Mine sisu juurde

Blondiin

Allikas: Vikitsitaadid
Emma Lönblad, "Tütarlaps sinises" (1907)

Proosa[muuda]

  • Tühiasjad? — jah! Aga kummatigi tundsin ennast nende tiheda kokkusattumise tõttu kiirele hommikutunnile nagu mistahes kõrgemaastmelise hingelise trauma puhul. Võrdlema hakates mitte sugugi teistmoodi kui näiteks sel mälestusväärsel päeval kaks aastat tagasi, kui meile tuli kosja tundmatu blond kaunitar, paludes minult mu mehe vabadust ja nime, kuna tolle süda pidavat nagunii pikemat aega temale kuuluma (kuigi selle kingitava organi looduslik valdaja ise paar tundi hiljem seda jumalakeeli eitas). See tähendab, nii siis kui nüüd tundsin ennast põlglikuna, tigedana ja isiklikult solvatuna! (lk 23)
    • Silvia Rannamaa, "Pahema jala päev", rmt: "Kui lapsed mõtlema hakkavad", 1971, lk 23-42


  • Hollywoodi ökosüsteemis, mis on tulvil tähelepanusõltlasi, ülenurgalaskjaid, sabassörkijaid ja kassavaalasid, on Blanchett haruldane, sest ta teeb pidevalt häid ja stiilseid valikuid. Nii töös kui ka eraelus näib ta olevat peaaegu võimetu eksima, justkui hoiaksid teda kõrgel tema kättesaamatud põsesarnad. Naiste jaoks on ta blondiininaljade vastumürk. Ta on resoluutne selles, et ei kasuta oma eraelu üksikasju intervjuude täitematerjalina, kuigi on meeleldi valmis arutlema töö üle.


  • Ja Tiffany... läks ajas tagasi, ainult sekundiks. Kuid selle sekundi oli ta jälle väike tüdruk, kes luges narmendavaks lapatud muinasjuturaamatut, mida enne teda olid lugenud kõik tema õed.
Kuid Tiffany nägi midagi, mida nemad polnud näinud: ta nägi raamatu läbi. See valetas. Hea küll, otseselt ei valetanud, kuid rääkis tõdesid, mida inimene ei taha kuulda: seda, et printsi endale saada ja sädelevat krooni kanda võivad ainult blondid ja siniste silmadega tüdrukud. See on maailma sisse ehitatud. Mis veel hullem, see on sisse ehitatud sinu juuksevärvi. Punapead ja brünetid saavad vahel veel juttudemaal enamat kui tumma kõrvalosa, aga kui sinul on kõigest üpris hiirekarva tooniga pruunid juuksed, oled sa määratud teenijatüdrukuks.


  • Nii pea, kui naistegelane siseneb mõnda juttu, mille kirjutasid need säravad, enesekindlad 20. sajandi mehed, kaldub autor vaatama teda jääkülma silmaga. Kirjeldades tema väljanägemist viisil, millega mina, kes ma kasvasin üles naiskirjanikega kogu nende õrnuses, uhkuses ja lugupidamises naisekehade vastu, ei olnud üldse harjunud. See kuulus Raymond Chandleri rida – rida, mida ma iseenesest nii säravaks pidasin? "See oli blondiin. Blondiin, keda nähes lööb piiskop augu vitraažaknasse."
Kui sa loed seda romaanis "Hüvasti, mu arm", toob see su pähe kiiresti üksteise järel mõtted "On see vast alles ilus rida" ja seejärel "Jumal küll, kui raske võib tal olla". Naine, kes paneb piiskopid tahtma lüüa auke vitraažakendesse. Kuidas ta päev kulgeb? Milline on tema lugu? Kuidas selles raske eluga hakkama saab – ajades piiskoppe hulluks ja vägivaldseks lihtsalt tuppa astumisega?
Tüdrukuna, nagu tema seda on, tahaks ma panna käe tema ümber ja öelda: "Kuule, kutt – lähme õige ja võtame ühe napsi – kuskil katedraalidest kaugel – ja ohkame, kui raske on elu?" Ma arvan, et iga küps, täiskasvanud, enesekindel naine teeks seda lugedes samamoodi.
Ja ometi on see Chandleri maailmas – ja Chandleri meessoost lugejate jaoks – parim asi, mis üks naine olla saab. See naine hullude meeste keskel on ülim.


  • ... blond naine, kes arutab kokteilipeol asjalikult giljotiini teaduslikke üksikasju, viib mõned inimesed šokiseisundisse ja sunnib neid uue joogi järele tõttama.
    • Rebecca C. Thompson, "Tuli, jää ja füüsika: "Troonide mängu" teadus", tlk Vahur Lokk, 2020, lk 18


  • Esmalt märkasin ma naist. Ta oli pikajalgne ja blond, heleda karamellivärvi nahaga, just taoline, kellesarnased panevad mind mõtlema, kas inimesed kuuluvad ikka samasse liiki. Ta nägi välja nagu inim-võidusõiduhobune. Ma olin vahel selliseid naisi näinud: nad kõpsisid tavaliselt üles kindlusesse, kaasas väikesed Bodeni kaubamärki kandvad lapsed, ja kui nad kohvikusse tulid, olid nende hääled kandvad, kristallselged ja piinlikkustundeta, kui nad küsisid: "Harry, kallis, kas sa kohvi soovid? Kas ma küsin, kas nad oskavad sulle macchiato't teha?" See oli kindlalt macchiato-naine. Tema juures lõhnas kõik raha järele, privileegide ning otsekui läikivatel ajakirjalehekülgedel elatud elu järele.
Siis vaatasin teda lähemalt ning sain ehmatusega aru, et a) see on naine Willi suusatamisfotolt, ja b) tal oli väga-väga ebamugav olla.
Ta oli Willi põsele suudelnud ning astus nüüd sammukese tahapoole ja naeratas tehtult. Tal oli seljas pruun pügatud nahast vest, mis oleks minust teinud lumeinimese, ja kaela ümber helehall kašmiirsall, mille serva ta hakkas näperdama, otsekui ei suudaks otsustada, kas pakkida end lahti või mitte. (lk 55)