga kas ta ise mõtleb, et ta on lill?"
"See'p see ongi, et mõtleb."
Vanaisa murrab kõige suurema võilille ja pistab kuue nööpauku. Nüüd on küll aeg koju kõmpida. Pargis mängitakse tennist. Päevitunud pikajalgsed neiud hoiavad graatsiliselt reketit. Nad näivad teadvat, et neid vaadatakse ja et väikesed värvilised spordiautod neid puiesteepoolses väravas ootavad.
Vanaisa nuusutab lille, hingab korra sügavalt ja nohinaga läbi nina. (lk 107)
  • Rüütli tänav ja Niguliste ümbrus on üles kaevatud. Vööni paljad kanalisatsioonitöölised viskavad iga labidatäiega kraavipõhjast üles inimluid, mida lapsed ja möödujad sobravad. Niguliste kirik, suur, kivine, vaatab abituna alla ahnitsejatele, kes valivad sääreluid ja roideid, tassivad laiali muistsete rüütlite kolpasid. (lk 108)
  • Ennevanasti pidas seda poodi lahke Anni. Aga kui ta kivimaja valmis sai ning tütar saatkonnaametnikule mehele läks, müüs Anni oma poe Olga Killile.
Olga Killi on nääpsuke, hädine ja varavananenud naine. Ta on pool-kirjaoskamatu, väga puhas, alati hirmul ja alati kurb. Ta kardab igasuguste firmade agente ning oma poegi Albertit, Karlit ja Harryt. Agendid on sulid, määrivad osavalt igasugust rämpsu kaela, pojad aga tulevad iga päev poe juurde ning pressivad hea ja kurjaga raha välja. Olga Killi nutab nende pärast, haletseb, kardab neid ja kutsub jumalat appi.
Ta on äärmiselt abitu, kaalub kaua ja kõheldes, loeb päev läbi oma kaupa üle, piineldes ning kahtlustades, et on kaubelnud kahjudega. Pood hiilgab puhtusest. Olga küürib mitu korda päevas põrandat, ja iga kord, kui keegi ostja tuleb sisse poriste jalgadega, kisub Olga nägu otsekui valust krimpsu. Paljud, kes varem, Anni ajal, siin ostmas käisid, käivad nüüd nurga peal poes... (lk 109)
  • "Lukulluse" uksel ootab külalisi igavlev kelner, rätt käsivarrel. Temast oleneb, kas väikesed plikad pääsevad restorani lilli pakkuma või mitte. Kuid vürst Boriss lastakse oma lillekimbuga alati sisse. Kelner teretab teda viisakalt ja küsib:
"Mis uudist, ekstsellents?"
Boriss võbiseb üle kogu luise keha ja närbunud vilets lilleviht väriseb samuti ta käes. Morfinist on kollane, raseeritud peaga ta ei võta raha muidu kui ainult lillede eest, ta ei tule tänavale kunagi lipsuta, küll aga paljajalu. (lk 109-110)
  • Ilmuvad gaasivalgusesse Totti, Nunu, Kiki ja Kondi-Leeni. Nad teevad suitsu, seisavad üksikult ja kambakesi uksetühimikes ning väravaalustes. Totti on nendest kõige ümaram, näeb tervem välja ja käib paremini riides. Tema ei joo, ja räägitakse — ta koguvat raha. (lk 110)
  • Ilmub mustas kitsaõlalises pikas palitus Gustav Vaasa. Nii kutsub linn väikest kõhna mehikest tema kapaga lõigatud pruunide juuste ja sorakil vurrude pärast. Tema ei joo, ei kasuta uimastusvahendeid, ei müü lilli. Tema sööb saia. Ta longib linnas ringi, kaenla all pikk soolasai, mida siis käristab ja tükkhaaval suhu loobib. Kui see söödud, jääb Gustav Vaasa seisma ning puhkeb abitult, rusikatega silmi hõõrudes, nutma:
"Tahan saia-aa!" kaebab ta möödujaile, kuni järgmise saia raha kokku saab. (lk 110)
  • Huvitavam on muidugi, kui hotelli saabuvad välismaalased. Ja seda juhtub. Hiljaaegu toodi jaamast autoga siia krahvinna Thesborg, endine preili Viirmäe, kes abiellus Brasiilia kohviistanduste omanikuga. Kärmas boi nagu siug ja väärikas hõbepäine šveitser sikutasid sisse ta kohvreid. Missugune õnn! Mäherdune õnn on eesti plikale sülle langenud selle vana kortsus brasiilia ahvi näol. (lk 110)
  • Voorimehed ja autojuhid platsil saatsid neid neelavate pilkudega läbi pöörleva klaasukse, sest nemad ju — ja leheneegrid — peavad olema selle väikese linna kõikide suursündmuste teadjad. Pulmad ja pankrot, vägistamine ja juubel, kassavargus ja iludusvõistlus! Tuhandete kroonide raiskamine Seevaldi hullumajas ja hoolekande-osakonnas, kino "Endla" põlemine ja et Tartu ja Tallinna politseid said kumminuiad.
Ja kui kunde auto tagaistmel või troska polstril juhtub ilmutama huvi kurikuulsa Mimmi-loo vastu, peab sohver või kutsar teadma, et lihunik tappis avaliku naise kaalupommiga. Millal, kus ja mil moel ta tabati ja kus ta nüüd on. Mis tänaval see juhtus ja kuidas lugu ilmsiks sai. Kas Mimmi suri kohe ja mis tapjal enesekaitseks öelda oli. Kas tapeetide alla polnud raha kleebitud. Miks meil üldiselt siiski vähe romantikat on ja miks meil elektritooli ei kasutata. (lk 110-111)
  • Ainult purjus kujur Robi Massak istub laua taga ja hoiab oma valust lõhkevat pead kahe suure helevalge rusika vahel. Massak nutab. Vaatab oma kipsitoodangut enese ümber ja nutab. Paremad meheaastad kaovad, lähevad nagu lugematu arv naisigi ta juurest. Traagiline! Kõik olid ilusad ja kõiki oli ta armastanud, aga ükski ei läbenud oodata seni, kui Robist saab kuulus mees.
Nüüd saab Massakas siit-sealt juba üsna ilusat raha. Vabariigi igas linnakeses, igas alevipoes, heeringatünnide, hobuseraudade, naelte, soola ja petrooleumiga kõrvuti seisavad nii ehteks kui ka müümiseks tema valged riigimeeste kipspead.
Kipspead on tal endal söögilaual, põrandal, voodi all, kojas... Ta näeb neid unes. Nad naeravad. Paljunevad ise. Ja Massak ärkab enda hirmukisa peale.
Robi jõllitab tardunud pilguga, põsed ikka alles pisaraist märjad. Tõuseb, kehitab pükse, astub paar sammu ja virutab ettejuhtunud kipsiplonnüe jalaga. Ta satub marru, koksab hirmsa vihaga päid vastamisi kokku, peksab ja purustab neid, trambib jalgupidi otsas. Ta tirib sängi alt välja veel terveks jäänud büstid ja loobib nad aknast alla munakividele valgeks prahiks.
Nüüd on Robi väsinud ja rahul ja keerab enda magama. Mõne tunni pärast tõuseb ta asemelt. On nii segane ja juhm, et õiendab oma väikese asja siinsamas toanurgas — sirmi alt soliseb põranda keskpaiga poole nire...
Robi prantsatab tagasi diivanile nagu surnu. Ta magab pea välja, et homme asuda uut kipsi segama. (lk 111-112)
  • Vanaisa on jätnud maalimise. Ta toob ühel hommikul pildiklaasid, segab plekkpurgis kollast dekstriinijahu sooja veega, kuni sest liim saab, hõõrub klaasid paberinutsakuga puhtaks, vabastab söögilaua värvidest, paberirullidest, toidunõudest ning laotab sinna ja akna alla põrandale ajalehed. Vanaisa kandib pilte valge aknaliimimise paberiga. Miilu asjaks on neid põrandal kliisterdada ja vanaisale kätte ulatada. Miilu ei armasta seda tüütavat toimingut — liimimist ja ulatamist. Kõik ümberringi kleebib — põrand, käed, põlved, nina ja juuksed. Kõht on tühi ja mingi kius kasvab südamesse. Iseasi on pikast nöörist jupikesi lõigata — neist saavad piltidele aasad.
Kui kõik valmis on, kirjutab vanaisa igale maalile söepliiatsiga taha lille nime, aastaarvu, oma nime — kunstnik Kaspar Üksi — ja elukoha.
Kogu tuba on täis lilli, veel niiskete, valgete, imalalt lõhnavate paberkantidega ja nöörist aasakestega, mis on nagu palitutripid kikkis. Pildid lebavad põrandal, voodil, aknalaudadel. Roosad õrnad gladioolid, lillad sametised võhumõõgad, nõtked kummargil nuppudega kullerkupud ja valged säbrulised sügisastrid pilvisel tagapõhjal. Mida kaugemalt neid vaatad, seda pärisemad nad on. Ja kui neid kaua vaatad, siis nad hingavad, liigutavad tasakesi päid ja lehti.
Miilu ohkab väsinult. Homme on kõigil õiekestel ehk juba uus kodu... (lk 112-113)
  • Miilu ärkab järgmisel hommikul raske südamega. Ta püüab vanaisa mitte segada, ei päri, ei küsi midagi, on vait.
Täna on raske päev.
Täna läheb vanaisa pilte müüma. Miilu on varem mitmel korral püüdnud välja uurida, kuhu vanaisa neid müüma läheb. Aga vanaisa on ikka ühtemoodi vastanud:
"Kolgatale."
Mis on Kolgata? On see kaugel? On see maja? Kas seal riieldakse vanaisaga? Igatahes on see koht, mida vanaisa kardab. Miks ta siis ei maga, tammub öö otsa ühest toanurgast teise, käed seljal, või siis suitsetab ühtejärge kipras näoga. Vanaisa ei taha neist asjadest Miiluga rääkida. Asjata. Miilu saab kõigest ise aru: sinna on vaja minna. Kolgatal saab raha.
Vanaisa ajab peegli ees habet ja pühib noalt vahtu paberisse. Toolil ootavad teda piduülikond, lilla melaneeslips, hall vööt keskel, särk, kõva krae ja mansetid. Kõik need esemed kuuluvad tolle Kolgata juurde, sest muidu naljalt ei pane vanaisa neid kunagi selga.
Vanaisa pusib vihaselt ja kaua lipsu kallal, lõpuks on ta riides, võtab mapi piltidega kaenla alla, paneb oma musta kaabu pähe, ja öelnud Miilule:
"Mul läheb ehk natuke aega," hakkab pikkamisi ning raskelt trepist alla astuma. Miilu paneb ukse haaki, upitab enda aknalauale istuma ning jääb ootama, millal vanaisa jõuab kangi alt tänavale. (lk 113)
  • Teab mis suurt rääkimist Üksi ja Massaka vahel polnudki.
"Lähed aga jälle oma kaubalastiga," naeratas kujur haletsevalt. "Kellele seda vaja on?"
"Inimestele, tõprad ju ei osta!" vastas Kaspar Üksi ja astus edasi.
"Bõhh," pahandas kujur. Robil tuleb halb päev — hommik algas selle musta sünge varesega. (lk 114)
  • Dr. Hein võtab Üksi sõbralikult vastu, surub kätt, pakub salongis istet ja sigarit ning ajab mõnuga juttu.
"Missugused ajad, Üksi! Kas sa näed, mis maailmas sünnib! Goebbels on Saksamaa ajuks ja Göring partei rusikaks!" vangutab doktor lõbustatult pead, sest mis see isiklikult temasse puutub! Tema on ainult psühhiaater, kes oma tööd tunneb ja võib anda eksimatu diagnoosi sellele pundikesele: Rohm on homoseksualist, aga Rosenberg, kes unistab iga telefoniposti otsa pista ühe tuntud juudi pea, Hitler ja Göring — kõik nad kolmekesi on paranoiahaiged. Kui Göring morfiumi ei saaks, vajuks see Stokholmi hullumaja patsient nagu vilets vaimuhaige kokku.
Jah, ajad on pöörased!
Üksi läheb ukse juurest laualt oma mappi tooma.
"Kulla mees, ära seda parem lahti võtagi. Ütlen ausalt: mul pole raha."
"Sinu jaoks ei ole see raha."
"Või ei ole! Kas mina kühveldan nüüdsel kriisiajal vara kokku? Mul on praegu parajasti vastuvõtu aeg, aga kus on need minu patsiendid? Esik on tühi, hullud ei taha ennast enam ravida, nüüd on vaimuhaigused ju moe ja karjääri asjaks muutunud." (lk 114-115)
  • Jaaska viibis kunagi ühe töösturi villa sisseõnnistamisel, kuhu Üksigi oli kutsutud, sest tema poolt oli maalitud kamina pannoo. Terve õhtu otsa ütlesid külalised roosas õhtukleidis paksule majaprouale üksteise võidu meelitusi: nimetasid teda pojengiks ja roosiks.
Proua, kes oli andnud vaesele kunstnikule majas tööd, pidas oma õiguseks Üksi kulul end nüüd pisut lõbustada:
"Ainult mitte Üksi maalitud roos! Sest siis ei sünniks seda teisiti vaadata kui ainult kauge vahemaa tagant," pilkas ta.
"Mis tele ise arvate, härra kunstnik?"
"Armas proua," vastas Üksi kõigi kuuldes valjusti ja soosivalt, "teid ei oskaks tõesti maalida, sest te olete nii ilus ja roosa nagu Petlemma põrsake."
Ta jättis majaproua pungissilmi seisma, pistis allkorral hallis vaasist peotäie pähkleid lapselapse jaoks taskusse kaasa ja läks koju. (lk 116)
  • "Mis sa siis täna ka meile tõid?"
"Paukpadruneid mul pole, vapsid on need riigivanema loopimiseks juba kõik ära raisanud. Mina tulen lilledega," muigas üksi.
Jaaska ohkab sügavalt: parem paukpadrunid kui Üksi lilled. Kroon kukutati. Hinnad tõusevad. Tormijooks suhkrule! Kriis kägistab kõrisid. (lk 117)
  • Vana kunstnik laotab sõnatult oma maalid ükshaaval seina äärde ritta, Jaaska aga hüüab rahvast kokku. Näib, et suurt vaimustust kunstniku tulek esile ei kutsu. Seistakse eemal ja vaikitakse. Ainult blond, väike ja habras naine tumesinises kleidis, toimetuse tõlk proua Kullivee, lööb käsi kokku:
"Oh kui ilus!" hüüab ta vaikselt astrite kohta. Need on valged, kollaka südamikuga, täis kargust ja sügise viimast õitsemist. "Kui ilus!" kordab ta.
Kunstnik muheleb ja vaatab oma maali kissis silmi.
"Aga raha mul pole," raputab naine pead ja astub sammu tagasi. Ta silmades on nõnda palju loobumise nukrust, et Üksi tõstab pildi maast ja ulatab naisele.
"Maksate siis, kui jõuate," lausub ta, ehkki teab — see naine ei saa kunagi makstud. Tal on suur pere ja halvatud mees. (lk 117)
  • "Ütle, mis on perspek-tiiv?" püüab Miilu vanaisa rääkima panna. Ehk ta küsib, kust Miilu teab või kuulis selle sõna? Aga vanaisa ei küsi, vaid seletab suletud silmi:
"Perspektiiv? Mida edasi, seda kitsamaks." (lk 120)
  • Kaspar üksiie meeldib jälgida kauplemist, kuidas juudi prouad kanu tingivad. Müüja tirib lindu enda poole, juut oma pauna, justkui vägipulka. Kaspar Üksi seisab ja muheleb ja püüab ära arvata, kes peale jääb. Teda tuntakse siin ja tast peetakse lugu. Tõsi, härra on pisut iseäralik, kuid haritud ja hea inimene. Üksi kentsakaid komplimente võetakse tõsiselt, Juhtub sageli, et ta naljade mõttest arugi ei saada, aga usutakse, et nad on öeldud heasoovlikult ja siiralt.
"Te olete nagu paradiisiõunake," kiidab kunstnik roosa ja väikese pabulnäoga kalamüüjat, kelle tragidus talle meeldib.
Too lööb õnneliku pilgu maha ja kogeleb:
"Mis te nüüd, härra Üksi! Kas haugi ei lähe ka? Teile annan ma alla oma hinna."
Kaspar Üksi raputab pead, kergitab kübarat ja kõnnib edasi, kõike ühesuguse tähelepanu ning rõõmsa elevusega silmitsedes. Ta jääb kuulatama, kui keegi proua, arvatavasti venelanna, hoolega keedetud peete valides küsib, mis keedu-peedu maksap?
Turul on oma sandid, oma kubjas, oma politsei, oma keel, oma rütm ja hääl. (lk 120-121)
  • Irboska sibulakaupmees on oma naabri, võrukesega, sõbralikus vestluses. Kumbki ajab oma joru teist kuulamata.
"Mis sinu, situ, reagip! Davai suitsutame!" avab sibulakaupmees võrukesele ülima lahkusega oma tubakapusara.
See on nüüd küll väärt mõte.
"Kalale! Kalale! Prouad, preilid, värskele kalale!"
"Päär-õunad, valged klaarid, Jaan Tõnissoni eerikad! Prouakesed, õunale, ilusale õunale, odavale õunale!"
Kui palju erinevaid hääli, värve, nägusid, kaupu. Hobuseid, koormaid, kaste, tünne, käsilaudu, suslaeitesid barankade ja auravate samovaridega. Kui palju vorsti ja liha, kui punaseid juustupäid ja laastukorve kuldselt kiiskavate soojade suitsusilkudega!
Kui palju lõhnu! Õunalõhna, värske kala ja heeringa haisu, imalat piima lõhna või ja kohupiimaridades, hobusesõnniku, värske leiva, kollase saia safrani lõhnu.
Ainult et müüjaid on mitu korda enam kui ostjaid. Raske aasta! Suvi oli põuane, vili närbus, metsades möllas punane kukk, elukallidus tõuseb, valitsus kakleb omavahel ja kriisitab. (lk 121-122)
  • Lilleridades hüütakse Kaspar Üksile teresid. Ta tunneb enamikku lillenaisi nimepidi. Suurte päevavarjude all pakuvad Helmid, Rosaalied, Martad üksteise võidu karikakraid, lõvilõugu, herneõisi, moone, saialilli, iiriseid ja roose.
Paks Marta hõikab Üksit juba eemalt. Lillekuningaks nimetab ta teda omas mõttes ja temast rääkides. Kaspar Üksi naljatab Paksu Martaga, ta nagu ei märkagi, et Martal on liikumatud pakkjalad, et ta tuuakse hommikul ratastooliga siia ja tullakse talle turu lõpul sellega järele. Üksi ei taha inimestele meenutada nende hädasid.
Täna on Marta õige jutukas. Kas kunstnik on ajalehest juba lugenud, kuidas taluteenija tappis seatapupussiga oma peremehe?
"Küll tüdruk juba teadis, missugune nuga peremehe jaoks paras on," naerab Üksi.
Ta valib kaua ja tõmbab lõpuks veeämbrist välja kimbu rukkililli.
Marta mässib märgade varte ümber paberit.
Üksi otsib raha.
"Laske olla. Ega sest ka midagi ole, kui teiseks korraks jääb. Rukkililled on jumala and, kasvavad ise."
Ent Üksi maksab, maksab oma eelmisedki võlad. Marta on tema hea vaim, annab alati võlgu, kui häda käes. (lk 122)
  • Tänavu on looduses niisama suuri korratusi kui riigivolikoguski. Talvekuudel polnud Tallinnas kübetki lund, see-eest sadas seda munadepühiks. Kevad tuli jäik, külm, suvi põletavalt kuum. Aga ega vihmgi taevasse jää. Seekord tast küll põuast mõranenud põldude jootjat veel ei saa, ent õhu lööb selgemaks ja kargemaks. Veetorudest kohiseb ja pahiseb koski alla. Tuvid kössitavad räästa varjus. Mustad pilved kihutavad üle taeva ja kiviste majade vahel on järsku kurjalt pime. Kassid — neid on siin lugematu hulk — lakuvad end laisalt ukseavades ja hooviväravate all. Näis, et vihmavalingule ei tulegi lõppu, aga möödas ta ongi. Miilu võtab tasahiljukesi sukad ja sandaalid jalast ning poeb uksest välja. Vanaisa märkab küll, aga ei raatsi teda tagasi hoida. Juba ongi Miilu tänaval ja sumab paljajalu alles vahutavas rentslis.
Kui mõnus, kui soe, kui lõbus on. Tahaks küjuda, pritsida vett üles, peoga kinni pidada tänavast alla ruttavat ja restidesse kaduvat vihmaveejuga. Miilu tuieb tuppa tagasi tilkuva kleidisabaga, salkus, porine ja õnnelik. (lk 123)
  • Täna lõpetab vanaisa maalimise juba enne videviku saabumist, istub mõnuledes sängil, silmad vidukil, ja suitsetab. Miilu silitab vanaisa selja taga seistes peoga edasi-tagasi üle ta hallide harjaste. Miilut pole õpetatud kallistama ega musi andma. Miilu vanemad surid, kui ta alles tilluke oli. Vanaisa teda ei hellita. Kiitustega ollakse mõlemalt poolt kitsi, räägitakse ju üldse vähe, ainult hädavajalikku ja tõsist juttu.
Aga nüüd kukub Miilul järsku, endalegi ootamatult huulte:
"Vanaisa, sa oled ilus."
Headus ja ilu on Miilu meelest üks ja sama. Kui on hea, eks see olegi ilus. (lk 123-124)
  • "Elasid kord kaks poissi - Ants ja Jants," jutustab lõpuks vanaisa. "Nad läksid kooli, aga õppida ei viitsinud. Milleks õppida? Saab ka ilma läbi!
"Hakkame kauplema. Saame rikkaks,» ütles Ants.
"Aga millega kaubelda?» küsis Jants.
"Mina hakkan sibulaid müüma."
"Mina kartuleid.""
Vanaisa teeb veel kord katset Miilust lahti saada:
"Nii hakkasidki Sibula-Ants ja Kartuli-Jants kauplema. Ja kui nad surnud pole, siis elavad nad veel praegugi."<"--//-->
"Ei, ei," protesteerib säärase lõpetuse puhul pettunud Miilu. "Sa pead rääkima, mis neist edasi saab."
Kui Kaspar Üksi isegi teaks, mis neist edasi saab? Kes seda suudab ette aimata? Kahejalgne on mõistatuste mõistatus. Mõtled — ta on hea, tuleb välja, et on lurjus. Mõtled, et on lurjus, tuleb välja, et on inimene. (lk 124-125)
  • Täna on pruunid luudsed puiestikud, telefonitraadid, kirikutornid ja linnamüürid valged ja raekoda otsekui hingaks enesest härma. Tema seintele härma sisse saab küünega kraapida oma nimetähed või noolest haavatud südame, kui keegi tahab sel segasel ajal naljatada. Läbi tänavate kaugeneb kuljuste tilin. Madalrõhk. Summutatud toonid, helid, varjud. Üle kõige selle talvise udutab mingi nukrus, mis on lähedane kaugete mälestuste tuhmile valule. (lk 125)
  • Järsku murrab sooja vaikusesse lähenevate sammude müdin ja laul all tänaval. Heledad leegid viskuvad ärevalt üle toa seina, aknad on täis pimestavat tulekahju lõõma. Miilu hüppab ähmiga aknalauale.
Suitsevad tulelondid. Hingeaur. Mustad baretid.
Sirklased ei näi sugugi meelt heitvat, ehkki nii üks kui teine asi on neil luhta jooksnud. Tamsalus taheti Sirk kotti ajada, Kuksemal Hjalmar Mäe, põllumehed käisid aga roheliste lippudega Toompea lossi ees ja tõotasid püha Laatsaruse ordu verivärskele kavalerile Konstantin Pätsile:
Eestimaa, su mehemeel
pole vapslstunud veel!
Pahempoolsed sotsid nõuavad töölisklassi jälleühendamist ja enamlastega äraleppimist, aga Rakveres ja Karksis areteeriti põrandaalused kommunistid, Tartus Oskar Cher ja Ilmar Kruus. Näis, kuhu see kõik välja viib?
Vaibub sammude tümin, kaugeneb laul ja lakkab kusagil Raekoja platsi taga. Aknad on jälle tuhmilt sinised, tuba hämar ja söed kustumas. (lk 129)
  • Veel ei saa Robi vanamehe pilkest aru. Ta jälgib rauge lõvipilguga, kui Üksi põuest taskuraamatu välja tõmbab, kinda äest kisub, sõrmeotsa suus niisutab ja hakkab märkmikku lehitsema.
"Ahaa! Siin ta on!" hüüab ta rõõmsalt. "Ma võin sulle ka aadressi anda. Tänassilmas on üks petrooleumipood. Siiamaani pole neil ei sinu Koodi-Jaani ega Larka rinnakuju. Muidugi, nad pole enam moes, aga provintsis käib veel küll."
"Bõhh!" turtsatab pika mõtlemisega Robi Massak. Vanamees pilkab ju teda! Aga on tema siis süüdi, et skulptori töö aega võtab? Sest kui sa ühe riigimehega kord maha saad, on ta juba ametist lahti ja uus asemel. (lk 132-133)
  • Kallad on ammugi maalitud. Veiderpass seisab pildi ees, abaluud kuue all püsti, ja närib meeleliigutusest sõrmenukke.
Vanaisa kingib kallad Miilule.
"Neid ärme müüme," ütleb ta. "Need las jäävad sulle. Rumal, mis sa nutad!"
Kallad on valged, puhtad, muist alles kitsas tuutus, muist oma kollase südamiku ümber tahapoole kooldunult avali. Müügi jaoks maalib Üksi vaevaliselt mõned astrid, moonid, aga nende üksikute parast ei tasu Kolgata-teed ette võtta, ehkki raha on hädasti vaja — majaperenaine trummeldab hommikuti uksele ja meenutab üürivõlga. Pärast seda kui üürisõda möödunud aasta esimesel mail lõppes majaperemeeste võiduga ja kus nad veel samal päeval ütlesid üles poolteist tuhat väikekorterit, on nad õige ülbeks muutunud. (lk 134-135)
  • "Palusin talvel Kultuurkapitalilt ravimiseks toetust. Siiamaani ei vastatud. Läksin täna ise kuulama..."
"Said?" pärib võõras huviga.
"Viiskümmend krooni."
"Ja sina võtsid vastu?"
"Ütlesin neile, et selle rahaga maksan kinni ainult kahe kuu üürivõla. Ravida end ikkagi ei saa. Tead, mis nad mulle selle peale vastasid: "Raha järele oled terve tulema küll, pole häda midagi!""
"Käskind selle rahaga neil perset pühkida!"
Vanaisa ohkab.
"Sina, Jaan, võid seda küll ütelda. Sinu perekonnal on õnneks muidki sissetulekuid. Sina võisid vihas oma töö kildudeks peksta, kui sa nende lurjustega hinna pärast tülli läksid. Saatsid nad kuradile ja teed kunsti edasi. Kus minu kunst on? Mina maalin veel ainult mõttes oma kompositsioone, tegelikkuses aga hoian end vee peal akvarellikestega. Häda, häda on suur."
"Arvad sa, Kaspar, et minulgi kerge on oma naise vanemate pajukil elada?"
Mõlemad vaikivad ja nohisevad. (lk 139)
  • "Uudised on vägevad, sõidan ära Venemaale."
"Mis sa räägid?" ahmib Üksi õhku.
"Venemaale jah. Kuradile kogu see krempel. Keegi küsis mult täna: "Kas sul kodumaalt kahju lahkuda pole ka?" — "On siis see kodumaa?" ütlesin talle. Eks ole, Kaspar?"
"Õnneseen," ohkab Üksi.
"Minu kohta on isegi üks pilkelaul tehtud. Sead! Kas ma siis Venemaale turgu või kaubahoove otsima lähen? Ma tahan kunsti teha!"
Miilul on igav, ta ei taha enam seista. Võõras räägib pikalt-laialt oma Venemaa-sõidust, sellest, et talle seal head loomingulised ja katsetuste tingimused luuakse.
Vanaisa läheb järjest rohkem põlema ning jälle siunatakse koos valitsust ja vannutakse kurja.
Miilu on tülpinud ja kipub koju, sikutab vanaisa varrukast — lähme! Siis sirutab mees käe ja silitab Miilu pead. Ta vaatab teda nii lahkete silmadega ja ütleb:
"Las õpib savitööd. Õilis asi. Ja siis saada minu juurde." [---]
Vanaisa võtab Miilu käest kinni ja ütleb pidulikult:
"Laps, see mees on suur eesti kunstnik. Jaan Koort. Pea meeles." (lk 40-141)
  • Kõrged vanad kastanipuud Vaksali puiesteel varistavad juba õiehelbeid. Harjumäel õitsevad sirelid ja õhtuti mängib kõlakojas puhkpilliorkester vanu valsse. Toompea terrassi paesel müüril istub alati palju mõttessevajunud inimesi ja naudib tundide kaupa merd, kord loojanguverist, kord tulede säras, rohelist ja halli, kahvatut ja rahulikku, tumedat ja rasket, vahust ja tuulist, harva aga päris lagedat ja sinist. (lk 141)
  • Üksi armastab politiseerida Veiderpassiga, vaielda ja kihla vedada. Ta hõõrub käsi iga sõnumi üle punasest Venemaast.
"Rõõmuks pole põhjust. See on kõige räpasem sõim," nördib Veiderpass.
"Sa ei oska ridade vahelt lugeda," muheleb Üksi. "See pole ainult sõim, see on ka hirm. Hirm idanaabri ees." (lk 142)
  • Olgu teistega kuidas on, aga õdede Piipsonite juures tal edu ei ole, sest enne kui keeruliste maailma asjadega lagedale tulla, teeb ta vea, öeldes boksereid vahtides:
"Need on nii ühte tegu. Kas neil kirpe ka kummalgi ühepalju on?" (lk 142)
  • Vahel, küll õige harva, juhtub, et ka Veiderpass muutub jutukaks. Tuliseks ta ei lähe, ilmutab ainult head tahet Üksit korrigeerida.
"Mõnes suhtes oled sa, Kaspar, naiivne. Kui sa näed mõnel fotol uut kuuekordset maja Venemaal, siis sa juba usud, et seal polegi väikesi agulimaju nagu meil. Et seal pole vaesust, mustust, viletsust."
Mitte nõnda ei tule seda mõista. Nii võib rängalt pettuda. Kaspar usub fanaatiliselt omaloodud Võrdsusemaasse, ja kui ta siis kord peaks sealgi avastama alatust, saamatust, puudust ja häda, kas siis on ta esimene, kes ütleb lahti oma veendumustest?
Loomulikult näitab Venemaa praegu maailmale fassaadi, ent omad mölakad ja omad tagahoovid on temalgi. Ärgu parem idealiseerigu. Venemaa küsimus ei seisa ju mõne uue linna väljaehitamises. Säärasel juhul — Euroopas ja Ameerikas ehitatakse palju võimsamalt... Venemaa — see on uus epohh.
"Sa usud, et nõukogude võim tuleb ja seab su tallatud õigused jalule? Aga kui ta ei sea? Kui tal pole aega? Kui ta jõuab sinu asja lahendama alles siis, kui meid sinuga enam ammugi pole? Kui su nimegi enam rahva hulgas ei mäletata? Või kui ka siis sinu kunsti saatust otsustavad su vaenlased, kes sinust elama jäävad? ..."
"Mis sa õieti tahad?" karjub Üksi. "Mu usku hävitada? Seda ainukest, mis mul on!"
"Ei! Et sa ideed usuksid. See on peamine." (lk 142-143)
  • Raha on jälle viimseni läbi. Mis Jaan ostab, see on. Aga Jaan on kehv majandusmees. Ta ostab raha saades kogu summa eest Miilule pressitud viigimarju, killukese halvaad, vanaisale paarsada grammi peenikest ja kivikõva vorsti viilukestena imeda, sest vanaisa jättis suitsetamise maha. Jaan laob need head asjad oma taskutest lauale õnnelikuna ning häbelikuna nagu peigmees. Aga leiba — seda majas ei ole... (lk 146)
  • Daam uurib ühte ja teist maali. Siin ei meeldi talle lillevaas, seal jälle foon.
"Proua Thalil on ühed teie astrid, aga need on maalitud heledale põhjale. Need väikesed krüsanteemid on muidu päris kenad, aga nad on kollased! Kollane on õnnetu värv. Ja mul on roosad tapeedid."
Miilu istub vanaisa voodi serval, käed süles risti, Jaan aga hoiab end seina ligi ja närvitseb. Daam ei heida talle õnneks ainustki pilku.
"Mis niisugused astrid maksavad?"
"Kolm krooni."
"Nii kallid?"
Vanaisa küsib Miilult pilguga nõu. Jah, raha on vaja, näib ta mõistvat.
"Võtke siis kahega."
"Aga kas ühe krooniga ei saaks?"
Vanaisa ei vasta.
Siis järsku avastab daam Miilu voodipeatsist veel ühe akvarelli. Miilu jätab paugupealt jalgade kõigutamise.
"Kallad! Mis need maksavad?"
"Neid ma ei müü."
Hämaras valguses mõjuvad valged lilled eriti suursugustena.
"Aga neid ma just tahangi."
"Neid ma ei müü," kordab vanaisa.
Daam turtsatab:
"Siis ma ei osta üldse."
"Kuidas soovite." (lk 147)
  • Linn on suvitamas, vaikne, puhas ja mahajäetud. Pühapäevahommikuid kitsail südalinnatänavail elustavad kirikusse ruttavad vanad naised, rangetes tumedates kleitides, valgete sallidega, mustades aegunud õlgkübarates, mustades sukkades ja viksitud kingades, käes väikesed mustad lauluraamatud, kuldkarikas kaanel. Tulevad Loomakaitseseltsi liikmed, korvid käevangus, panevad kangialustesse ja keldrirestidele kodututele kassidele hakkliha ja kala. Ruttavad rohelisse, sõidavad Piritale perekonnad, sumadanid pungil keedetud mune, krakovi vorsti, mannerguis magus soome kali.
Raekoja platsil vana Kaalukoja ees söödavad inimesed tuvisid, meelitavad neid peost teri nokkima ja herneid otse huulte vahelt võtma. Ja ainsateks häälteks on pühapäevahommikuses vanalinnas paljude kirikukellade võistu hüüdmine, lonkivate või kiirustavate sammude kaja paeplaatidel ja tiibade pekslev plagin, kui tuvid vahetevahel sinihalli pilvena kõik korraga üle kivikatuste õhku tõusevad. 8lk 148-149)
  • Miilu kössitab nagu metsloomake vooditaguses nurgas. Ta jälgib küll Totti iga liigutust, kuid katsub seejuures kõigest väest hingamist tagasi hoida. Ta jälestab sisse hingata sama õhku, mida hingab välja see kole naine, kes saab raha meestelt, keda ta uulitsalt oma tuppa veab.
Miilu pole ju enam väike, ta teab, et Totti, Nunu, Kiki ja Kondi-Leeni ei ole tädid ega prouad, vaid lõbunaised. Miilul on tunne, et juba ainuüksi ühes toas viibimine Tottiga teeb Miilule paha, hakkab külge ja mustab teda. Ja kui Totti kord minekut teeb, siis ei taha Miilu ukselinkigi puutuda enne, kui see puhtaks on pestud. (lk 152)
  • Totti on siniruudulises kleidis, äsja lubjatud tenniskingad jalas, sääred ja käsivarred valged nagu kanakoivad. Sellel kuumai, päikeseheldel suvel ei ole. Tottiga midagi pistmist. Pirita liivarand on omaette, Totti omaette. Suvi või sügis, kevad või talv, see on talle ikka üks munakatega sillutatud kitsas vanalinnatänav võlvitud hooviväravate ja kangialustega.
Totti nägu on vähem puuderdatud ja värvitud kui õhtuti ning kerged rõugearmid ei ilusta just eriti ta sarnakaid talupojapalgeid.
Ta vaatab maale lugupidavalt ja kaua. Tema käitumises on seda ebamugavustunnet ja piinlikkust, mida inimene tunneb, kui ta poriste jalgadega on sunnitud astuma hästi poonitud põrandale. (lk 152-153)
  • Aga juba teeb vana kunstnik ise muust juttu, aitab Tottil maali valida.
"Need anemoonid," juhatab ta sõrmega. "Sel kevadel viimati nad maalisin..."
"Jah-jah," noogutab Totti innukalt, märkamata kunstniku looritatud kurbust, kui see omast asjast räägib, ja avab rahakoti.
"Palju need maksavad?"
"Ei maksa midagi. Esmaspäeviti ja reedeti annan tasuta," naljatab Üksi.
Totti pea nõksatab kurjalt püsti. Ta on solvunud.
"Te ei taha minu raha?"
Nüüd on ta jälle tänava-Totti. Inetult kuri, käed puusas, väljakutsuvalt ulakas. Aga Üksi heidab lepitavalt käega.
"Kuulge nüüd! Miks just sedasi!"
See on öeldud südamlikult ja veenvalt.
Kui Totti on ära läinud, ütleb Kaspar Üksi, mida ta mõtleb naise rahast söögilaua nurgal:
"Ta pole seda igatahes räpasemalt teeninud kui advokaat, või vabrikant, või arst, või leheneeger, — ma ei mõtle sind, Jaan."
"See sünnib ka minu kohta," naeratab Jaan andestavalt. (lk 154)
  • Aga dr. Jehe murdis kirja kokku, suskas oma valge kitli taskusse, vaatas sõbralikult üle prilli Miilu otsa ning lubas teha kõik, mis tema võimuses. Kuid tema võim polnud siin kõige suurem ning Miilul ja Jaanil tuli veel ka paljude teiste jutul käia. Ning Miilu koges, et ainult need, kellest midagi ei sõltu ega olene, annavad lootusi ja on lahked. (lk 155)
  • Haigla park on väga suur, põliste puude, ilupõõsaste ja paljude liivatatud radadega, mis ühendavad eraldi asetsevaid haiglaosakondi ning arstide üksikelamuid. Läbi pargi ruttavad sanitarid tühjade või täis kanderaamidega, ratastoolidega, supipaakidega, kiirustavad õed valgetes põlledes, helesinistes kleitides, tanudel punase risti märk. Nad on enamasti pikad, iseteadvad ja kõrgid. Aga ka nõnda on nad kaunid ja panevad enestele järele vaatama. (lk 157)
  • "Jaan, ma töötan kompositsiooni kallal. Sa kuula!" Ja Kaspar Üksi heidab teki kõrvale, tõstab käed kukla taha ja lahkub pilguga sellest hämarast lehkavast palatist.
... Väike osmik, sammaldunud katus. Maa on sügisene, närbunud rohuga. Esimesed hallad on seda puutunud. Läve ees hallil kivil istub naine rinnale surutud lapsega. Kõik kolm — naine, laps ja kivi — on sulanud kokku üheks tervikuks, tummaks valuks, tardunud ahastuseks.
Esimesed raheterad veerevad üle rohelise samblakatuse, üle kivistunud kuju, ja ainult naise seeliku alt paistev paljas jalg külmal maapinnal kõneleb veel elust.
Hommikutaevas on nende taga sombuselt tume, armutu, raju kuulutav. Aga seal!... Silmapiirilt tõuseb suur punane, tuline päike.
"Kus on, kus on kurva kodu... panen nimeks," ütleb haige kunstnik, ikka veel ära olles. Mõtteist ärgates tõstab ta käe Miilu juustele.
"Kui tulen, hakkan otsekohe seda maalima." (lk 158)
  • Kaspar oli alles viieaastane, kui ta puusöega kõik trepikojad, kõik mõeldavad siledad pinnad kodumajas täis joonistas. Ema — Liisa Üksi, Kreenholmi vabrikunaine — karistas valjult. Aga Kaspari tahe oli tugevam kui ema vits. Kuueteistkümneaastasena viis ema Kaspari organisti juurde õppima. Ta kitkus kaks hane ja viis köstriemandale meeleheaks. Kui selged ja käegakatsutavad olid Liisa unistused: ta istub kirikus sirgelt ja väärikalt oma pühapäevatanus, palvetab hardalt ja tänulikult. Sest üleval kooril on oreli taga tema poeg, see, kes poisikesena tänavatolmus vurri mängis, konte ja kaltse korjates raha teenis, kihlveo pärast üle laia Naroova ujus, püüdis silmusid ja elas kõigi tavaliste Narva agulipoiste elu.
Aga Kaspari tahe oli ta ema omast tugevam. Paljajalu, rahata põgenes ta ema unistuste, köstri ja püha muusika eest Peterburi, jagas oma joodiku onuga tema urkas aset ja õppis kunsti.
Ta istus alguses vabakuulajana klassis, täis suuresilmset imetlust joonte, varjude, valguste ja vormide vastu. Need meelitasid ja võlusid närudes jooksikut nagu pill kobrat.
"Miks te niisama vahite? Miks teie tööst osa ei võta?" päris professor, kellele eraklik nooruk alles poole semestri möödudes silma torkas.
Pole paberit, pole sütt, pole värve...
Kasparile anti saapad ja õppevahendid. Kuid Kasparile ei antud süüa. Hea oli, kui ta ülepäeviti kusagil räpases teemajas samovari taga losutavalt purjus onult sooja kõhutäie välja nurus. Ent Kaspari tahe oli ta näljast tugevam. Kui aga tahe ükskord paljude aastate pärast tõekspidamistega kokku põrkas, hakkasid tõekspidamised juhtima tahet, hakkasid rikkuma vahekordi inimestega, segama elu, sulgema uksi ja väravaid ta nina ees. (lk 164-165)
  • "See oled jälle sina, Miilu?" ohkab Olga. "No mis ma sinuga peale hakkan?"
Miilu kehitab õlgu, söandab ligemale tulla, paneb lõpuks sõrmed ja lõua kõrge leti äärele.
Olga Killi võitleb enesega kaua — ainult nimede eestistamist saab tänapäeval tasuta — ja kaalub lõpuks tuututäie mannat.
"Keedad vanaisale ja endale," õpetab ta. (lk 167)
  • Kord päevas käib majaperenaine üüri nõudmas. Üksi paotab vaevu kuuldavalt üle kuivanud huulte:
"Kes tuli? Luupainaja? Juba jälle?"
Luupainaja pole noor ega vana, ilus ega inetu, tavaline keskmine, eriliste tundemärkideta. Majas on ka peremees, sõjaväevelsker, kes valab igal vana-aasta õhtul õnnetina, unistades suuremast auastmest. Ta on jõulise ülakehaga, mis ei sobi kokku lühikeste jalgadega. Ta on blond, heledate silmadega, puuderdatud, poleeritud küüntega, galantne naiste vastu. Isegi Mülule teeb ta kojas naerdes silmi. Aga oma naise maja asjade vastu ei tunne ta vähematki huvi. Naine on see, kes üürikviitungeid välja kirjutab, raha sisse kasseerib, üürilisi valib ja neid välja viskab, igal õhtul täpselt kell kümme kustutab trepikojas elektri ja lukustab hoovivärava. :Luupainaja annab veel kolm päeva pikendust.
"See on nüüd mu viimane sõna."
"Aga vanaisa on ju haige," palub Miilu. "Jaan maksab ära, kui tuleb."
"See ringiulaja?" põlastab perenaine. Selgub, et tal on siia uued üürilised juba vaadatud. Kaua sa ikka kannatad — käi ilmast ilma nagu sant oma raha mangumas!
"Hakkab surema või?" küsib ta asjalikult, Üksit eemalt vahtides. "Nina juba terav." Ta on natuke mures: kuidas seda korteri vabastamist praktiliselt teostada? Hah, kas ilmas vähe õnnetusi? Jõuab tema kõiki haletseda. (lk 169)
  • Mida päev edasi, seda vähemaks jääb Üksi huvi oma ümbruse vastu. Tal näib olevat oma maailm, milles pole kohta ühelgi teisel peale tema enda. Ta näib mõtlevat, aina mõtlevat. Jaan loeb talle ajalehti ette, teadmata, kas Kaspar teda üldse jälgib. Võimalik, et ta kuulab ainult hääle kõla, tajub sõnade rütmi. Aga ühel hommikul, päikeselisel ja soojal, tunneb Üksi end ootamatult märksa paremini.
"Minu ema Liisa tegi väga head kaerakiislit," ütleb ta.
"Sa tahaksid kaerakiislit?" rõõmustab Jaan.
Üksi noogutab.
Paari tunni möödudes toob Jaan teadmata kust terve suure savikausitäie kaerakiislit, ehkki mitte seda hapukat, nagu kord ja kohus, kõigi reeglite järgi valmistatut.
"Väga hea," kiidab Üksi seda vaevu maitstes. "Enam ei taha. Pärastpoole söön jälle."
Ta vaatab Jaanile otse silma ja lausub kibeduseta:
"Saatus on mulle karm olnud." (lk 173)
  • [Jaan:] "Kaspar, sinu saatus on täiesti seaduspärane. Inimese saatust kujundavad tema põhimõtted."
"Ma pole kurtnudki."
"Ma tean."
Surijad aimavad lähenevat viimset tundi. Kaspar Üksi palub ilmalikku matust, halli kivi ja leinakaske oma hauale.
"Ärgu Miilu õppigu seltskondlikku silmakirjalikkust," avaldab ta oma viimse soovi. (lk 174)

"Pimedate akende ajal"[muuda]

Lk 177-270.


  • Ilus närtsinud naine ei taha enam aknasse vaadata. Ta vaatab nüüd sirgete juustega tütarlast ja ütleb lõpuks:
— Roosid pole ehtsad.
TÜTARLAPS: Jah, need on paberist.
NÄRTSINUD NAINE (kerge pilkega): Te käisite neid müümas?
TÜTARLAPS: Jah.
NÄRTSINUD NAINE: Kõik, mida müüakse, pole eht. Ehtne jääb kõik endale: pisarad, nälg, surm. Need on ehtsad.
TÖÖLINE: Ka sellega äritsetakse.
NÄRTSINUD NAINE: Siis pole need enam inimese pisarad, pole õige nälg ega tõeline surm. (Pöördub uuesti tütarlapse poole.) Kes ostis teie paberist roose?
TÜTARLAPS: Keegi ei ostnud. (lk 178-179)
  • Inimesed asutavad end minekule. Väljast kostab saksakeelset kamandamist.
Vaguni teisest otsast tormab mööda vahekäiku toidukompsuga meeleheitel naine.
ULGUV NAINE: Haarang! Nad võtavad kõik ära. Jälle võetakse kõik ära!
Tütarlaps lilledega limpsutab keelega kuivanud huuli.
Tigeda ilmega vanamees hoiab kramplikult piimanõu.
NÄRTSINUD NAINE (läheb kui meelest ära): Mu laps... Mul polegi enam last. (Vaikselt.) Kuulete! Väikesed luud ainult. Te ei kujuta ette, kui kerge ta on. Tal pole enam nägu. Kuulete? (Veel vaiksemalt.) Ainult silmad.
TÖÖLINE (kainelt): Mis teil korvis on?
Närtsinud naine toibub.
Ta seletab:
— Munad ja... Munad ja tükk võid. Käekella eest, Kuid see ei meeldinud ja ma andsin ka sõrmuse.
TÖÖLINE: Pange oma kraam minu taskusse. Nii palju kui läheb. Jätke korv maha.
NAINE, KEL POLE MIDAGI: Mul pole midagi. Võite muist ka minu kätte anda.
NÄRTSINUD NAINE: Kas arvate, et nii võib ...
Närtsinud naine tühjendab masinlikult, isegi mõistmata, mida teeb, õlest korvi. Jagab munad töölisele ning naisele, kel pole midagi. (lk 181)
  • ... Willi seisab akna taga sõiduteel ja puistab paarile tuvile teri. Meelitab neid käele laskuma ja õlale.
Idüll: Sõdurike. Naeratus. Tuvid.
Juukseid langeb põrandale. Tuleb koristaja Emmi harja ja kühvliga. Ta on väike, küüruga vanainimene.
Akna taga teeb willi järsu liigutuse ja tuvi ongi kõripidi peos. Siis käänab ta linnu kaela kahekorra, lihtsalt nagu porgandipealse. Pakib saagi "Revaler Zeltungisse" ja asub uut ohvrit peibutama. Tal on paks pusu, lahke südamlik pale ja huuled lapsikult pruntis. (lk 186)
  • DAAM: Kindralkomissar Litzmann ütles nüüd just, kui ta Kuressaares käis kõnet pidamas: "Kes ei võitle, see kaotab kõik õigused, ka õiguse elamiseks."
TOONI: Kuldsed sõnad! Aga kust ta selle võtab, et me ei võitle?... (lk 188)
  • KUNDE: Teate anekdooti, kuidas Hitler ja Göring lendavad Saksamaa kohal?
MAARJA: Ei.
KUNDE: Hitler hoopleb, et kui tema viskaks alla viinakupongid, siis oleks viimne kui mees tema poolt.
Göring jälle ütleb, et kui tema heidaks alla riidekaardid, siis oleksid kõik naised tema poolt.
Seda kuuldes vaatab lendur üle õla tagasi ja ütleb: "Aga kui mina teid siit alla kupataksin, siis oleks kogu maailm minu poolt!" (lk 188)
  • Salongi tuleb uus klient. Hobusenägu, pikkade esiletungivate hammastega.
TOONI: Teile?
HOBUSENÄGU: Elektrilokid.
TOONI: Pole voolu.
HOBUSENÄGU: Siis ripsmed ja kulmud värvida.
TOONI: Ei ole värvi.
HOBUSENÄGU: Mul on kakskümmend muna.
TOONI: Rääkige perenaisega.
ADA: Nüüd tohib ainult laineid teha, rullid on keelatud.
HOBUSENÄGU: Kes keelas?
ADA: Seadus, proua. Saksa seadus. Elektrit on ette nähtud ainult viie sentimeetri pikkuste juuste lokkimiseks. (lk 189)
  • Tuleb Leeda. Süütab sigareti, heidab tiku põrandale nurka ja seab end pliidinurgale istuma, kus lebavad Hobusenäo poolt "Amfitrite" perenaisele toodud kakskümmend muna.
TOONI: Kakskümmend muna, et olla schöne Frau!...
LEEDA: On armastada siis patt?
TOONI: Naine pole karjatee, kust kõik üle käivad. (lk 192-193)
  • "Amfitrites" on uued kliendid. Jälle samad soovid: elektrilokid, vesilained, ripsmed, kulmud, maniküür. Naisi maalt ja linnast. Tundmatut rahvast, tähtsaid daame, vuhvasid.
Põrandale langeb kiharaid — heledaid, tumedaid ja halle. Ah! Kui need oleksid pigem lambavill" Saksa normid nõuavad iga talle seljast pool kilo villa.
LITZMANN (kisendab): Villa!
MÄE (kisendab): Villa!
LAMBAD (kisendavad)': Mää-e! (lk 193)
  • Need, kel on Saksa margad ja tühjad käed, nende jaoks pole küünelakki ega kulmumusta. Ada raputab neile kõigile ühteviisi äraütlevalt pead. Kui tulevad need, kel mingisugune toomus pakkuda...
...Sigineb kööki munade kõrvale väike püülikott, püülikoti kõrvale lillkapsas, lillkapsa kõrvale pekitükk, pekitüki juurde pudrukontsentraat... (lk 193)
  • Õhuhäire.
Tugev ja nõrgenev ulg.
Inimesi ruttab, inimesi ruttab, ja Maarja hakkab nendega kaasa jooksma piki Pikka tänavat alla.
Kõnnitee-äärses kabelis põleb ikooni ees õlilambike ja valgustab neitsi häirimatult rahulikku nägu. Kui ükskõikselt vaatavad pühaku silmad...
Sinul, Oleviste, on tung kõrgustesse, sa oled suureline ja huvitu ega vaata alla, mis sünnib iga päev sinu ümber kitsastel vanadel tänavatel. Sinu breemenlaste kabeli seinas meenutab kenotaaf rahvale Kristuse kannatuse lugu. Aga oh kui ükskõikselt libisevad sellest üle inimeste pilgud!
Maja seinale on võõbatud päratute tähtedega: LUFTSCHUTZRAUM.
Valge nool juhatab varjendisse. (lk 195-196)
  • PIME JUHTKOERAGA: Adolf Hitler on käskinud Eestit päästa ja Saksa armee teeb seda!
Pime ootab vastust.
VANAMEES: Kedagi ei saa päästa, kes ise päästmist ei taha.
Noorel emal puhkeb laps nutma.
EMA (vabandades): Ta kardab. Siin on nii pime.
PÕLLEGA NAINE (lakke vaadates): Kõik igatsevad valguse järele.
Laes põleb pirn raudvõre sees.
VANAMEES: Ja häda, kelle silmad pimeduses ei näe.
PIME JUHTKOERAGA: Kas räägite minust?
VANAMEES: Oh ei. Kuigi... kahju, et sa pime oled ja et koer juhib sind. (lk 196-197)
  • Akna all istub ratastoolis Hirlanda ja teeb lille. Ta süles lebab traadijupp ja paberilõikusid, laual ja pesukorvis valminud õied.
Linnu-memm istub nii sügavasti toolil, et ta jalad õhus on, ning jälgib Hirlanda tööd.
Üle toa tõmmatud nööril ripub pesu.
LINNU-MEMM: Mõtlen ja mõtlen, et kuda see ikka oli? Kas too kindral, kes Hitlerile pommi viskas, oli oma käe ära maganud või? (lk 209)
  • Viru tänav.
Kohvik "Filipyć".
Siin on täna ainult naised, kel "ei vea". Iga kord, kui uks avaneb, vaatavad nad ootusrikkalt üles. Ees klaas kohvisurrogaati, paljad põlved laiali, sigaret näpu vahel. Väga värvitud on nad, väga kõrgete soengutega, väga laiade kübaratega. Väga kulunud on nad.
Ettekandja paneb ühe neiu ette taldriku.
ESIMENE: Peki, mis see on?
TEINE: Kaalikalõigud.
ESIMENE (ettekandjale): Tooge mulle ka.
ESIMENE: Peki, vabrikus antakse vähemalt süüagi.
PEKI: Jah, muidugi! Päevas: 3 grammi võid, 15 grammi liha, 100 grammi juurvilja, 200 grammi kartuleid. Niisugune kõva söömine teeb inimese laisaks. (lk 215)
  • Kapten paneb pikemata käe Leeda rinnale. Neiu tõukab selle ära.
KAPTEN: Naised teevad alati näo, nagu ei tohiks nende külge puutuda. Nad teevad näo, nagu oleksime neile vastumeelsed. Aga me teame ometi väga hästi, et nad püüavad sellega ainult meie leeki õhutada... Te õhutate mind, Leeda! Ma olen juba küllalt kaua sind oodanud. Ma panen su kui pupe riidesse! Kuuled! Viin su Saksamaale.
LEEDA (vihaga): Teie kõik lubate abielluda Berliinis! Dresdenis! Münchenis! Kuid viite eesti tüdrukud hoopis Alam-Sileesia hotellidesse. Ei lähe läbi! (lk 218)
  • DIETER (viib Viiu veidi kõrvale): Kas te ei saaks mulle korraldada tutvust mõne jõuka daamiga?
LUTIKA-VIIU: Aga, herr Dieter! Kus on nüüdsel ajal need jõukad daamid?
DIETER: Vanus pole oluline.
LUTIKA-VIIU (ähvardab sõrmega): Te olete kergemeelne, herr Dieter.
DIETER: Kergemeelsus on ujumisvöö. (lk 219-220)
  • Tugitoolis palmi all istub tüdruk ning põlvitav rottenführer võtab tal sukki jalast.
ROTTENFÜHRER: Sakslane tahab, et naine peab koos rõivastega heitma endalt häbelikkuse ja koos rõivastega selle jälle tagasi saama! (Ning paneb sukad tasku.) (lk 220)
  • GERT: Las ma vaatan sind, Maarja. Vaatan sind terveks nädalaks ette.
MAARJA (elavnedes): Sa...
GERT (noogutab): Sõduri amet. Peab sõitma.
MAARJA: Kaugele?
GERT: Ei. Kloogale.
MAARJA: Gert, mis on Kloogal?
GERT: Kuidas mis? Klooga on Klooga. Mis see sind huvitab?
MAARJA: Ei huvitagi. Ma niisama. (lk 226)
  • Raekoja plats.
Noorte tööteenistuslaste rivi.
Propaganda juht Paul Mutt:
— Heil Hitler!
Tööteenistuslaste rivi tõstab valmilt nagu üks mees käe ja haugatab järsult kooris:
— Ei ütle!
Pealtvaatajate hulgas käib pime juhtkoeraga.
— Mis nad ütlesid? küsib ta.
KEEGI (rahva hulgast): Nad ei öelnud. (lk 231)
  • Pulp-pulp pulbib elektripliidil väike silmapesukauss, kuivini kartuleid täis.
"Amfitrite" tööpäeva lõpul.
Perenaine loeb raha. Maarja lahkub. Emmi peseb põrandat.
Tänaval akna taga parandavad neli sõjavangi kanalisatsioonitorustikku. Kurnatud mehed lõtkuvad jalust. Valvur toetub vastu majaseina ja suitsetab.
TOONI (jälgib läbi akna vangide tööd): Neid peetakse konservatooriumilähedases majakeldris.
Keegi ei vasta.
Tooni on kartulitelt vee ära kallanud ja tuleb tagasi endisele kohale.
— Õhtuti, kui keldri aknast mööda lähed, lamavad nad naridel ja laulavad alati oma vene laule, ütleb ta.
Keegi ei vasta.
TOONI (vihaselt): Need on kurvad laulud.
Ada läheb rahalugemisega segi ja algab otsast peale.
Põlvitav Emmi peseb põrandat.
Tooni astub tänavale, läheb otse üle tee vangivalvuri .juurde.
TOONI: Oled sa Mensch? Või ei ole?
VALVUR (mõistab, vaatab maha, siis noogutab): Mensch.[---]
Tooni pöördub tagasi salongi. Hetke pärast võib näha, kuidas ta läheb jälle üle tänava, pesukausi sees auravad kartulid.
Valvur vahib kõrvale — ei, ta ei näe, kuidas Tooni kartuleid jagab.
ESIMENE VANG: Спасибо.
TEINE VANG: Спасибо.
KOLMAS VANG: Спасибо.
Ainult neljas vang seisab sõnatult — ta silmad on täis pisaraid.
Järsku Tooni karjatab, vaarub ootamatust hoobist ja vajub silmili sillutisele.
Tärina ja kolinaga veerevad pesukauss ning osa jagamata jäänud kartuleid mööda maad laiali.
Tooni lamava keha juures seisavad läikivais säärikuis peened koivad. Ei, kapten ei puudutanud naist sõrmeotsagagi. Vangivalvur täitis oma kohust. Ei saa ju olla ühtaegu sõdur ja Mensch! (lk 233-235)
  • DAAM (resigneerunult) Mis mõtet on nüüd lokkidel? Kõik on läbi...
UUS JUUKSUR (teeseldud agarusega): Kuidas siis nii! Aga Hjalmar Mäe ütles ju, et eesti rahvas marsib Suur-Saksamaa kõrval ja sammub temaga lõppvõiduni, Ja Goebbelf ütles, et saksa rahval on veel määratu suuri jõuvarusid. Ja ajalehed kinnitavad ka, et tõrjeedu aina kasvab!...
Daam vaatab Juuksurit pilguga, nagu poleks sel pööning korras. (lk 242)


  • PIME JUHTKOERAGA: Rahva suud ja suurt teed ei saa keegi kinni panna.
"CORSO" ETTEKANDJA: Sina pole rahvas, sest sina oled pime. (lk 252-253)
  • — Ajalugu hindab teie teeneid!
Nõnda vannutab Eesti Noorte Peastaabi ülem Kalkun sinihallidesse mundritesse pakitud lapsukesi —- viimseid ohvreid lennuväe abiteenistusse.
Nad on üles rivistatud õhutõrjekahurite kõrvale.
KALKUN: Relvade juurde, poisid! See on ilusaim päev teie elus!
Ja pidagu nad meeles: kes esimesena tulistab, elab kauemini!
Haakristi-plagud plagisevad. (lk 260-261)
  • Loendamatult astub kontkõhnu jalgu.
Seisatavad. Tõukavad kingad või saapad maha ning astuvad edasi. Ja nõnda lõputult:
Kängitsetud jalad peatuvad.
Paljad jalad jätkavad teekonda ...
Hall-must mägi kasvab. Selles on lakk-kingad, kroomnahast ja tennised, sokkide otsa õmmeldud taldadega pommpätid ja mahalõigatud säärtega saapalõustad.
Astuvad jalad vanades säravate kuldpannaldega kingades.
Nad peatuvad nagu kõik eelmisedki jalad kasvava hall-musta mäe ees ning jätavad talle kuldpannaldega kingad... (lk 266)
  • LAAGRIÜLEM WERLE (on enesest väljas): Kiiremini! Kiiremini!
Objektiivsed põhjused ajavad Unterscharführer Werle marru:
— Kui primitiivne töö! Kõik käsitsi nagu mõnes keskaegses töökojas.
Ta silmalaug ja ülemine huul tõmblevad.
Inimesi heidab riitadele, külg külje kõrvale, ikka:
Kiht puuhalge.
Kiht inimesi näoga mulla poole.
Automaatide värin.
Surmakarjed taevani.
Viimsed, vaiksed ohked.
Siis jälle kõik algusest peale ... (lk 266)

"Tütarlaps mustas"[muuda]

Lk 271-366.


  • Majas olid toekad puuasjad — voodi, laud ja muu vähene kraam. Need tegid toa tõsiseks ja lagedaks ja ainult küktool keset põrandat polnud nii range. Asjadki on mõnikord inimnäolised. (lk 272)
  • Ta ärkas alles järgmise päeva hilja hommikul mingi isepärase lõhna peale.
Püstiseisvaid pilvi polnud enam, need olid hävinenud ühtlaseks tuhkhalliks taevaks ja tuba oli mere kohinat täis. Ent Saale ei ärganud mere hääle peale üles, vaid mere lõhna pärast. Ta lamas edasi, tal polnud vähematki soovi tõusta või end liigutada. Ka ei tahtnud ta mõelda, mis edasi saab ja tuleb. Tal oli nõndagi hea. Ta võis end kõrvutada nõrkenud rändajaga kõrbes, kellele avanes lõpuks rohusaar. See rohusaar oligi nüüd Kadi üksik maja vastu merd. (lk 273-274)
  • See oli kummaline asi — klaasi-valatud ilus liikumatu maailm. Ses olid sinine taevas ja roosade mägede vahel pimestavalt haljad aasad.
See võis olla Eedeni aed või mõni Pühamaa maastik.
Ta hoidis kuuli vastu valgust, katsus, nagu ta palju kordi ennegi oli proovinud, paksust klaasikumerusest läbi vaadata sesse õndsasse maailma ja asetas siis kuuli voodi kõrvale kummuti servale. See klaasasi oli veel ainuke, mis talle kodunt jäänud, see oli ema kingitus.
Saale sai ta, kui oli alles laps, ning hüüdis:
"Kui ilus!"
See tegi ema rõõmsaks ning ta ütles:
"Eks ole. See on tõesti ilus."
Saale tahtis teada, mis seal sees on, ja ema ütles, et seal sees on hea maailm, mille poole peab püüdma. Ja et kord tuleb aeg, kus hunt ja tall sõbrad on, lõukoer, lehm ja karu koos karjas käivad ja laps võib julgesti pista oma käe basiliskimao koopasse. See olevatki paradiis.
Aga Saalele olid siis nii lõukoer kui lehm ühtviisi kauged mõisted. Teda huvitas klaasmuna ja ta proovis järele, kas too mahub tervenisti talle suhu.
Pärast ema surma, kui Alma ta kodunt välja ajas ja oli sellesama kohvri ukse taha tõstnud, nõudis Saale ägedalt oma klaaskuuli. Alma andiski, ukse vahelt. (lk 274-275)
  • Kadi käis kalatsehhis tööl ja Saale oli kõik hommikupooled üksi. Need olid pikad ja hämarad ning kell seinal puukastis jäi ka veel mitu päeva tagasi seisma. Kadi koputas seda, arvas, et hakkab ehk tiksuma, aga ei hakanud.
"Magu on rikkis," ütles ta nõutult. (lk 275)
  • "Tulite kalatsehhi tööle?"
Saalele oli pärimine vastumeelt, ta raputas ainult pead ja ta tõrjuv ilme ütles: kelle asi see on!
Aga poisil oli oma arvamine.
"Siis hakkab teil küll igav. Siin on ainult meri ja kadakad," ütles ta.
Saale keeras poisile selja, seisis nagu kuju ja näoga akna poole, ning mõtles öeldud sõnade üle järele.
Igavust ei tule karta, vaid inimesi, mõtles ta kibedusega. (lk 276)
  • Pikal majal oli palju aknaid, igal oma nägu. Poissmeeste omasid võis ära tunda õlle- ja pesemata piimapudelitest. Mõnel lipendas akna ees koltunud ajaleht ja lapsed lugesid teinekord igavusest, kui kõik mängud ära tüütasid, ajalehtede pealkirju: "Need on kasulikud rublad", "Kõik algab vastutustundest", "Kas sa oled kommunistlik noor?", "Peamine on tööviljakus".
Heivi pojal Matil olid need nii pea sisse juba kulunud, et ta vahel trepil istudes ja end õõtsutades üürgas läbi peopesade laulda:
"Need on ka-su-likud rub-lad..."
Abielurahva aknad olid jälle teistsugused. Aknalaual konservipurgis kiratses janus lill, mis õisi ei jõudnud luua, või jälle ihualasti nukk. Venelaste akendest tulvas sibula ja poslamasla ning eestlastel sealiha lõhna. Ent igal pühapäeva hommikul tõi Egipti-mutt jõhvikakisselli kastruliga trepi peale jahtuma.
Ainult üks aken oli siin teistsugune kui kõigil. See oli Paula toa aken, ilusa pitskardinaga. Ta ise, armas, tukaga, siidsiimadega ja musisuuga, istus suurema osa oma vabast ajast akna all, valge niidiruli jalge vahel süles, ja heegeldas pitsi. Küll linade ja padjapüüride vahekirjutisi, küll laudlinade sakke. (lk 278)
  • Koduõuel heitis Tanel pintsaku trepiastmele, istus Urma kõrvale ning vaatas huviga, kuidas too mulle punnitab.
"Las ma ka proovin," ütles Tanel ja võttis plekktoosi enda kätte.
Kõrre otsas hakkas mull kiiresti paljutõotavaks kasvama.
Urmas hoidis alguses punast märga kätt Taneli õlal, aga siis sattus ärevusse ja hakkas vaimustusest keksima.
"Kuidas ta sul nii suur tuli?" imestas poiss.
"Ma ise ka suur," kiitis Tanel, aga Urmas leidis, et see pole küllalt täpne vastus.
"Mida tähtsam mees, seda suurem mull," seletas Urmas.
"Kes seda ütles?"
"Isa ütles. Juhataja kohta." (lk 279-280)
  • Paula lasi möödunud sügisel oma toa lubjaseinad ära tapeetida ja muretses uusi asju. Ta palk oli väike, kõige rohkem, mis ta kuus peo peale puhtalt sai, oli seitsekümmend rubla. Aga ta tuli sellega välja, ja igast palgast sigines ikka mõni voodilina või käterätt juurde. Paulale meeldis hirmsasti kapp lahti lüüa ja nautida riiulitel valgeid nimetähtedega padjapüüre ja pitsidega palakaid - õhu ja tuule või riidepoe lõhnaga.
Ta voodi kohal rippus omatehtud ristpistes vaip, millel roosid mustal tagapõhjal ja sõnad: Armastus puistab lilli eluteele. Ja veel armastas Paula ohjeldamatult sohvapatju, ümmargusi, pikergusi, igas värvis ja suuruses. (lk 281)
  • Ent just nüüd kostis koridorist Helvi kisa, nagu oleks ta meelest ära.
"Tanel! Tanel!"
Ja Helvi pistis pea uksest sisse.
"Mati on surnud!" ütles Helvi suure nutuga ja kadus jälle.
"Mis sa räägid!" röögatas Tanel, kargas üles nagu püssist lastu ja tormas Helvile koridori järele.
Majast eemal, puuriitade taga lamas väike viieaastane inimene, Helvi noorem poeg Mati. Tanel laskus käpukile, katsus ta hingamist kõrvaga kinni püüda ja võttis siis poisi kätele.
"Mati! Mati!" hüüdis Tanel vaikse tungiva häälega ja raputas paksupõskset koolnukahvatut molukest.
"Oi, oi! Oi, oi!" oiutas Paula.
Nägu pihkudes, ulgus Helvi nii valjusti, et Taneli lõbus naer sest läbigi ei kostnud.
"Su piibumees tuleb voodisse viia," lausus Tanel.
Helvi imestas sõnatuks, pühkis käega üle silmade ja loristas ninaga sissepoole. Siis ütles vaikselt:
"Issand küll. Mis sel puhul antakse? Kas piima?"
Tanel tõusis üles ja, laps kätel, sammus maja poole, Helvi ja Paula kannul. Aknal rinnutas ehmunud Egipti-muti vanatädi, kuid ei söandanud midagi pärida.
Kaugemal aga seisis targu eemalehoidev ja järele vahtiv väikeste suitsumeeste kamp. (lk 284)
  • Edasi sai Saale küünarnukiga müksu ja kui ta arusaamatuses Kadile otsa vaatas, viitas too peaga eestoa poole. Siit oli näha, kuidas siil tuli üle läve ja pistis koonu piima tassi.
Miku oli nii täpne sell, et saabus minuti pealt. Kui ta vahel harjunud ajal piima eest ei leidnud, siis oli pahane ja torises.
Okkakera sõi suurima mõnuga ja Saale näkku tuli lapse lõbu. Alguses paistis see lõbu ainult ta silmadest, aga pärast tuksatas midagi ka muigele kiskunud suunurkades. (lk 288)
  • Päevad läbi istusid kajakad liikumatult Kadi maja katuseharjal. Kadi ise aga oli elevil ja vilgas nagu kevadine kala. Nii suurt püüki kui tänavu polnud veel selles rannas olnud. Kadi arvates pidi ilmakommete järgi ka see viimane mere poolt müristamine kala tooma.
Aga Kadi ärevus jättis Saale täiesti ükskõikseks. Ka see Kadi rõõm, et tema õunapuu juba nuputas, jäi Saalele arusaamatuks. Saale ei osanud Kadi kombel loodust vaadelda. Jah, sireleid ja maikellukesi ta armastas, need lõhnasid hästi. Ent kevad tähendas Saalele ikka eelkõige seda, et nad emaga pesid väga palju ja väga suuri palvemaja aknaid. Suvel oli hea, et sai kleidiväel käia, sügis tõi talvepuude ja kartulite mure; algas kool. Külmal ajal aga oli raske lund rookida.
Kui Saale pärast ema surma pisut aega lasteaias töötas, siis pani ta imeks, kuidas sügise vahtralehed kõige pisematelegi rõõmu tegid. Saale oli puulehti ise ka nooremates klassides üles korjanud, kuid ainult sellepärast, et õpetaja käskis neid joonistada või pressi vahel kuivatada. (lk 288-289)
  • "Ei ole uut midagi," vangutas miilitsa-Helmentiine pead, sest kui Kadi mõtleb vargategusid ja mõrtsukatöid, siis neid pole teab mis ajast peale enam registreeritud. Kaubamajal olevat sihuke salakas kell üles seatud, et see hakkab lärmama ja helisema juba palja halva mõtte peale. (lk 289)
  • Tanel lasi silmadel ringi käia. Ta teadis ses majas, kus ta maastmadalast käis, igat asja ja kolu, iga sahtli ja toosi sisu, igat panipaika pööningust keldrini. Näis, et ta ootas nüüd midagi uut, mida siin varem polnud. Ja ta märkas kummutil klaasmuna.
"Mis ilus asi see on?" küsis ta kohe.
"Eedeni aed," vastas Saale.
"Mis aed?"
"Paradiisiaed."
"Ahhah."
Tanel mõtles hetke ja ütles siis:
"Mul on sihukesi klaasmune igavene hulk."
Saale vaikis ja Tanelile paistis, et tüdruk oli pidanud seda suurustamiseks.
"Te ei usu? Aga nad on palju suuremad. Niisugused põrakad..." Ja Tanel näitas käte abil nende üm berm õõtu. Kuts rabeles ägedalt tal kaenla all ja Tanel lasi oma tulevase paadikoera põrandale.
Siis vaatas ta veel kord Saale klaasmuna ja lausus:
"Minu omadest näeb ehtsat taevast. Tahate, ma näitan teile?"
Kuid Saale raputas eitavalt pead. (lk 291)
  • Sel kevadel tuli ülemäära palju vihma. Kadi pidas seda mulluse sooja ja lumetuisuse talve süüks. Nüüd siis lõi järsku soojaks ja selgeks. Kõik puud olid nüüd laulupuud, varavalgest hilja õhtuni üksainus lindude hõiskamine ja taevatõus. (lk 291)
  • Nurmenukud olid alles lühikesed, aga neid olid kõik kohad täis, Kadi murdis mõned õied, hingas nende õrna lõhna ja ta silmad jäid lilledest otsekui purju. Iial ei jõua keegi ära valvata seda hetke ja jaol olla, kui lill avaneb.
Saalel hakkas miskipärast kurb.
"Inimene on ka ju nagu rohi, mis ükskord ära kuivab," ütles ta.
"Mis siis," arvas Kadi muretult. "Igal kevadel kasvab uus rohi. ja nõnda igavesti. Aga sina arutad alati valmispandud sõnadega." (lk 292)
  • Kui kalad lainetest nagu puuhalud välja kargavad, on ikka torm tulemas.
Ja tuli ka, päris tormipüha. Meri mörises nagu loom, tõusis kõrgeks — ime veel, et ta vihaga maja ara ei viinud. Kõik niksus ja ragises, tuli liikus lambis ja oli ühtepuhku kustumas.
Ent ometi juhtusid mõned paadid hommikuse hahetusega merel olema. Lained käisid kõrgelt ja loopisid neisse veepahmakaid ja raskevõitu oli kakuamide märkisid üles leida. Pettumus oli alguses suur, kui kakuamis siplesid mõned üksikud kalad. Aga siis leiti selle linanurgas ilus räimeparv.
Kajakad tülitsesid lennul, rabasid mitmekesi ühte ja sama saaki, ja kui ühel õnnestus kala noka vahele saada, jälitasid teised teda kaua valju kisaga.
Kui Lahja-Juonalt hiljem küsiti, kuidas neil läks, siis rääkis ta kõigile, et kalad olid meres neid oodanud, kannatlikult saba peal püsti seistes. (lk 299)
  • Küla keskus liikus aegade jooksul kiriku otsa poolt nüüd sinna kohta, kus vanasti oli kiigealune vainu ja ei kellelegi kuuluv väli. Nüüd seisis selle koha peal klaasist kaubamaja, kus kõik, mis sees müüdi, oli ka väljast kõigile näha. Ning kaubamaja ümber kasvasid viimaste aastatega kalatsehhi tööliste kahe korrusega silikaatmajad, mis kummalgi pool teed üksteisele otsa vaatasid. (lk 301)
  • Kaubamaja ees seisis kaks veomasinat ja kahes reas jalgrattaid. Aga hoone tagaküljel olid muru peal puusakil maas taadid. Uks pühkis pudeli suult pitseripuru, teised jälle arvasid, et see puhas küll.
"Nagu pruudi suu."
Nad rääkisid uutest paatidest, mida kolhoosile juba ammust aega oli lubatud, aga mis ikka veel pärale ei jõudnud. Siis üks taat seletas, et oli kord sellise laeva tegemise juures olnud, mille esimene ots sõitis juba merd, aga tagumist otsa kanti alles paberi peale. (lk 301)
  • Müüjad olid siin lahked ja naeratavad noored neiud nagu seebipakendii. Ainult puduosakonnas müüs vana Saara.
Ta käed värisesid kummipaela välja mõõtes ja sõrmed ei saanud enam väiksemaid nööpe karbist kätte. Kuid ta armastas inimesi enda ümber ja oma elupõlist tööd ega mõtelnudki pensionile minna.
Vanad kalurid mäletasid teda veel noore tüdrukuna. Ta oli pagana ilus tots ja poisid olid ta järele püstihullud. Ta müüs siis kiriku taga poes safrani ja kardemoniga saiu ning kõrinaga šokolaadist lihavõttemune, millel südame kujuga sõrmus sees. Ja poisid muudkui ostsid, et ta pruunidesse silmadesse saaks vaadata.
Nüüd käisid noored kaluripoisid Saaralt nailonsarke küsimas ja neljarublaseid inglise sokke, ning Saara säras ja oli nagu vanastigi poiste üle rõõmus. (lk 302)
  • Mitu päeva järjest jäi Kadi kojutulekuga hilja peale. Ta ei hoolinud süüa, jõi ainult kopsikust vett ja rääkis erutusega kalast, mida tuleb hullumoodi. Ja kuna taarat enam ei jätkunud, transporti ja töökäsi, siis olevat linnast nõu antud loomus merre tagasi heita.
Kadi oli selles rannas sündinud ja kasvanud, aga veel polnud siin kuuldud kala uputamisest. Kala tulekut peeti alati õnnistuseks, mitte nuhtluseks. Nüüd näitas see vastupidist.
Kontorirahvas rääkis telefoni tuliseks, aga targemat nõu ei tulnud kusagilt. Siis tehti koosolek ja Kadi jutu järgi olid inimesed nagu pärmi sisse söönud, kõik kääris üles. Kõik nõudsid näha seda jahupead, kes sihukese korralduse andis. (lk 303)
  • "Kas te alati olete nii rõõmus?" küsis Saale ja poiss vastas:
"Olen küll."
"Miks?"
"Niisama," ütles Tanel. "Lihtsalt hea on olla."
"Ja te pole kunagi kurb?"
"Ma ei saa sinna midagi parata, aga hommikul ärgates kohe on mul hea tuju. Vahel ma ei tea, mida heast meelest teha, Siis ma tõstaksin õhku kas või miilitsa ema Helmentline koos jalgrattaga."
Ja Tanel naeris. (lk 305)
  • Päike loojus. Kivid hõõgusid punaselt. Taeva servades seisid nagu hädaoht süngelt palgale hangunud mustad, säravate servadega pilved. Ja Saale leidis järsku, et just nõnda võib välja näha maailma lõpp.
Ning ta küsis Taneli käest:
"Kas te teate, et inimesed peavad viimasel kohtupäeval aru andma igast sõnast, mis nad rääkinud on?"
Aga Tanel imestas:
"Tõsi?" ja vastas Saale kurvastuseks:
"Küll see kohtupäev veniks siis pikale." (lk 305)
  • "Te olete jumalakartmatu," lausus Saale kahetsusega, ent Tanelil oli kohe jälle teine küsimus hakkamas:
"Aga miks jumalat peab kartma?" (lk 305-306)
  • Ööd läksid valgest õitsemisest heledaks.
Õhk oli täis soola ja vaikust.
Päev aga sündis lärmiga, sest kala pärast oli ikka veel pahandust mereni. Kalurid püüdsid muudkui edasi, kombinaat ei jaksanud vastu võtta, loomust läks hukka, linnarahvas aga nõudis ajalehtedes värsket kala ja kohvikutes jälle räägiti jumal teab mis.
Neil oli omajagu õigus lärmata, sest niikaua kui eestlased selle mere ääres on elanud, on värske kala aasta ringi nende laual niisama loomulik olnud kui leib. Ent nüüd võis poodidest saada vaid kaugete võõraste merede külmutatud hiigelelukaid, mille nimesidki ei suudetud alati välja rääkida. Ning pealegi oli neil harjumatu maitse ja lõhn, nad ei mekkinud kuidagi. Konserv aga pole tõsine toit, vaid sakusment. (lk 306)
  • Poiss vaatas kuuris huviga ringi. Siin oli kontsunud luudasid, katkise põhjaga kartulikorve, üks õllekäigutõrs ja muud träni. Saale ütles, et oli leidnud siit isegi mänguasju, ja võttis riiulilt tolmunud klaaspurkide tagant sabata hobuse ja naljaka kottpükstes tola.
"Need on minu omad!" hüüdis Tanel. "Minu hobune ja uppmehike!" Ja ta seletas Saalele:
"Näe, teda ei saa kuidagi pikali."
Tanel viskas uppmehikese üles, aga see ei kukkunud tõepoolest ümber ega küljeli, tegi korra kukerpalli ja tõusis naerunäoga üles.
"Tal on alumises otsas tina ja pea on tühi, sellepärast," seletas Tanel.
Nad istusid hulk aega veel kuuris kasti otsas ja sundisid kordamööda uppmehikest pikali, aga see ei andnud alla. (lk 307-308)
  • Pärast seda õhtupoolikut kuuris käisid Tanel ja Saale metsi mööda uitamas. Tanel teadis igat seenikut kohta, praegu leidsid nad lagendikkudel ämmamunasid, aga need olid alles nii noored, et peale astudes ei vissinudki talla all.
Nad avastasid suuri sipelgavalitsusi ja jälgisid huviga sipelgate töökäike. Saale sulges kõrrega kuklasele tee ja ütles siis mõtlikult:
"Inimene on ju samasugune vilets putukas."
Ja neil tuli selle üle Taneliga äge vaidlus.
"Inimene ei taha olla putukas, ega olegi," ütles Tanel.
"See ei loe midagi, et tema ei taha. Ainult jumal võib tahta."
"Kuid miks jumal tahab, et inimene oleks ainult vilets putukas?"
"Tanel," lausus Saale, "jumala tahtmist ei pea inimene arvustama." (lk 308)
  • Tanel teadis teiste rääkimisest, et kunagi ammu olid ses majas kõik kolm venda savitööd teinud, treinud laatadele kausse ja potte, noorem vend Juonas aga meisterdanud peenemaidki asju — vilega savilinde, lillevaase ja kännukujulisi tuhatoose Veel praegugi võis neid ühe kui teise randlase majas leida.
Need olid väärt tarbenõud, mis vennaksed tegid, pidasid vett ja hääl oli neil ilus ja selge. Rannarahvale meeldis savitoas käia, ilma et asja oleks. Tulid niisama, võtsid istet ja vaatasid, kuidas saviklomp treirattale pandi ja tundlikud käed hakkasid seda oma meelt mööda vormima ja taltsutama.
Savitükist võis saada pugukas pott, võis tulla kitsa kaelaga nõu, lai kauss või kõrge purk. Tuli, mida käed tahtsid.
Juhtus küll ka seda, et mõni teos tules vastu ei pidanud. Aga ehkki salakaval mõra silma ei hakanud, leidsid vennad selle kohe üles, kui nõu rääkima panid. Sest anum ei tunne valskust, ei mõista valetada; tema enda häälekõla reedab vähemagi vea. Aga niisuguse mõrase nõu vabanduseks oli Juonal oma seletusviis:
"Näh, Jehoova tegi ju ka praaki. Tema savitõugu inimesed tulid üsna poti samased. Eeva justkui oli pisut vaasikujulisem ja keskelt peenem, aga sihukese kohmakaga, nagu Aadam välja kukkus, ei julgeks ükski teine korralik meistrimees isegi laadal lagedale tulla." (lk 310)
  • Nüüd elas ses majas Juonas üksipäini. Kaks venda said sõjas surma, üks Venemaal, teine sakslaste poole peal.
Nõnda juhtub.
Juonas mõistis inimestele ka seda asja ainult ühtpidi ära seletada:
"Millises majas küll ei leidu mõrast potti?" (lk 310)
  • Iga saabuva kevadega muutus Juonas luuleliseks ja ootas endale midagi erilist, kes teab mida. Nooruses oli teda õnnetu armastus tabanud, hiljem tulid veel mitmed armulood, aga alati, otsustaval hetkel, heitis ta käega ja ütles ainult oma "näh!" ja et ta oli asja ringi mõtelnud, sest isegi kala hakkab võrku sattudes ajusid liigutama. (lk 311)
  • Külas oli tegelikult kaks Juona-nimelist kalurit. Ega Lahja-Juonas polnud nii lahja ühtigi, aga ta oli seda tõugu, kes aastatega sugugi kaalus juurde ei võtnud ja nägi välja kui poisike. Teisel Juonal polnud ka paksu kamarat seljas, aga kaks lahjat Juonast oli ühe küla jaoks just nagu palju. (lk 311)
  • Akendel nirises vihm ja kõu veeres üle maja, aga pilved läksid justkui õhemaks. Ent Juona abieluteaduse seletusele ei tulnud ikka veel lõppu, mida oleks võinud aga kokku võtta ühteainsasse lausesse: kala näeb sööta, kuid ei märka õnge.
"Mul üks tuttav mees sai endale õige peene naise," jutustas Juonas Saalele. "Mees kannatas kõik ta vigurid vaikselt ära, aga kui naine supi oli taldrikuga lauale toonud, läks närv mustaks ja siis ta lõi rusika lauale.
"Näh, või minule antakse suppi ainult jaopoolest!"" (lk 312)
  • "Ta on suur naljahammas, nagu artist," ütles Tanel Juona kohta. Ta lootis kuulda, et ta sõber ka Saalele muljet jättis.
"Oled sa kunagi artiste näinud?" küsis Saale.
"Muidugi. Kas sina ei ole?"
"Ei ole."
"Tõsi? Mitte kunagi?"
Saale raputas pead.
"Lähme ükskord ..."
Kuid Saale raputas ägedalt pead. Ta märjad juuksed rippusid pulkas, ta hoidis Tanelil käest ja teises peos oli tal lind.
"Miks sa ei taha?" küsis Tanel.
Kuid Saale vaikis nüüdki.
"Ei, sa ütle, miks?" tahtis teine teada ja käis Saalele niikaua peale, kuni too lõpuks ütles:
"See on patt."
"Mis on patt?"
"Artiste vaadata."
"Aga raamatuid sa ju loed!"
"Ei."
"Kas sa raadiot ka ei kuula?"
"Ei."
"Kas see on ka patt?"
"Jah."
Saale jäi tõsiseks, isegi kurvaks.
"Jumala silmis on ka see patt, mida meie ise tühiseks peame. Ka väike patt võib suureks kasvada. Nagu kikajonipuu."
"Mis puu see on, Saale?"
"See on taevakõrgune patupuu."
Tanel jäi nõutuks. Ta oli alati nõutu, kui Saale jumal nii kategooriliselt nendele vahele segas. (lk 313-314)
  • "Kas tead, et ma tahan vahel sind sisse hingata," lausus Saale ühtäkki.
Poiss jäi seisma.
"Mismoodi, Saale?" küsis ta.
"See on siis, kui sa merelt tuled." Saale mõtles viivu ja otsustas lõpuni rääkida.
"Ja kui sa ära lähed, tunnen ma veel kaua seda lõhna, ja öösel näen seda lõhna unes."
"Kas lõhna saab näha?"
"Saab, Tanel. Mina saan."
"Kuidas siis?"
"Seda ei oska seletada."
"On tal mingi kuju?"
"Ei, seda tal pole."
"Või nägu?"
"Ei, ma ei tea, missugune ta on."
"Ja on sul siis hea seda näha?"
"Jah," tunnistas Saale. "On küll." Sest juba esimesel hommikul Kadi majas äratas teda see soolane, kalane, taneline lõhn. (lk 315)
  • Lapsed tahtsid, et ta neile joonistaks maja. Ja Saale joonistas maja. Siis päikese. Ja Saale joonistas päikese. Nad tahtsid ka kuud. Ja ta tegi neile kuu.
"Mida ta vahib?" küsisid nad kuu kohta, aga Saale ei teadnud.
"Niisama," ütles ta. Kuid lapsed polnud nõus. Lapsi ei rahulda kunagi ebamäärane vastus.
Siis tahtsid nad koera. Helesinist. Ja küsisid:
"Ütle, millest on tehtud koer?"
"Kõik, mis maa peal on, on jumala loodud," vastas Saale. (lk 317)
  • Ema oli Saalet alati hoiatanud maailma eest, mis usku lammutab. Aga sellele kummalisele külale, kes mässas oma kalaasjadega, kellele issand oli ainult külgeharjunud sõnakõlks, ei läinud korda Saale ega tema usk. Uskugu või ärgu uskugu! Nad olid rahulikud ja rõõmsad ning igapäevase leiva ja kala kõrval oli kolmandaks ikka alati ka lõuatäis nalja.
Veel eile jutustas Kadi tõsise näoga, et Lahja-Juonas oli püüdnud nii ilmatu suure kala, et kui ta sellega läbi küla läks, oli kõigis majades nädal aega järjest pime. Ning Kadi ütles isegi, mis päeval see juhtus, ja kellaaja samuti. (lk 317-318)
  • Töö käis juba hooga, kui nad suitsutushoonesse tulid.
Lagedas tsementpõrandaga eesruumis keesid suurtes trumlites konservikarbid ja automaat tügutas iselähenevatesse sprotikarpidesse õli. Kõrvalruumis võeti suitsutusahjudest välja reste säravate kuldsilkudega, ühe pika laua juures sorteerisid naised toorest kala varraste otsa, teise pika laua taga pakiti ahjust tulnud soojad suitsusilgud heledatesse kastidesse.
Saale asus Kadi kõrvale pika laua taha ja vaatas ettevaatliku kassi silmadega ringi. Ta ümber olid rahulikud ja päevitanud eided ning ükskõiksed noored tüdrukud. Ja keegi ei tundnud Saale tuleku vastu teab mis huvi, nagu Saale oli endamisi kartes oodanud.
Kadi näitas talle kätte, kuidas silke valida tuleb ja mismoodi ora otsa lükkida. Keerulist polnud siin midagi, iga loll saab hakkama. Ent sõrmedes oli ärevuse kohmetus ja kala oli külm ja lige. Kui Saale ühe vardaga valmis sai, oli teistel juba kolmas-neljas käsil. Kuid see ei läinud kellelegi korda, ainult Kadi andis silmadega talle julgustavalt märku. (lk 319)
  • Kui Kadi Saalelt küsis, miks ta muigab, siis vastas tüdruk, et talle teeb nalja, kuidas konservikarbid nii kenasti ise liiguvad, seisavad, ootavad õli ja tõttavad siis jälle edasi. (lk 320)
  • Kui sul pole kusagile minna, on õhtune tuledes linn kõige nukram. (lk 322)
  • Kui Saale oma käekäigu üle oli talle kurtnud ja vend Lind teda tähelepanelikult kuulanud, küsis ta:
"Kas sa oled mõelnud, kui palju raudteid on üle kogu maailma?"
"Ei," tunnistas Saale.
"Tallinnas on neid palju. New Yorgis tohutult palju. Kas sa oled mõelnud, kui raske on seda raudteede võrku juhtida, et rongid kokku ei jookseks ja õnnetusi ei juhtuks?"
Ei," tunnistas Saale.
"Aga nüüd katsu ette kujutada, kui raske on issandal iga üksiku inimese saatuseteed kogu maailmas juhtida." (lk 323)
  • Näidendis pidid mängima oma ranna inimesed. Egipti-mutil avastati suur anne ja anti Mimmi osa temale. Need, kes proove olid näinud, naersid end kõveraks juba paljalt tema "härjemiinet!" kuuldes. Maailma jõmmkärakat tegi kala vastu võtja Punapart ja Mikumärdi sulast mängis Lahja-Juonas. (lk 326)
  • Saalet erutasid peo jutud sama palju kui teisi. Aga mitte sellepärast, et ta oleks sinna kippunud, vaid sellepärast, et Tanel kutsus ja käis talle peale. Saale tundis, et jumal seadis ta katsumise ette, ja on asju, millest üleastumine pole mõeldav. (lk 326-327)
  • Inimesi seisis suuremas ja vähemas liidus ning nad rääkisid niisuguse lustiga, nagu poleks üksteist teab mis ajast näinud. Vanemad mehed hoidsid veidi omaette ja tegid juba suud vihaks. Kamp noori mehi mustades ülikondades ja valgetes särkides suitsetas ning takseeris tüdrukuid. Nad vahtisid järele kalasoolaja Annele, hästi ilusale tüdrukule.
Aga eks see ole ka lõpuks maitseasi, sest küla parlament, kolm tüsedat rannanaist, tugevad käed kõhul koos, arvas hoopis, et naine ilma rinnata on nagu voodi ilma padjata.
Muist peorahvast oli kui moenäituselt, tüdrukutel seelikud laiali kui vau saba, käed ja kael paljad, säravad tilgutid kõrvas, muist rahvast jälle oli kui sajandi algusest välja astunud. (lk 327)
  • Rahvas elas näidendile ihu ja hingega kaasa. Kui mõnel näitlejal sõnad ära ununesid, ütlesid saalist need, kes teadsid, ette — tükk oli ju läbi ja lõhki tuttav.
Laval ütles Maie: Ristitud sa ikka oled?
Ants: Mitte ei mäleta! Aga rõuged on pandud, sest armid on näha!
Rahvas saalis naeris.
"Mis ta ütles?" küsis miilitsa ema Helmentiine oma naabri käest.
"Ei kuulnud," vastas see.
"Mis sa siis naerad, kui ei kuulnud?"
"Kõvemini! Ei kuule!" hüüti tagapinkidest.
Kuna Antsu osatäitja nüüd häält pingutas, et end ka kaugematesse pingiridadesse kuuldavaks teha, läks tal hääl hoopis peeneks. Talle hüüti:
"Juonas, ega sa kohitud ole?"
"Ei ole!" hüüdis Juonas lavalt vastu, jättes näidendi sõnad pooleli.
Ja kõik naersid üksmeeles. Siis läks tükk jälle ilusasti edasi. (lk 328)
  • Tantsu ajaks viidi pingid keskpaigast seinte äärde ja vanad rannaeided võtsid kohe kohad sisse. Lapsed lasid põrandal liugu ja neid tuli ühtelugu keelata.
Orkester oli juba kohal, neli kitarri ja trumm, ja ainult lokulaud puudus. Need olid pealinna biitlipojud, kes suure kaasaelamisega lärmi tegid, karglesid mängides ise kaasa, nõnda et rabelemisega sabalapp särgil väljas.
Vanad moorid panid naeru varjuks käe suule ette ja arvasid, et pillipeksjad ise na vedelad, nagu kudenud kala. Aga rannanoored tantsisid suure tahtega ja tüdrukutel oli jalgu ja käsi loopides silmades sinine tulekahju.
Vanad nõudsid valssi, ja kui said, siis tulid põrandale kõik rannamutid, kel jalg vähegi liikus. Ja kui mehed neil käest ära põikasid, tantsisid nad omavahel, aga mõned juhtusid kokku nii kogukad, et ei ulatanud teineteisel ümbert kinni võtma. Niipalju kui siin rannas on pidusid peetud, on nad kõik tantsimised kaasa teinud, trampinud nii, et maja kõikus. (lk 328-329)
  • Üks mutt teadis rääkida, et Saale olnud linnas müüjaks, aga rahadega läinud tal viltu, nii et siiamaani ei julge inimeste hulka tulla.
"Kust sina kõike tead?" vastas teine pahaselt, sest rannas ei sallitud neid, kes käivad, keel käsivarre peal. (lk 329)
  • Kuu, see poissmeeste päike, vaatas muiates alla, kui naised mehi koju talutasid. (lk 329)
  • Saale ei saanud Tanelile rääkida oma siseheitlustest. Sellest, kuidas ta täna, vaatamata et oli keeldunud peole tulemast, trükis siiski kleiti. Kuidas Kadi talle oma prossi pakkus ja Saale ei võtnud vastu. Kadi aga pani prossi voodile laotatud kleidi kaeluse ette ja Saale ütles:
"Ma ei või, Kadi ... see on ilmalik hiilgus." (lk 330)
  • Juba hulk õhtuid muretses Kadi siili pärast, kes enam lävele sööma ei tulnud, ja Kadi arutas läbi kõik võimalused, mis siiliga võis juhtuda. Aga ta pani nagu alati õigel ajal Mikule piimatassi valmis, istus kiiktoolis, vardad käes, ja vaatas aeg-ajalt lävele. Kuid Saalele tundus, nagu liiguks Kadi mõte hoopis teises ajas ja teiste sündmuste keskel.
Saale aga ootas igaõhtust koputust aknale.
"Sa ohkad ju nii, et tuba võib lõhkeda," ütles Kadi. (lk 332)
  • Lahjad maad ja paks hall tolm olid alguses, siis tulid kiviväljad ja alles pärast seda, mida kaugemale merest, paranesid fliaad. Ja ses lihtsas, kodumeelses maastikurahus seisis kapsavälja ääres väga nõutuna ülehõbetatud põdra kuju.
Mida edasi, seda haljamaks muutus. Maa oli nii kaunis läikivate noorloomade, haritud põldude, heade teede ja otse saksa korralikkuse poolest. Metsade ja põlluväljade puhtasse rohelusse tungisid valged punase katusega karjalaudad, suurte klaaspindadega maantee äärsed kauplused ja kohvikud ning ristteedel äraviimist ootavad piimanõud moodustasid kokku elukorralduse rõõmsavärvilise reklaampildi. Ning alatasa üleskaevatud tänavatega ja värvi alla ihkavate puumajakestega väikelinnad ei suutnud võistelda maaga. (lk 332-333)
  • Tanelile meeldis, et Saale äriakende taha vahtima ei jäänud — on ju tüdrukuid, kes siksakiga üle tänava ühe poe juurest teise juurde kappavad. Ja kas leidubki maailmas meest, kes sooviks naisega koos poodides käia? Võib olla, kui ta väga armunud on. (lk 333-334)
  • Saale silmad kõnelesid igatahes rohkem kui ta kahvatud huuled, sest ta polnud jutukas tüdruk, ajas jah ja eiga läbi. Aga kui rääkima hakkas, siis ei jätnud ta ühtki mõtet poolikuks või välja ütlemata. (lk 335)
  • Tanel hävitas rõõmsalt suure kuhja saiu. Alati, kui ta linnas käis, pistis ta ühe söömakorraga kinni oma kaheksa või kümme saia. Need olid ju kõigest suutäie suurused, polnud õieti, mida pihkugi võtta, hoia teisi nagu eputades kahe sõrme vahel. Taneli lapsepõlve kolossaalseks unistuseks oli see, et ta suurest peast, kui ise raha teenib, hakkab iga päev sööma ainult saia ja teevorsti, ja ei mitte midagi muud enam. (lk 335)
  • Aga õhtul läksid nad tülli. Tanel tahtis tsirkusesse minna. Saale punnis vastu ja lubas, et ootab Tanelit senikaua väljas.
"Miks sa tahad meie nii ilusa päeva ära rikkuda," ütles Tanel vihaselt ja nukralt. Ning seekord jäi Taneli tahtm ine peale.
Saale istus kramplikult, pärani silmi ja hoidis kingakarpi süles. Kui akrobaat lae all hüppe tegi, karjatas Saale nii valjusti, et inimesed ta poole vaatasid.
"Ära karda, ega nad ei kuku. Nad on trossiga kinni," rahustas Tanel. Kuid Saale väänas sõrmi ja oli näost täiesti kaame.
Hobuste tants oli hoopis midagi muud, samuti väikesed lustlikud koerad, kes mängisid püüdlikult kooli, lahutasid ja liitsid. Ent kui Pom ja Pomidor areenile tulid, sattus Saale segadusse.
"Kes need on?" küsis ta kohkunult ja puhkes siis naerma.
Pom oli näost lubivalge ja traagiliste kulmudega, kõigeteadja ja kange kamandaja, Pomidor aga toimekas, kole lärmakas, heasüdamlik ja rõõmus. Ta rääkis liiga valjusti, imestas ühtelugu ja oli väga uudishimulik. Tal olid punased juuksed, mis hirmu või mure pärast püsti tõusid, jäme punane nina, väikesed silmad ja päratu lehv kurgu all, katkised kindad, nii pikkade ninadega saapad, et ta nende pärast ühtelugu komistas, pussakas ruuduline pintsak, mis vajus õlgadelt maha, ja põhjatute taskutega püksid.
Kahvatu Pom oli täiesti meeleheitel ja kurtis sõbrale oma elumuresid: töö ei istu, raha vähe, naine on õel ja elu ei paku pinget.
"Sõida ära!" soovitas Pomidor.
"Kuhu?"
"Läände!"
"Arvad sa?" küsis Pom.
"Aga muidugi!"
Pomidor võttis vestitaskust päratu kella ja ütles:
"Haapsalu rong läheb kahekümne minuti pärast!"
Järgmine kord jooksis suure nutuga areenile Pomidor.
"Mis sul viga on?" küsis Pom.
"Ma käisin abstraktse kunsti näitusel!" ulgus Pomidor ja vett lausa uhas ta silmadest ning riided olid pisaraist märjad.
"Ja see kunst liigutas sind nii sügavalt?" imestas Pom.
"Ah ei!" nuttis Pomidor silmi hõõrudes.
"Aga mis siis?"
"Üks pilt kukkus seina pealt alla, mulle pähe!"
Saale väänles naeru käes, kui Pomidor oma kübarasse tooreid mune katki lõi, jahu ja vett kallas, et kooke küpsetada. Ta käed olid paksult täis tainasodi, kübar tilkus, rant vettis ja kukkus kübara põhja küljest lahti. Ning lõpuks läks Pomidor ka veel Pomiga riidu ja see lõi kepiga vihaselt vastu maad. Pomidor pistis täiest kõrist ulguma.
"Mis sa kisendad?" imestas Pom. "Ma lõin ju vastu maad."
Nüüd ajas Pomidor suu imestusest pärani.
"Ah siis sellepärast ma ei tundnudki valu?" ütles ta.
Ning Saale ja Tanel plaksutasid käed valusaks.
"Meeldis?" küsis Tanel, kui nad väljas öö käes seisid, ja Saale noogutas. (lk 336-337)
  • Vahel tulevad ka kurjad päevad, niisugused, mida ette ei oska näha.
Helvi oli pahas tujus, sest Artur jõi poole palka maha ning Helvil tuli Ivanovide Klaavaga ütlemist. Helvi heitis talle lohakust ette, et too omad põrandakaltsud õue mööda laiali loobib. Ja ega muidu tüli ei tule, kui mõlemal pool õigust ei ole. Klaava jälle oli kõpskingaga Egipti-muti trepile jahtuma toodud kuuma kisselli kastrulisse astunud ja karjus pool päeva rohkem viha kui valu pärast.
Aga siis oli jälle rahu majas. Klaava tuli ise Helvile raha laenama ja Egipti-mutt tohterdas Klaava põlenud jalga ning tõmbas ta põranda üle. (lk 338)
  • Tanel kergitas end ja haaras tüdruku järele, ent Saale vupsas kiljudes voodilt maha. Aga nii õnnetult, et kaotas tasakaalu ja lükkas käega klaasmuna kummutilt maha.
See läks katki.
Otse uskumatu, kuidas nii paksust klaasist asi võis kukkudes kildudeks minna. Saale laskus põrandale maha, tõstis üles ja hoidis imestunult sõrmede vahel Eedeni aia dekoratsiooni. Ta nagu ei uskunud oma silmi.
"Kui ma väike olin," ütles Saale, "tahtsin ma teada, mis seal sees on. Ja ema ütles, et seal sees on hea maailm."
Tanel oli laskunud ta kõrvale, vaatas üle tüdruku õla Eedeni aeda ja võttis selle oma kätte uurida.
"See on maalitud," ütles ta asjalikult.
Tanel keeras seda mitut kanti ja vangutas kahetsevalt pead, et see nüüd katki on.
Aga Saale ei suutnud ikka veel uskuda, kui lihtsalt niisugusest paksust klaasist asi võib katki kukkuda. Ta teadis küll, et see oli ainult ilusasti tehtud sümboolne maailm, aga ometi oli ta rabatud, et see ilu, mis klaasist läbi kumas, oli nüüd kõigest armetu värvipildike ta käes, nagu pettus.
Ning Saale vaatas mõistmatu pilguga Tanelile otsa. (lk 339-340)
  • Asi ei seisnud lõpuks ju kirikus, inimeste uskumises või mitteuskumises. Ei, selles küsimuses ei tekkinud mingeid kirgi, lein oli liiga sügav ja tõeline. Hulk aega tagasi, kui endine kalakombinaadi direktor oli kalast rääkides otse kõnetoolis ära surnud, arutati ja kooskõlastati hulk aega, mis tasemel teda matta. Ning matused said nii kõnekad organiseeritud ja nii tähtsad, et leinal polnud enam kohta. (lk 341)
  • Tanel hoidis kätt Saale õlal, nad seisid pingivahes püsti. Kõik kuulasid tähelepanelikult, mis kirikuõpetaja rääkis.
Ta oli linnast siia tellitud ainult seks korraks jutlust pidama. Külal oli küll imeilus kukega kirik, aga mis teeb hingekarjane kirikuga, kui sel ülepea kogudus puudub.
Õpetaja oli keskeas mees, hästi aetud habemega ja ilusa sügava häälega. Ta tsiteeris niisuguseid kirjanikke, keda rannarahvas polnud kunagi lugenud, nagu Somerset Maughamit. Aga enamik ta näiteid ja võrdlusi oli toodud merehäda, võitluse tormi ja isegi kõige uuema püügitehnika vallast ning kõigile hästi mõistetavad. (lk 341-342)
  • "Need surnud, kes issandas surevad, nende pärast ei tohi meie enam muretseda ega kurvad olla. Meie päriskodu on sealpool elumerd. Surmavärava taga on valguseriik..." Õpetaja viivitas hetke, et oma järgnevatele sõnadele erilist rõhku anda, ja ütles siis: "... kuid pattudega ei jõua keegi sinna. Mitte kõik kosmoselaevad ei jõua orbiidile..." (lk 342)
  • Meri oli vaikne ja kuuldav ainult siis, kui ta kivide vastu end lüües nohises. Ohakad õitsesid ja ilusamaid õisi ei maksa otsidagi. Elajad vehkisid sabaga kärbseid eemale. Üks must, teine valge lehm käisid paaris, nagu valgus ja vari kõrvuti otse vee ligi rannal, mille liiva siinkandis sakste soolaks hüüti, nii valge ja peenike oii see.
Aga kajakad kraaksusid nagu varesed ja kalavastuvõtja Punapart oli noriVas tujus. Ta nõudis alalugu kastide pesemist, sest niisk ja kudu, mida sinna koguneb, rikuvad värskelt püütud kala maitse. Aga see oli niisama hea kui tühja rääkimine. Taarat oli palju ja üksipäini seda puhtana ei jõua hoida, aga abitöölisi ei antud. Sellele vaadati lihtsalt läbi sõrmede — käib niisama kah! Nagunii ületas nõudmine pakkumise! (lk 343)
  • Punapart — see polnud nalja- ega hüüdnimi, see oli mehe pärisnimi. Ainult Prantsusmaal hüüti teda Bonaparte'iks. Ta tundus mornina, aga kui temaga mõnusa jutu peale saadi, siis polnud vaja talt sõna oodata. Tema esivanemad rändasid Laksi Tõnise ajal siit Venemaale välja, Punapart ise aga tegi veelgi pikemad otsad, sõitis kõik maailma mered läbi. Kord oma nooruses murdis ta neile ka truudust ja jäi Prantsusmaale viinamarjaistandusse tööle. Aga siis hakkas kahetsema ja igatsema ning jooksis palavuse, kuivuse ja viinamarja magusast põrgust tagasi merele.
Ta polnud nüüd enam noor mees, maailm oli ammugi igati ära nähtud ja oma sadam leitud. Ta kinnitas ankru siia randa, ehitas veel vanas eas maja ja võttis naise, mängis näitemängudes ja kogus tikutopse. Ainult need kalakastid ajasid tal hinge täis ja muu lohakus. (lk 343-344)
  • Ka viimased paadid jõudsid kaldale. Lahja-Juonas ja Tanel hakkasid sealsamas paadis lesti võrkudest välja harutama. See oli aegaviitev näputöö, nagu Juona soki nõelumine.
"Lest on edev kala," ütles Juonas. "Tema armastab roosat värvi kaproonvõrke. Laseb end nendesse püüda nagu naine." (lk 344)
  • Taneli koer istus liikumatult nagu kipsist rahakassa kajutikatusel ja vahtis isu täis saamata kajakaid. Ta oli kutsikaeast juba välja kasvanud ja nüüd oli veelgi raskem määrata tema tõugu. Tal polnud laegi nime, ta oli lihtsalt Kuts. (lk 344)
  • Suve lõpu poole tulid kaks meest ja tõid valguse majja.
Elektriposti all õues seisis suure värvilise põllega Kadi ja vaatas üles, kuidas juhtmed jooksid räästa alla. Siis tõttas ta tuppa, tegi pannile hääled sisse, tõi lauale pudeli viina ja ühepäevase soolaga siia. Kadil oli mitu siiasoolamise moodust, ta pani kala kõhtu loorberit, pipart ja nelki, soola ja suhkrut ning mähkis ta seekord nagu muumia linasesse riidesse, keerutas talle nööri ka veel ümber ja pani selili lamama, kõht ülespoole. Ning valge liha helkis nüüd kui pärlmutter ja sulas suus. Niisugune pala polnud linnameestele vähemaks sündmuseks kui Kadile valgusetraadid.
Ning ta ütles:
"Jah, säärase rõõmu puhul lihtsalt peab kärakat võtma!" Pakkus meestele ja võttis ise.
Ühel poisil oli väike suupill sedamaid peos ja ta küsis missugust polkat Kadi tahab. Aga Kadi ei tahtnudki polkat.
"Oopusi ma ei oska," ütles poiss. "Võin sulle mängida ainult Beethoveni Ludvi "Pikka pausi"."
Kuid Kadi nõudis kõige moodsamaid lugusid ja laulis poisile alguse ette.
"Sul, mammi, on Lääne orientatsioon," naeris elektrimees.
"Võib-olla tahad sa ka tvisti?"
"Lase aga tulla!" vastas Kadi löögivalmilt. (lk 346-347)
  • Alles siis, kui mehed juba läinud, tuli Saale eestuppa ja nõjatus vastu seina. Pisut vintis Kadi hoidis lülitit sõrme all ja vajutas siis. Pirn süttis laua kohal. Kadi naeris lapsemeelselt ja tema rõõm liigutas Saalet. Nad vajutasid kordamööda nupule ja tundsid sellest määratut lõbu.
Väljas oli juba hämar ja eemalt võis imeks panna, kuidas Kadi maja aknais vaheldus valgus pimedusega, nagu käiks nende vahel äge pealejäämise võitlus. (lk 347)
  • Eesti valged ööd olid läbi.
Inimesekõrgused takjad ja nõgesemetsad tolmasid. Kõik värvid muutusid tagasihoidlikeks ja tõsiseiks, ainult kanarbik õitses roosa ja rõõmsa jõuga.
Ent meri näitas jälle kord oma jõhkrust ja jõudu ning hoidis hommikuni ärkvel neid, kes elasid viimases kaldaäärses majas. Eelmisel õhtul, kui päike merre läks, muutus liiv punaseks ja rohi mustaks, linnud kriiskasid ja vaikuses tundus kurjust, Aga öösel hakkasid lained mürtsuma, ja ainult meri üksi võib nii põhjusetult märatseda ja nii kaeblikult nutta. Alles teise päeva keskel väsis laine jõud ja meri jäi pooluinakusse. Ning Kadi leidis maast vastu aknaruutu end oimetuks lennanud linnu.
Kallas oli täis haisvat merekõntsa ja väljauhutud puurampeid. Nad lohistasid need Saalega läbi liiva oma maja juurde, sest talveks kõlbab iga ront pliidi alla.
Kadi lasi toibunud linnu oma peost lendu minna. See oli ilus hetk. (lk 347-348)
  • Saale oli löödud, et Tanel just nüüd, mil Saale oli eluväärtustest teadlikuks saanud, tema hinge sisse vaadata ei osanud. Tanel jälle väsis Saale alatistest hirmudest ja mõnikord tundis ta viha ja tüdimust.
Aga õhtul hiljem tuli ta ometi tagasi. See oli meeletu jällenägemine ja Saale mõtles: armastama ei õpetata, armastada peab igaüks ise oskama. (lk 349)
  • Saale võttis käed näolt. Tal olid uskumatult tigedad silmad.
"Mina armastan ainult jumalat," ütles ta kõrgilt.
"See on vale!" hüüdis Tanel.
"Ei."
Tanel raputas teda, nagu tahaks tast hoopis teise vastuse välja raputada või teda meelemõistusele tuua.
"Sa valetad iseendale!" karjus Tanel. "Sa oled argpüks, Saale. Sa ei julge rõõmu tunda, sa ei julge armastada, sa ei julge inimeste moodi elada. Sa ei usu inimesi. Sa ei usu headust, Sa kardad ainult oma kurja, armukadedat jumalat!"
"Lase lahti!" sosistas Saale valuga ja taganes oma kambri poole.
"Sa tahtsid, et ma sinu ja jumala vahel valin? Kas sa tõesti lootsid seda?" küsis ta. "Mine ära! Ja ära tule enam kunagi. Minul pole sinu headust vaja!"
"Saale, ma armastan sind," ütles Tanel ahastusega.
"Mine ära. Saatan räägib sinu suu kaudu."
Aga seda pidas Tanel juba liiaks.
Ta läks. Lõi ukse paukudes enda järel kinni. (lk 351)
  • Saale tunnistas endale, et patt oli ta südame kõvaks teinud. See, kes maailma armastab, see, kes inimestele meelepärane on, see on issanda vastu. Ja Saale oli issanda vastu läinud. Ta oli ema sõnad ära unustanud, et usust peab kinni hoidma nagu konnakarp kaljust, sest muidu kisub merelaine ta kalju küljest lahti.
Kadi aga kuulatas ilma, sest kui meri ei kohanud, oli ilm kui surnud. Aga meri kohas.
"Me istume ju pimedas!" ütles Kadi.
"Mis sellest," tuli vastus. Pimeduses oli kergem mõtelda. Ja Saale mõtles: issand on maailma valgus, mitte elekter.
Kui nad nõnda laepimedusse edasi vahtisid, arutas Kadi endamisi seda, et inimene on ka nagu pime ruum, mille sisse ei näe. (lk 352)
  • Kadi võttis õhtueineks parajasti räimedel päid maha. Oli ka aeg kala soolata. Praegu teda veel liikus, aga suurt püüki meri ei tõotanud. Sel aastal kauples Kadi külast ka sea juba aegsasti, et oleks, mida külmade ajal pannile panna. Ja see maatükk, kus vagu ajades kivid vastu kolksasid, ei andnud ühelgi aastal nii palju talvekartuleid, et neid juurde ei tarvitsenud osta. Eks olnud ses ütlemiseski terake tõtt, et rannarahvale jätkub elu lõpuni kõige enam tööd ja kivisid. (lk 357)
  • Saale seisatas akna all, vaatas kuu heledat teed üle mere, otsis siis söögilauasahtlist noa ja tuli Kadile abiks.
Ja keset seda igapäevast harjunud kalaveristamistööd, mis annab rannanaistele aega mõtteid seada ja neid lõpuni mõtelda, tõstis Kadi sooja pilgu tüdrukule ja ütles:
"Laps, armastuse eest ei saa põgeneda. Armastusel pole ju kaldaid." (lk 357)
  • Aga motorist oligi juba kiiruse maha võtnud ja vaatas üksisilmi kaugele ette, kus kiikus neile vastu veest pooliti väljaulatuv sarviline.
Polnud kahtlust, see oli miin.
Püssiga oleks talle lihtne asi paraja kauguse tagant ots peale teha. Aga palja vahtimisega ei tee talle midagi.
"Kuidas ta üles ujus?" küsis Tanel, sest Juonas oli neis asjades teadja. Juonas seletas, et ajaga oli rooste miini trossi läbi närinud, eks ta siis tõusnudki põhjast üles. Muud kavalust polegi.
Juonas ja Tiit pidasid isekeskis kiire nõu. Eks kõige targem oli koduranda sõita ja teatada. Aga mis siis, kui vahepeal mõni teine paatkond ta otsa lendab. Ei või teada, kuhu ilm pöörab ja kuhu sarviline selle aja peale omapäi triivib ning õnnetust kaela toob. Sedapuhku jääks süü küll kolme mehe ja Kutsi hingele. Merel on see õige, mis su kohusetunne ja süda käsivad. (lk 358)
  • Kolm meest paadis tegid plaani. Läks tarvis oma kolmkümmend meetrit või enam köit. Seda oli alati. Tanel ei näidanud välja, et ta poisikese kombel rõõmu tundis. Tema, kõige noorem mees, pidi miini juurde ujuma ja leidma nõu, kuidas see touga ühendada. Kui miinil endal trossijupp küljes on, siis pole asi veel kõige hullem, aga kui ainult paljas rõngaskonks, siis on osavust ja julgust rohkem vaja ning risk suurem. Siis tuleb miiniga päris ninastikku koos olla ja temaga tõtt vaadata.
Tanel kuulas välise kannatlikkusega meeste õpetused ja juhatused ära, tõmbas siis ruttamata kampsuni üle pea, püksid ja saapad jalast ning ronis ettevaatlikult üle paadi serva vette. Ranna ligi oli see suvest veel jahtumata, aga siin, suurmerel, otse lõikas. Juba poole maa pealt nägi Tanel, et miin oli, nagu arvata võis, õige roostetanud, ligem alt aga selgus, et sel nelja sarvega sakermannil oli sabaks üsna kena jupp trossi taga, ja see tegi Taneli ülesande hõlpsamaks.
Kuid ta nägi mehist vaeva, enne kui sai trossi otsa aasaks käänata ja tou sellest läbi pista, aga see tal küll kordagi peast läbi ei käinud, et taolise tööga võib vastu taevast lennata. Suurem mure oli kere pärast, mis muutus kangeks kui kirvepakk, ja käed olid kui köides ega kuulanud sõna. Äkilisi liigutusi ei tohtinud teha ja kiirustamine käis üle jõu.
Merel oli ääretu vaikus, õhk seisis kui hinge pidades. Ja alles siis, kui Tanel tagasiteed ujus, hakkas Kuts kajuti katusel nihelema ja rõõmsalt haukuma. Nüüd võttis Juonas oma kõvera varrega ninasoojendaja suust ja sülgas kergendustundega vette. Asi oli sedakorda kombes. (lk 359-360)
  • Juonas vahtis hindavalt merd. Ta lootis, et kui tujulik tuul ei tõuse, siis pole midagi karta. Meri aga oli suviselt laisk ja rahuliku südamega ning mingit kurja kavatsust ei näinud tal olevat. (lk 360-361)
  • Laps pole rannanaisele silitamiseks ega mänguasja eest, ta on kas poeg või tütar, ta on tema tulevik. (lk 363)
  • Võib-olla ehk siis see hea, mis Juonas hulga aastate eest oli Kadile teinud, võtab silmavee lahti ja leevendab valu. Kadi esimesed lesepõlveaastad tegid inimestele muret ning kui tema maja korstnast mõnel talvekülmal hommikul suitsu ei tõusnud, jooksis kohkunud Helmentiine üle kadakanõmme vaatama, mis juhtunud. Aga juhtunud polnud midagi, Kadi lihtsalt ei hoolinud süüa, magada ja ahju kütta.
Ning siis tuli ka Juonas, ütles "näh", kaevas sügavast lumest lahti ta värava- ja kaevutee, lõhkus puud ja kandis vett, tõi leiva ja kala. Ei käinud ta siin kui peigmees, käis kui inimene, kellel teise häda ei kasva puu otsas. (lk 364)
  • Need olid tumedad mõtlemisetunnid mõlema naise elus. Õhtu muutus ööks. Nad istusid ikka veel üleval. Nööbid Kadi rinnal hiilgasid. Saale ei näinud pimedas tema nägu, ent tundis, et kui ta nüüd jumala nime peaks suhu võtma, lööb Kadi ta maha. Ja Saale poleks ka ise suutnud rääkida jumala tahtmisest või jumala katsumusest. See oleks tundunud Saalele endalegi inimese valu ja armastuse mõnitusena. Saales tõusis tume ja äge vastuhakk: kui inimene ei tohi maailma armastada, siis milleks on selle maailma jaoks inimest vaja? Saale avas kleidikaeluse, mäss temas eneses kägistas teda. Ta tõusis oma kohalt ja läks tuikudes üle pimeda toa kambri poole. Ta leidis käsikaudu kobades kummutilt selle, mida otsis. Oma savist vilelinnu. Ta tõstis selle huultele ja puhus.
Kadi võpatas ja pööras pead.
Vile on vile, tas ei ole tundetoone, ent Kadi kuulis ahastust ja kutset. Ses kõlas kõige meeletum kaotatu tagasiihkamine. Ses oli nii palju jõudu ja lootust. (lk 364)
  • Siis läks Kadi õue, tõstis rasked silmalaud ja hindas taevast ning merd. Näis, et ta nendega rahule jäi, tõmbas nööri mitutpidi üle õue ja riputas pesu kuivama.
Käed, mis öises leinaseisakus ei tahtnud millegi heaks enam liigutada, vajasid nüüd tööd. Sest käed elavad lõpuks siiski omaette, iseenda elu, ja miski muu ei lähe neile korda. Sõjad ja mered on ennegi mehi võtnud, aga sellele vaatamata pole kellegi käed veel seisma jäänud. Hing, jah, see on teine asi, see on haige, veritseb ja kannatab ja kisendab, tema ei tegele millegi muuga kui ainult oma valuga.
Kadi soovis sel hommikul tuult, head tugevat tuult oli tarvis, et pesu nööril plaksuks, et tal oleks talv läbi õhu, mere ja päikese lõhn. (lk 365)
  • Nagu alati, nii keesid ka sel hommikul trumlis konservid. Automaat tilgutas õli, pika laua taga lükkisid naised kala vardasse ja suitsutusahjudest võeti välja reste rasvast tilkuvate, magusalt lõhnavate silkudega. Sest sügispüük polnudki mõne teise aastaga võrreldes see kõige viletsam, kala jätkus töötlemiseks ja aruannete jaoks. Ainult linnarahvas lõi ühtviisi lärmi, pahandas poes ja ajalehes ja nõudis püügiprotsentide asemel värsket leivakõrvast. (lk 365)

"Imelik raamat"[muuda]

Lilli Promet, "Imelik raamat". Tallinn: Eesti Raamat, 1965.


  • Meie kodus oli veel üks raamat - Eiseni tondilood, sest isa armastas peale luuletuste ka mütoloogiat, maalis kratte ja luupainajaid, mida ta Tallinna kassapidajatele ja pangaametnikele müütas. Ma jagasin tema vaimustust päeval, öösiti magasin, pea teki all, ja võtsin õhku läbi pisikese ambrasuuri.
Ka keldrisse ei julgenud minna, ning kui üksi koju jäin, pugesin hämara tulles laua alla. (lk 11)
  • Veel olin pööraselt armunud "Meie aja kangelasse", Petšorinisse. Et ma temaga võrdset meest ei lootnud oma elus kohata, otsustasin vallaliseks jääda. (lk 12)
  • Meie eesti keele õpetaja tuleb meelde kahel põhjusel: ta õpetas meid Koidulat armastama ja tegema rokokoolikke reveransse. Esimese eest süur tänu. Teist ei läinud elus vaja - 1940. aasta tuli päästma. (lk 13)
  • Sügavate teatrielamuste mõjul otsustasin kunagi ka ise näidendi kirjutada. Kirjutasingi. Viisin Panso kätte. Pärast seda pole me enam teineteisega rääkinud. Panso käib minust kauges kaares mööda, ning kui juhtubki vastu tulema, siis vahib majakatuseid. Ma saan temast täielikult aru. Nüüd on Ird mitu korda mind ärgitanud näidendit kirjutama, aga ma olen kavalaks läinud, ei taha kaotada tema head arvamust. (lk 14)
    • Vastus Keele ja Kirjanduse ringküsitlusele 1962


  • Nimelt seadis kirjanike loomingulise maja naabruses olev tervishoiutööliste puhkekodu valjuhääldaja puu otsa. Kirjanikud kannatasid raskelt kaks päeva ja saatsid siis oma tuntumad ja nimekamad esindajad läbirääkimistele.
"Ta ei laula ju teie aias, vaid meie krundil!" hüüdsid naabrid. Seejärel siirduti mere kaldal asuvasse heliloojate loomingulisse majja. Kirjanikud ja heliloojad, nii uskumatu, kui see on, leidsid siin ühise keele ning läksid käsikäes kohalikule võimule kaebama.
"Imelik rahvas!" arvati seal. "Ise olete heliloojad, aga muusikat ei armasta."
Ning valjuhääldaja jäi.
  • "Piinlik lugu", lk 104


  • Imelik, et sagedamini langevad range ja printsipiaalse kriitika alla just need autorid, kes teenivad tuliselt sotsialismi ideid. Aga millise pieteeditundega ja ettevaatlikult käiakse ümber nende autoritega, kes urgitsevad ainult oma pisikeses ja pimedas tunnetekaevus! (lk 138)
  • Jaa, mis siis viga, kui kasvatav mõju oleneks ainult patriootilisest teemast, loosungitest, keelumärkidest, juhistest, retseptidest, kuidas elada ja olla. Aga näe, inimesed on tülikad, nõuavad kunsti taga. Ja nad ei taha seda sondiga sisse saada, vaid südame kaudu vastu võtta. (lk 140)
  • On tähele pandud, et laisad satiirikud on kõige õelam inimtõug. (lk 141)
    • "Kirjanduslikke ülestähendusi"


  • Kõige kiirem tempo on kirjanduselul. Alles see oli, kui sooviti, et kirjanik väikesi inimesi kujutaks. Ei saanud kirjanik veel väikeste inimestega valmis, kui juba suuri hakati taga nõudma. (lk 173)
  • Kunagi ammu käis mu naabril, tehase lukksepal ajalehe fotograaf pilti tegemas. Tugitoolid viidi sinna meilt, põrandalamp ülemise korruse elanikelt, vaip ja pildid vastasmajast.
Foto tuli väga ilus.
Samas ajalehenumbris ilmus ka luuletus. Poeet oli teiste käest laenanud oma teosele sisu, kujundid, riimid.
Ilus luuletus tuli. (lk 173-174)
  • Mõned meie verinoored "luulekolumbused" olevat võtnud oma kreedoks: Tõde, Humanism ja Demokraatia. Oi lapsukesed! Ameerika Hääl räägib ka kogu aeg tõest, humanismist ja demokraatiast. (lk 174)
  • Kui ettevaatlikult ja harva me oleme viimasel ajal kõnelema hakanud autorite ideoloogilisest palgest, poliitilistest ideaalidest ja tõdedest, mille nimel nad meie sotsialistliku ühiskonna hüvanguks töötavad. See on nüüd peaaegu nagu põrandaalune jutt. (lk 174)
    • "Keeleveskilisi töid"

"Lamav tiiger"[muuda]

Lilli Promet, "Lamav tiiger", 1964.


  • Ees on mere sinine rind, taga Ai-Petri ja vahepeal imeline aed. Ja aia sees on puu ja puu juures silt: ARAUKAARIA. Ta pole veel suur, ta on alles puu poeg. Ja ehkki ta harvad oksad on halja soomusokkaga kaetud, pole ta seeder, kuusk ega mänd.
Palju inimesi seisab ja vaatab teda.
"Kui kena," ütleb üks naine. "Ta kasvab nagu ilus, rõõmus ja terve laps."
"Mulle ei meeldi," vastab üks mees.
"Tea miks?" imestab naine ja mees kõverdab suud:
"Mina pole säherdust varem näinud."
  • "Araukaaria", lk 56
  • Siin oli kõik täiuslik: jõed, mis rohust rohelisemad, õitsvad puud pea kohal nagu ilustatud laed, aasad täis lõhnu ja mett, liblikate lõbulende ja mesilaste töökäike.
Igavene haljus läikis kui kard ja lilled näisid vahast voolitud. Hallidel lossimüüride! rippusid glütsiiniate pikad lillad õiekobarad ning juudapuu roosa meeletus tungis mereni välja.
On keegi varem näinud nõnda palju heledaid residentse, selget vett seinakaevudes ja nudiks pügatud loorberipuid?
Õhk oli siin täis kõige uinutavamaid unesid ja tuul ei liigutanud siin midagi omalt paigalt, kõik püsis nagu ilus meelekujutus, ei mingit ebakõla.
Seal aga tõusis järsku üks hall vares rohmakalt õhku ja istus musta küpressi latva. Ta vaatas oma ümber sinisele ja kuldsele maailmale, tegi noka lahti ja ütles:
"Kraaks!"
  • "Vares", lk 59
  • Tuhkapempu ja sepa pulma aga tuli rahvast kokku nagu õllul kive. Ei jäänud ära ka traatpillid ja põrsamagu, kortsmoonik ja paraban. Viiuli vibu käis kiiga-kaaga ja heinatirtsud aitasid jõudumööda kaasa, torupill aga laulis täpselt nõnda:
"Sahvi urr-urr, sehvi urr-urr! Sahvi kriuhkadi, sehvi kriuhkadi!"
Vanast varesest sai sada vorstikest tehtud, õues aga voolasid õlleojad ja viin viis lõpuks kõigil meeled peast, nõnda et naised lasid tantsu tanuta, mehed karglesid ringi mütsita, poisid hüppasid saabasteta ja neiud olid päris neljatöllakil.
Tagatipus aga ütles pill, et pidu on otsas, toru ütles, et toit on otsas. Ja mis otsas, see hooletu. Kurat selga ja uksest välja! (lk 161-162)
  • "", lk ?-162


  • Ta uskus oma suure kujutlusvõimega, et inimesed ei vaja üksteise mõistmiseks seletusi, seepärast ei kõnelnud ta iial kodustega oma kannatustest, eriti emaga, sest ema nuttis nii palju ja juuksed läksid tal lühikese ajaga halliks. (lk 165)
  • Tee oli juba joodud, aga me jäime lauda edasi istuma, selle maja naispere ja peale minu veel üks külaline. Rääkisime mitmesugustest asjadest, mis mul enam meeles ei ole. Ainult seda ma mäletan, et too teine külaline oli range, kõigest nii teadlik ja oma seisukohti peale sundiv. Ning ma pidasin teda sellepärast pedagoogiks. (lk 165)
  • "Jah, meie laps armastab akna all seista. Ta ootab talve."
Nad olid väga sarnased, ema ja tütar. Mõlemad nii haprad, mõlemal põhjatult mustad silmad. Ainult ühel olid lühikeseks lõigatud täiesti hallid juuksed, teisel aga raske särav kroon.
"Miks ta suve ajal talve ootab?" küsis külaline, keda ma pedagoogiks pidasin.
"Ta ootab näärivana," seletas vanaema rõõmsalt, peaaegu õnnelikuna.
"Näärivana?" hüüdis külaline. "On see tõsi?"
"Jah," lausus tüdruk ja naeratas. Sel hetkel oli ta tõesti vaba kõigist muredest ja samuti peaaegu et õnnelik.
"Nii suur tüdruk ja usub veel näärivana?" laitis külaline. "Või sa ei tea, et näärivana polegi olemas?"
Kõik jäigastusid. Nagu oleks kiviga aknasse löödud ja meie teelaud ja selle perekonna pärastlõuna kildudeks purunenud. Olin jahmunud ning teisedki polnud veel ennast koguda jõudnud, ainult laps jäi imeliselt rahulikuks. Ta tuli külalisele päris ligilähedale, otse ta põlvede juurde ja vaatas hulk aega tummalt talle silma. See oli uuriv, äärmiselt läbitungiv vaade. Siis vangutas laps pead ja ütles õrnalt ning sügavalt kurva kahetsusega:
"Sulle ei tule iial näärivana." (lk 168)
  • "Sulle ei tule iial näärivana", lk 165-168


  • Suur graafik oli töösse süvenenud, tema näol, mis muidu nii suletud ja tõsine, oli vaikne leebus. Näis, et mingid head mõtted võlusid teda.
Tiiger aga tundis end täbarasti. Ta hoidis küll saba vaguralt jala ligi ega vehkinud sellega, vaatas raugel pilgul meistrile otsa ja asend oli tal ka mugav. Aga see kõik tundus ainult pealtnäha nõnda, nagu oleks tal hea. Tegelikult oli ta rahutu, sest tema ümber sigines miskit võõrast, mida ta ei tundnud ja mis teda häiris.
"Kuule, ütle, kas sa ise ka tead, mis imelikud puud sa oled minu ümber istutanud?" küsis tiiger.
"Tean küll. Need on kased," ütles meister töölt pilku tõstmata.
"Mispärast istutasid sa mulle ümber need kased, mida mina ei tunne?"
"Selleks, et mina tunneksin kodumaa lähedust," lausus suur graafik.
"Mind erutavad need sinu kased," ütles tiiger.
"Kas tead, tiiger, mind ka," tunnistas mees. (lk 199)
  • "Ma tunnen rohtlaid, savanne ja orgusid. Ma tean kuiva ja tulist tuult ning pikki vihmasadusid, mis panevad flamingod nutma.
Õitsvat rohtu tean, sügavaveelisi jõgesid ja võsametsade muskuselõhna.
Mägesid olen näinud ja iibiseid olen vahtinud pea kohal.
Tunnen päikesekõrget baobabi, metsikuid viigipuid ja harali aetud liikmetega mangopuid ning liaane, mis sõlmedena ja silmustena ripuvad minu tee kohal, täis kisendavaid ahve.
Ma tean ohhoo! missuguseid metsalagendikke, mängumaid ja paarituskohti, mitmeid häid joogi- ja varitsuspaiku, aga sinu kaski ma ei tunne.
Ja kui ma valetan, olgu ma sestpeale üks vilets šaakalinäru!"
"Sa ei valeta, tiiger. Sa pole ka suurustanud ega liialdanud oma teadmistega," lausus suur graafik. "Aga igaühel on peale nende puude, mis ta tunneb, ka veel unistuste puud, mida teised ei tea ega võigi teada."
"Siis ütle vähemalt, mis need sinu kased endast kujutavad ja millega sa neid võrrelda saad?"
"Neid ei saagi millegagi võrrelda, tiiger. Need võrsuvad minu südamest, nende juured on minu hinges ja ladvad meelekujutuses," ütles suur graafik sama leebe nukrusega, mis temast ei lahkunud kogu tööaja kestel. (lk 200)
  • "Sa pole ju, tiiger, kuulnud, kuidas kasestikus sibistab vihma. Märgade kaskede lõhn on minu lapsepõlve lõhn ja mustmats kuldnokk minu lapsepõlve rõõmus laululind. Aga kaseväädikas on ikka hoolt kandnud selle eest, et ihu harida saaks ja hing hukka ei läheks. Sest ainuüksi taguotsa soolajad teavad, milleks see hea ja vajalik on.
Ma teen nalja, tiiger. Kõike ei tule elus kunagi tõsiselt võtta ja ma tahaksin hoopis öelda, et küll sõidaks jälle kord, üle hulga aja, suure lustiga meiutud vankris, magaks sängis, kus kased päitsis, ja vihtleks saunalaval kõik vaevad turjalt.
Pagana keeruline on sulle kasest jutustada, kui sa, tiiger, pole näinud kolletamise päevi, sügistunud metsa märatsustuld, kuidas ta lehest välja läheb ja kuidas lehed keerlevad jalge ette ning kured lendavad kurtes üle kõrge kalgi taeva." (lk 201)
  • "Ma kuulasin sind, Eduard. See on mulle uus ja arusaamatu maailm, ära pahanda. Kuid ma usun, et need su kased on ühed toredad asjad. Las nad siis olla pealegi mu ümber kui sa neid kiidad ja nii väga taga igatsed.
Ma olen nõus."
Ning tiiger jäi edasi samasse asendisse, käpad ristis, ja nägi välja nagu pai kodukass. Ent tiigrit ei maksaks nii väga uskuda, sest tegelikult igatses ta veel tugevamini oma mängumaad taga, oma varitsuspaiku ja joogikoht!.
Sest igatsused ei saagi iial lõppeda, kui nad on igatsused oma kodumaa järele. (lk 202)
  • "Lamav tiiger", lk 199-202


  • José Ruiz Blasco maalis lilli ja tuvisid ning tema naine Maria vaatas seda pealt, kasi mehe õlal. Ja kui nende poeg Pablo väheke kasvas, hakkas ka tema tegema sama mis isa - maalima vaguraid linde. Nõnda sai Pablo varakult selgeks, et valge tuvi on valget värvi ja ta uskus, et igal asjal ja* teol, tujul ja mõttel on oma värv. Ja et värve on täpselt niisama palju nagu mõtteidki. Ja et:
Klaas ja rummipudel on musta värvi. Lehvikuga naisel on sinine pluus ning tume juus. Aktil roheline sukk ja punane king. Lapsega istuval veiderdajal roosa trikoo ja narrikübar. Naisel rõngaga hall nägu. Naisel mandoliiniga naiivselt helesinine tugitool. Minotaurus lõpnud hobusega seisab pruuni koopasuu ees. Vaikelul on elurohelised neliklehed ja surnud lind on roheline-hall-sinine. Pierrot on värvivöödiline ja Arlekiin punane.
Ja nõnda edasi ja nõnda edasi. Kuid siis sündis päev, kus kunstnik heitis minema oma värvilaua, sest värvid vaikisid.
Ta küsis:
"Mis värvi on vägivald? Mis värvi on kisenduste keev laava? Kättemaksu raev ja vere lõhn, mis värvi? Mis värvi pahupidi pööratud silmad? Mis värvi on roimad?"
Kuid värvid vaikisid. (lk 203)
  • Ent värvid vaikisid ja kunstnik hülgas nad.
"Tulgu siis sümbolid ja allegooriad ja rääkigu nemad, kui värvid on vait!" hüüdis Picasso.
Ja ta sulges oma maalil Guernica roimad ühte ruumi. Sulges lämbumise piinakambrisse tõprad ja nende ohvrid. Ning sest sai viirastuslik sangarilugu, hüsteeria maru, jaht inimestele matuselambi valguses, kus vihapöörane ema hoiab oma tapetud, ripakil peaga last kätel ja röögib teutoonisõnnile needust näkku. Kus pahupidi silmadega ja pärani aetud lõugadega hukkuja sirutab käed väljapääsmatusse. Kus tükkideks raiutud võitleja hoiab kramplikult murdunud mõõka peos, mille teine terapool on kindlalt pidama jäänud tõprale makku.
See on suremine ja teadvuse ärkamine, müstiline nägemus ja reaalsus koos.
Seda õuduste reservuaari uurides nõudis veermahti ohvitser kunstnikult vastust.
"Teie tegite seda?" küsis ta.
"Ei. Teie!" ütles Pablo Picasso fašistile.
  • "Guernica", lk 203-204


  • Pärast iga pommitamist ja kaugelaskekahurite tuld kogunesid inimesed kannatada saanud sektorisse. Imelik küll, nad teadsid linnas suuremat osa hooneid ja varemeil seistes vestsid nad poolihääli nagu matustel. Nad rääkisid kui leinajad ja nimetasid suursuguseid nimesid: Baženov ja Zahharov, Rossi ja Rastrelli.
Nad rääkisid harmooniast ning perspektiivilisest tänavailust. Ja nimetasid stiile. Barokk. Rokokoo. Klassitsism.
Midagi mõistmatut oli toimunud, jahmatama panev mõrv. Ju alles tund aega tagasi seisis siin hoone, konsoolidel kaunid muusad ja uste kohale kivisse raiutud heraldilised loomad. Nüüd kuhitsesid sest kõigest ainult rusud, hulk kägardunud rauda ja segilöödud graniittrepiastmeid. Ajaloo muusast Kliost jäi vähe järele ja Terpsihhore kannel oli purustatud.
Ning inimesed sisistasid läbi hammaste: fašism.
Mõne aja möödudes tõsteti varem ete ette vineerile või papile maalitud majakõrgused fassaadid. Neis oli jällegi kõik omal kohal: orvad kujudega, urnid, maskid ja vanikud. Pilastrid ja sambad, veesülitid ja medaljonid.
Inimesed möödusid noist fassaadidest raske meelega, ent ometi oli nõnda parem... Käristatud südamed vajasid headuse valet. (lk 207)
  • Aga kõigele vaatamata, kõigele vaatamata paistis Nevskile hele päike ja ma teadsin kindlasti, et kusagil maailmas, ei Pariisis ega Roomas pole niisugust alistumatut Nevskit! Päike paistis. Ma olin seitsmeteistkümne-aastane ja tahtsin valjusti karjuda armastusest.
Ma olin seitsmeteistkümne-aastane ja tema oli natuke vanem ning mängis viiulit Leningradi Raadio sümfooniaorkestris.
Igal hommikul läks ta mööda meie majast ja vaatas üles. Seisin akna all ja tegin, nagu ei märkakski ma teda. Ta Hoidis viiulikasti kaenlas ja vaatas üles...
Kartsin, et ta järgmine kord enam üles, mu aknasse ei vaata. (lk 208)
  • Ma peatusin ja nägin suures rahvahulgas teda. Ta koristas varemeid. Ei olnud klassitsismi, ei olnud barokki, ei olnud rokokood. Oli ainult hunnik kive, ja tema koristas neid.
Keegi mööduja jäi nagu minagi seisma ja tundis huvi.
"Kes siin taastab?" küsis ta. Ning sai vastuseks:
"Suur sümfooniaorkester."
Kõik pilliderühmad olid siin koos: viiulid, klaverid, harfid, trubad, sarved, flöödid ja trummid ning nende seas eraldus tema. Kandis telliseid ja hüüdis:
"Eest ära!"
Nüüd nägin ja kuulsin ma teda orkestris.
Oo suur sümfoonia, sa kestad üle aegade, tõstad linnad, kõik barokid ja rokokood ja klassitsismid tuhast ning põrmust.
Mu käsi tõusis iseenesest. Ma lehvitasin ja hüüdsin. Oli kevad, olid tuul ja päike, kohises Neeva. Seisin keset elu suurt sümfooniat, ma olin seitsmeteistkümne-aastane ja mu süda oli tulvil armastust. (lk 209)
  • "Oo suur sümfoonia!", lk 207-209


  • Läbi novembri tiheda udu astub kaks teekäijat, kaks naist. Nad on teineteisele täiesti võõrad, nad peaaegu ei räägi, kuid neil on üks tee.
Hall tee hallis udus.
Midagi on siiski näha - tiibadeta veskikere, sovhoosi punased korstnad pärnapuude taga ja pohlalehtede tume plekk. Valged kanad on näha sügisevaol ja lipendav üksik leheke kaseladvas. Ka kivid karjamaa veeres on näha, neil on otse igaviku kannatus siin seista.
Kaks elatanud teekäijat lähevad, mõlemad niisugused kokku juhtunud, kel pole juttu ega igav. Oma maa, läbinisti tuntud ja lähedane, eluaeg nähtud, kuid alati uus — mis igavust saab olla! (lk 243)
  • Teadagi, et udus on kõik ühteviisi hallid: kivid, talud ja varblased. (lk 244)
  • Maanteest eemal, kõrgemal kühmul näevad mõlemad naised punast värvi obeliski. Ta on isegi udus punaseks jäänud. Tundmatu sõduri haud, nimetu kääbas, viisnurgaga obeliski tipus.
Üks naistest astub teelt kõrvale, kõhkleb, kergitab palituhõlmu ja hüppab üle kraavi. Ta läheb sõnagi jätmata, jääb obeliski ette seisma, siis vajub põlvili.
Nii on ta kaua, enne kui tõuseb, ja jõuab nutetud silmadega tagasi teele, kus teine naine teda ootab. Pool maad on ühes käidud, aga oleks nagu rohkematki ja tugevamat nende vahel, seda tunnevad mõlemad.
Jälle tee.
Lõuna pool on lehis veel kärekollane ja sellepärast näib oras eriti haljas ja mahe.
"Poeg?" pärib viimaks see, kes maanteel ootas.
Küsitu noogutab.
Hea mees teeb herne pooleks, ent ema leina ei suuda ükski jagada, ka osavõtlik ei suuda.
Oli see siis tema poja haud seal kühmul?
"Ei mitte. Minu oma langes Lukis," ütleb ema. (lk 244)
  • "Mater dolorosa", lk 243-244


  • Saksofonimängija vari kohvikuseinal. Suuskade varjuvöödid lumel. Minu lapse mängukaru vari. Rongi kihutav vari lagedal. Teretavate inimeste varjud ja ootaja vari tänavanurgal.
NEED ON HEAD VARJUD.
Ent selle inimese vari Nagasakis, kes tol olematuks põletava kiirguse hetkel, kell 11 ja 02 minutit istus trepiastmel ning puhkas jalgu, selle inimese kivvi jääbunud vari on õudne.
SEE ON KISENDAV VARI.
Minu ja sinu sees. Ainult mitte nende sees, kel süüd. Hoidku nad end, kui juba omanikuta varjud kisendavad! Ja neid, kelle elavad südamed kisendavad, neid on palju! Neid on palju rohkem veel, kui arvata võib. Ja nende jõud pole väiksem kui aatomiseen Nagasakis.
OLGU SEE TEADA. (lk 246)
  • "Varjud", lk 245-246

Välislingid[muuda]

Wikipedia-logo.svg
Vikipeedias leidub artikkel