Kuritegevus

Allikas: Vikitsitaadid
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Proosa[muuda]

  • Tõsiasi, et ta küpsetab, oli niigi selge, sest sadamaesisel levis saialõhn. Tarnie oli tasakesi küsinud, kas ta juhul, kui kõigi kaluripaatide meeskonnad oma panuse annavad ja talle iga nädal veidi raha pakuvad, oleks nõus neile võileibu tegema. Sest Gilliani omad neile ei maitsenud ning, olles mehed, ei saanud nad seda ka ise teha. Loomulikult olid Polly saiapätsid müügil ka Murieli poes ning ühel õhtul, just siis, kui ta valmistus majast lahkuma, hiilis vargsi mööda üks mees, kes küsis: "Hei, teie vist olete see saianaine?"
Kohtumine toimus tänavalaterna all ning üdini kohkunud Polly võpatas.
"Hm, mis siis, kui olengi?" küsis ta ebalevalt vastu.
"Ma sain paar tükki Murielilt. Mina olen Jim Baker, postkontori omanik."
"Või nii!" sõnas Polly. Talle tuli mõte, et võiks lasta endale saata mõned uued küpsetusvormid. Neist võiks abi olla.
Ja nii saigi tema väike äri alguse, täiesti ebaseaduslikult. Igal õhtul valmistas ta ette erinevates kombinatsioonides suured saiakogused: lihtne valge sai poistele, kes ei tahtnud proovida midagi uut: teine väheste mooniseemnetega; järgmine mee ja rosinatega, mis röstituna, peal õhuke kiht kohalikku kollast võid, maitses jumalikult. Hommikul kiirustas ta saiu laiali jagama ja võttis vastu väikesed rahasummad, sest seda piskut oli talle hädasti tarvis. Ning mure teistele töökohtadele kandideerimise või tuleviku pärast muutus aina väiksemaks. (lk 98)
  • Jenny Colgan, "Ranna tänava väike pagariäri", tlk Faina Laksberg, 2021