Mine sisu juurde

Hall

Allikas: Vikitsitaadid
(Ümber suunatud leheküljelt Tuhakarva)
Fanny Geefs, Belgia kuninganna Louisa Maria portree (1861)
Emil Carlsen, "Etüüd hallis" (1906)
Anna Kernkamp, "Püha Antoniuse kirik Antwerpenis" (1904)
William Bruce Ellis Ranken, "Hall tuba" (1925)
Milena Pavlović-Barili, "Kuum roosa külma halliga" (1940)
Egmontas Bžeskas, "From gray sand planet", 2021

Hall on musta ja valge vahepealne, neutraalne või akromaatiline värvus.

Piibel[muuda]

mis saavutatakse, kui ollakse õigluse teel.

Proosa[muuda]

  • Enam kui kümmekond aastat tagasi, kui Eestis isesugune kahvatanud sentimentaalsus noorte loomise katsetes hakkas ilmuma.
Sentimentaalsed kujutused, väsinud, kurvas kujus. Katsuti lootusetust, võimetust, seespidist rõhuvust kehastada. Hall taevas, hall loodus, hall sügise, hall igavus, tühjus, õudsus. Sõnadest kaugemale, objektideni, läbilööva mõtteni ei saadud.
Oli kui hall kool, väsinud stiil maksma saanud.
Mis kui „Eesti väsimus“ viimaks trehvava sõnana välja lõi.
Kes ei tunneks Eesti väsimust. Ei teaks, mis see on.


  • "Ma ei näe enda lapseelus kindlasti enam kunagi midagi toredat," ütles Anna lüpsipingil istudes ja hakkas nutma.
"Ei, sest siin, Myras on kõik päevad niisama hallid kui hiired laudas," kostis Mattias.
Vaestel aegadel oli taludes toiduga kitsas ning Myra talumehe arvates polnud lapsekõhule tarvis muud kui silgusoolvette kastetud kartulit.
"Ega mu lapseelu kaua kesta," arvas Anna. "Kartuli ja silgusoolvee peal ma talveni küll ei ela."
"Sa pead siiski talveni elama," ütles Mattias. Talvel saad sa kooli minna, ja siis pole päevad enam nii hallid kui laudahiired." (lk 5–7)
  • Astrid Lindgren, "Päevanurme", rmt: "Päevanurme", tlk Vladimir Beekman, Tallinn: Eesti Raamat, 1997


  • Ma ei ole kunagi lahkunud seda teed. Aga ma näen randa sellest küljest, alasti, mahajäetud, surnud. Ainult üsna varajastes lapsemälestustes on ta olnud roheline, seegi on võib-olla hiljem juurde luuletatud. Tegelikult on ta alati olnud vana, luitunud ja kuivanud. Mitte ainult rohi, vaid ka visa hingega kadakapõõsad on lõpuks kuivanud kollaseks. Hall paas nagu kasvaks ülespoole, tungiks läbi õhukese kamara nagu nälgiva looma selgroog, nagu mahajäetud maja sarikad läbi katuse. Vinge meretuul lõõtsub üle järjest lagedama maa, viib kaasa viimse mullasõmera kivide vahelt.



  • Riidepuul rippus üks rotikarvaline, vormitu ja õudne asi.
"Sinu reisukostüüm. Noor daam ilma reisukostüümita — see on prosta inimese tunnus."
Tahan olla prosta inimene!
"Proovi nüüd ometigi selga! Võib-olla on ta veidi avar, aga nii kallist riidest kleitkostüümi ei õmmelda noorele inimesele ometi iga aasta. Pärlhall, ingliskraega — alati moes!"
Ah et selline on see romaanide kuulus pärlhall!
"Ei usu!"
"Võib-olla kaldub ta ka khakivärvi poole."
"Sellest inimesest küll elulooma ei saa, kellel seda värvi kaki on."
"Khakivärvi, ütlesin."
"Olgu või inglipissu värvi, mina teda selga ei pane." (lk 13)
  • Leelo Tungal, "Neitsi Maarja neli päeva". Tallinn: Tänapäev, 2021


  • Isa uskus, et kasuliku ja ilusaga saab võidelda kahjuliku ja inetu vastu. Pojengidega nõgeste vastu, õunapuudega lepavõsa vastu, virkusega laiskuse vastu, mesilastega kirpude vastu. Kus meiereis ta ka kevadisel ajal komandeeringus ei olnud, ikka istutas ta meierei aeda mälestuseks õunapuu, talvisel ja suvisel ajal ta aga arutas, kui ilus võiks selle meierei aed olla, kui seal ka mõni noor õunapuu kasvaks.
Oma haamrivarred ja plekikäärid värvis ta kas roheliseks või punaseks, sest lootus ja armastus on roheline ja punane. Halli ja pruuni värvi ta põlgas ja ütles halli kohta: "All värv on nii irmus, et pää akkab valutama!" Pruuni kohta aga arvas: "Pruun värv on viil irmsam, tuletab paagatand verd miilde!"
  • Viivi Luik, "Seitsmes rahukevad", Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 42


  • Juustel, mil juba tärgates on hallid, puuduvad selle maailma suhtes illusioonid.
    • Asta Põldmäe, "Gregeriiad", rmt: "Linnadealune muld", Tallinn: Eesti Raamat, 1989, lk 118

Luule[muuda]

Hall vanake sealt lahkub, kus tal ammu
on mõeldud lõpetada oma iga
...
ja jõuab Rooma, seirates üht sihti,
et näha saaks kord kujutustki sellest,
kellega kohtumist on taevas loota


Ma kõnnin hallil lõpmata teel
kesk nurmi, täis valmivat vilja,
ma kõnnin ja kõnnin otsata teel
kui teede laul, tee helisev meel,
ja kõik on nii õhtu hilja.


Hall on taevas ja must on maa.
Sajab ja sajab lõpmata.

Udusse upuvad sihid kõik eel,
haige on süda ja väsinud meel.


Elab majas üks mees kes madudega mängib kes kirjutab
kes kirjutab kui pimedus laskub Saksamaale sinu kuldsed juuksed Margarete
sinu tuhakarva juuksed Sulamith me kaevame haua õhku kus lamada pole kitsas

Vanasõnad[muuda]

  • Hall pea kisub haua poole.
  • Vanal õigus (kohus) koolda, hallil tarvis hauda minna.
  • Halli pead austa, kulupead kummarda!

Välislingid[muuda]

Vikipeedias leidub artikkel