Roomlased

Roomlased olid antiikaegne rahvas, kelle algne asuala paiknes Rooma linna ümber, kes rajasid Vana-Rooma riigi ning kellest kujunesid antiikaja järel itaallased. Uuematel aegadel on roomlasteks nimetatud kõiki Rooma linna elanikke.

Proosa

• [Tarass Bulba:] "Noh, anna oma peeker siia! Mis, kas on hea märjuke? Aga kuldas on va kibe ladina keeli? See'p see on, pojuke, ladinlased olid tobedad — nad ei teadnudki, et märjuke on maailmas olemas. Noh, kuidas teda nüüd kutsuti, toda, kes ladina värsse kirjutas? Kirjatarkuses pole ma tugev ja sellepärast ei tea. Horaatsius vist?"

"Näed, missugune mees on meie taat!" mõtles vanem poeg Ostap endamisi. "Vana, kurivaim, teab kõik ära, aga ise teeb nagu poleks tal aimugi." (lk 10)

• Nikolai Gogol, "Tarass Bulba", tlk Johan Tamm, 1955

• Nii roomlased kui heebrealased uskusid, et nemad on üldist inimlikku viletsust vältinud, esimesed niivõrd, kui nad on saatuse poolt maailma isandaks valitud rahvas, teised - Jumala soosingu läbi ja täpselt sel määral, kui palju nad talle kuuletuvad. Roomlased põlgasid võõraid, vaenlasi, võidetuid, oma alamaid, oma orje; ja pole neil ka eeposi ega tragöödiaid. Nad asendasid tragöödiad gladiaatorite mängudega. Heebrealased nägid õnnetuses patu märki ja järelikult seaduslikku põhjendust põlgamiseks; oma võidetud vaenlastesse suhtusid nad, nagu oleksid nood jäledad Jumala enese silmis ja mõistetud lunastama oma süütegusid - mis teeb julmuse nende vastu lubatuks ja isegi möödapääsmatuks. Ükski Vana Testamendi tekst ei saavuta kõla, mis oleks võrreldav selle kreeka eeposega [Ilias], kui, siis ehk mõned osad Hiiobi luulest. Roomlasi ja heebrealasi on imetletud, loetud, jäljendatud tegudes ja sõnades, tsiteeritud iga kord, kui kristluse kahekümne sajandi jooksul on olnud vaja õigustada kuritegu.
  • Simone Weil, ""Ilias" ehk poeem võimust", tlk Marju Lepajõe, Vikerkaar 7/8 1997, lk 104

• Tean küll, et itaallastele on ooper tänapäeval sedasama, mis olid gladiaatorite võitlused vanadele roomlastele. Sellest võiks järeldada, et inimsugu aastasadade jooksul siiski on arenenud paremuse poole. /---/ Isegi siis, kui publik mõne lauljaga rahul ei ole, lepib ta ainult vilistamisega ja lärmamisega, ega nõua otsekohe selle surmapanekut. (6. mai)
  • Karl Ristikivi, "Rooma päevik", Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1976

• Need roomlased on hullud!
• Ils sont fous ces Romains!
  • Üldlevinud ütlemine pea igas "Asterix'i" koomiksi osas Obelixi, mõne teise gallialase või nende hea liitlase suust, 20. sajand pKr