Vile

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Vilistamine)
Mine navigeerimisribale Mine otsikasti

Piibel[muuda]

  • See on see ülemeelik linn, kes elas muretult, kes mõtles südames: "Mina, ja ei keegi muu!" Kuidas see küll on muutunud lagedaks, metsloomadele lebamispaigaks! Igaüks, kes läheb sellest mööda, vilistab ja laiutab käsi.

Proosa[muuda]

  • Kusagil poolpimeda uudistetoa käänulistes sügavustes vilistas jooksupoiss üht neist kimedatest ja katkendlikest viisidest, mis polegi õieti viisid. See ajas mulle külmajudinad peale. Tundus lausa sündsusetu, et keegi nii vara hommikul vilistab. (lk 15)



  • Siis nõjatus ta rahulolevalt seljaga vastu lapsevanker Lössu külge ja hakkas imelikku piiksuvat häält tegema.
"Mis sa teed?" küsis Viggo ehmunult ja jättis lapsevankri seisma.
"Vilistan," ütles Topper, nägu naeru täis. "Vilistan, kallis sõber!" (lk 14)


  • Rae Jaani vilega oli jälle häda. Meie orkestrijuht tõmbas lauba kipra, kuulatas õige teraselt, laskis mitu korda mängida ja kuulatas jälle.
"Tseetuur... tseetuur pole õige!"
Jälle olime kõik jahmunud. Juks tegi aga asja kohe selgeks:
"Tseetuur on sama mis peemollgi, seda on raske mängida. Meie isa jändas meestega mitu õhtut, enne kui said selgeks. Lase veel kord!"
Jaan pingutas nüüd oma tseetuuri, nii et silmad tahtsid pealuust välja tungida. (lk 48)
  • Jüri Parijõgi "Kui meie hakkasime pillimeesteks", lk 43-51, rmt: "Kui isa kinkis raamatuid", 3. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981

Luule[muuda]

Ei käsitöölist taha
Ma kaasaks omale:
Neil viisiks vilistada,
Kui sõitleb kaasake.

  • Anna Haava, "Siis lugu teine on", rmt: "Laulan oma Eesti laulu", Tallinn, 1996, lk lk 38-39

Vanasõnad[muuda]

  • Õnnetus ei sõida kell kaelas ega viletsus vile suus.
    • "Eesti vanasõnad, suurest korjandusest kokku põiminud M. J. Eisen", Eesti Kirjanduse Seltsi kirjastus Tartus, 1929