Kuldne
(Ümber suunatud leheküljelt Kuldsed)
Proosa
[muuda]- Õnnetuseks! – nii nagu suurem osa asju siin maailmas paistavad üksnes välimuse poolest silma, oli ka mõõgarihm kuldne ainult eestpoolt, lihtsast pühvlinahast aga tagantpoolt. Kehkenpüks Porthos, kes ei saanud endale muretseda üleni kuldset mõõgarihma, hankis niisuguse, millest vähemalt poolgi oli kuldne. Nüüd on täiesti mõistetav ka Porthose nohu põhjus ja mantli vajalikkus.
- Alexandre Dumas vanem, "Kolm musketäri", tlk Tatjana Hallap, 1977, lk 40
- Armastasin meie suurt aeda vanade kastanipuudega; kevadel sõime hommikust nende valgete küünalde all ning mesilaste sumin segunes kaunilt inglise vanavanaemalt pärineva hõbedase teekatla omaga. Valgustäpid mänglesid sinisel Wedgwoodi portselanil, nõlvakul sinavate kõrgete kuuskede otsas hüplesid oravad oksalt oksale, musträstad laulsid. Sügisel levitasid vanad kastanid kollast kuma ja täitsid söögitoa sooja kuldse helgiga.
- Hermynia Zur Mühlen, "Lõpp ja algus", tlk Viktor Sepp, 1981, lk 21
- Ma pole leidnud ühtki teist paika maailmas, kus õhtuvalgus oleks nii kuldne kui Roomas, isegi mitte Toskaanas. See on nagu läbipaistev kuldvihm, mis samal ajal ei peida midagi, vaid laseb kaugele näha, hoopis kaugemale kui südapäeva piimvalge sillerdus. (1. mai)
- Karl Ristikivi, "Rooma päevik". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv, 1975
- Kunagi arvasin, et meie perekonda on õnnistatud erilise valgusega, et meiega ei saa midagi halba juhtuda. See, kuidas Jim maailmast rääkis, tekitas minus tunde, et oleme midagi enamat, väljavalitud, ja kui kuulasin tema lugusid meie elust, tundus meid ümbritsev maailm justkui ülekullatud. Beckombergas käies kohtusin vanade meestega, kes rääkisid endast nagu kuninglikest kõrgustest ja majesteetidest ning meenutasid mulle Jimi. Ka nende elu tundus olevat kuldne, ülendatud. Nad hõljusid üksildastena teiste eludest veidi kõrgemal. Vaimusilmas kihutasid nad kuldkaarikutes mööda ilma ringi, kõik armastasid ja kartsid neid. (lk 16)
- Minu akna taga küünitab valge ilmetu talvepäike männilatvade järele ja kuldab need üle, enne kui Hedvig Eleonora taha kaob. Korraks tundub, nagu oleksid suured puud leekides. Juured ja paljad tüved helendavad videvikus nagu tuli, ent peagi upub nõrk kuldne valgus varjudesse. Juudatalv, reetlikult pehme. (lk 16)
- Sara Stridsberg, "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
Luule
[muuda]Kuldkollane on park, kuldkollane on süda.
Kaks sammu kuldsen kadumisen.
Kuldkollane on tee, kuldkollane on süda,
kaks käijat kuldsen kadumisen.
/---/
Kuldkollane on park, kuldkoldseid puistab lehti
tuul, kuldseid liblikaid me pääle.
Kuldkollane on tee, koldkuldseid puistab lehti
tuul teele. Kas nüüd kurale, või hääle?
- Henrik Visnapuu, "Kuues kiri Ingile. Kuldkollane laul", 1919
Elab majas üks mees kes madudega mängib kes kirjutab
kes kirjutab kui pimedus laskub Saksamaale sinu kuldsed juuksed Margarete
sinu tuhakarva juuksed Sulamith me kaevame haua õhku kus lamada pole kitsas
- Paul Celan, "Surmafuuga", tlk Ain Kaalep, Vikerkaar 8-9/2001
Vahel õitsev põõsas
kuldse vihma vahuvoog
sööstes tardund
väriseb
oksad laiali nähtamatuis aknaraames
tasakaalus
heli ja vaikuse
nähtava ning aimatava vahel
põõsas
haaratav ja ammendamatu
kuldvihma purse
pilvedest
- Astrid Ivask, "Vahel liiguvad laevad". Tõlkinud Ivar Ivask, rmt: Ivar Ivask, "Tänusõnu" (1987), lk 24
- Doris Kareva, "Sinus on rahu linnus...", Looming, 6/2019